3-1-3-11-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. septembril 2001

3-1-3-11-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Lea Kivi ja Eerik Kergandberg vaatas 21. augustil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil

kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja

Boriss Barmotini süüdistuses KrK § 101 p-de 5, 6 ja 7 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Boriss Barmotini kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi

Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sillamäe Linnakohtu 22. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati B. Barmotin KrK § 101 p-de 5, 6 ja 7

järgi esitatud süüdistuses õigeks süü tõendamatuse tõttu.

2. Kannatanute apellatsioonkaebuse ja prokuröri apellatsioonprotesti alusel tühistas Viru Ring-

konnakohtu kriminaalkolleegium 4. veebruari 2000. a otsusega linnakohtu ülalnimetatud otsuse,

tunnistas B. Barmotini KrK § 101 p 5, 6 ja 7 järgi süüdi Niina ja Juri Subbotini ning nende 7-aastase

lapselapse Sa"a Subbotini tapmises ja mõistis talle karistuseks eluaegse vabadusekaotuse.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2000. a otsusega jäeti B. Barmotini poolt esitatud

kassatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2000. a

otsus muutmata.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2000. a otsuse peale esitas B. Barmotin kohtuvigade

parandamise avalduse. Avalduses vaidlustab B. Barmotin seda, et tal ei võimaldatud isiklikult osaleda

kassatsioonimenetluses Riigikohtus. B. Barmotin leiab, et tulenevalt Põhiseaduse §-dest 24 ja 149

ning AKKS §-dest 3 ja 4 oli tal õigus osa võtta Riigikohtu istungist, millel vaadati läbi tema

kassatsioonkaebus. Lisaks eelnimetatud seadusesätetele tugineb B. Barmotin ka Kodaniku- ja

poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 14 lg 3 p-le "d", mille kohaselt on igaühel õigus mis tahes

temale esitatud kriminaalsüüdistuse arutamisel kohtupidamisele tema enda juuresolekul ja

võimalusele kaitsta end ise või enda valitud kaitsja läbi; kaitsja puudumisel olla sellest õigusest

informeeritud ja omada määratud kaitsjat, mil iganes õigusemõistmise huvid seda nõuavad.

B. Barmotin on seisukohal, et eelnimetatud sätetega on vastuolus ja seega ei kuulu kohaldamisele

AKKS § 50, mille kohaselt Riigikohus teatab menetlusosalistele, kelle huvisid esitatud kaebus või

protest puudutab, kriminaalkohtukolleegiumi istungi toimumise aja ja koha ning nad võivad istungist

osa võtta. Sellest tulenevalt taotleb B. Barmotin, et kohus tunnistaks viimatinimetatud seadusesätte

põhiseadusevastaseks.

5. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-3-11-99 ( RT III, 99, 22, 215)

väljendatud seisukohale võib Riigikohtu kriminaalkolleegium vaadata läbi avaldusi kohtuvigade

parandamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enese otsustes üksnes siis, kui leiab, et avalduses on

piisavalt motiveeritult tõstatatud küsimus väidetavast põhiõiguste rikkumisest. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates on sellise juhtumiga tegemist ka käesoleval juhul ja seetõttu on

B. Barmotini poolt esitatud kohtuvigade parandamise avalduse läbivaatamine põhjendatud.

6. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas B. Barmotini kaitsja vandeadvokaat A.- E. Lukas

kohtuvigade parandamise avalduses sisalduvat taotlust järgmiste põhjendustega.

6.1 Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 24 lg 2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise

juures. Kuna põhiseaduse selles sättes ei tehta mingeid reservatsioone, siis on põhjust arvata, õigus

kehtib kõigi astmete kohtutes.

6.2 Kassatsioonimenetlust sätestavates õigusnormides - seega AKKS VI peatükis kasutatakse läbisegi

ja süsteemitult nii terminit "arutamine" kui ka "läbivaatamine". Kassaator möönis, et need terminid

võivad peegeldada erinevaid juriidilisi mõisteid. Kuid samas leidis kaitsja, et seda erinevust tuleks

siis Riigikohtu lahendis selgitada, sest vahetult AKKS tekstist ei ole see mõistetav.

6.3 AKKS §-s 50 ei kasutata kumbagi eelnevas punktis nimetatud terminit, küll aga märgitakse, et

menetlusosalised, kelle huvisid kaebus või protest puudutab, võivad istungist osa võtta. Kaitsja on

seisukohal, et väljend võivad osa võtta ei saa tähendada midagi muud kui õigust osa võtta

kohtuistungist.

6.4 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt 3. aprillil 2000. a B. Barmotinile kinnipidamisasutusse

saadetud kirjas teatati tema kriminaalasja kassatsioonikorras läbivaatamise aeg ning osundati, et

kooskõlas AKKS §-ga 50 on menetlusosalisel õigus istungist osa võtta. Oma vastuses sellele kirjale

on B. Barmotin teatanud, et ta soovib Riigikohtu istungist osa võtta. Kuna aga B. Barmotinit

kinnipidamisasutusest kohale ei toimetatud, siis sellega rikuti kaitsja arvates nii talle Põhiseadusega

(§ 24 lg 2) kui ka menetlusõigusega (AKKS § 50) tagatud õigust.

6.5 Edasiselt osundas kaitsja sellele, et Põhiseaduse § 3 lg 1 kohaselt on rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtted Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ja KrMK § 1 p 2 kohaselt on need

normid Eesti kriminaalmenetluse õiguse allikad. Sellest tulenevalt rõhutas kaitsja, et kuna "Kodaniku

- ja poliitiliste õiguste pakti" (edasiselt - Pakti) § 14 lg 3 p "d" kohaselt on isikul õigus

kohtupidamisele tema enda juuresolekul, samuti õigus kaitsta end ise, siis ei saa kaitsja kohustuslik

osavõtt kohtuistungist asendada isiku õigust osaleda iseseisvalt kohtuistungil. Kaitsja lisas, et

samasuguse õiguse - õiguse soovi korral "kaitsta end ise" - sätestab ka "Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni"(edasiselt - EIÕK) art 6 p 3 "c".

6.6 Kaitsja märkis, et nii Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees kui ka Riigikohtu esimees on

vastustes B. Barmotini pöördumistele selgitanud, et Põhiseaduse § 24 lg 2 kohaselt tagatakse õigus

olla oma kohtuasja arutamise juures, kuid AKKS § 49 kohaselt Riigikohus mitte ei aruta asja, vaid

üksnes vaatab selle kassatsioonikorras läbi. Kuid samas osutas kaitsja sellele, et AKKS § 51

pealkirjas räägitakse kriminaalasja arutamisest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil. Kaitsja

leidis, et see, kas erinev terminikasutus AKKS §-des 49 ja 51 on üksnes eksitus, vajab põhjalikumat

analüüsi.

6.7 Vastavalt Põhiseaduse §-le 12 on kõik seaduse ees võrdsed. Kuid, leidis kaitsja, vahi alla viibiva

süüdimõistetu etapeerimata jätmisega Riigikohtu istungile rikutakse põhiseaduslikku võrdsuse

põhimõtet sellega, et sellelt süüdimõistetult võetakse AKKS § 51 lg-s 1 ja 52 lg-s 1 sätestatud

õigused esitada taandusi või taotlusi. Kaitsja lisas, et Põhiseaduse §-s 11 sätestatu kohaselt tohib

õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega.

6.8 Toetades oma kaitsealuse - B. Barmotini seisukohta, et tema etapeerimata jätmine Riigikohtu

istungile oli põhiseadusevastane toiming, taotles kaitsja, et Riigikohtu kriminaalkolleegium kaaluks

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käivitamist, sest, nagu väitis kaitsja, Põhiseaduse § 24 lg 2

ja AKKS VI peatükk on ilmses omavahelises vastuolus.

6.9 Lõpetuseks osutas kaitsja sellele, et juhul, mil isiku on süüdi mõistnud üksnes apellatsioonikohus,

nagu see on ka B. Barmotini puhul, tähendab temalt Riigikohtu istungil osalemisõiguse äravõtmine

üldse võimaluse äravõtmist vaielda vastu teda süüstavatele tõenditele. Kaitsja märkis, et ta on teadlik,

et Riigikohtus uusi faktilisi asjaolusid ei tuvastata, kuid, nagu on kinnitatud ka Riigikohtu otsustes,

tõendite hindamine leiab Riigikohtus siiski aset.

7. Prokurör taotles kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamata jätmist ja märkis, et

B. Barmotinile oli tagatud kaitseõigus kogu kriminaalmenetluse vältel ning et kuna Põhiseaduse

§ 149 lg 2 kohaselt sätestab kohtumenetluse korra seadus, siis pole põhjust lugeda AKKS-s sätestatud

kassatsioonimenetluse korda põhiseaduse vastaseks.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja

ning prokuröri seletused, leiab, et B. Barmotini poolt esitatud kohtuvigade parandamise avalduse

läbivaatamine Riigikohtu istungil ilma B. Barmotini osavõtuta ei olnud ebaseaduslik ega rikkunud

tema põhiõigusi.

8.1 Demokraatliku riigi kohtusüsteemi iseloomustab mitmeastmelisus ja seeläbi tagatud võimalus

alamastme kohtu otsuse peale edasi kaevata kõrgema astme kohtule. Samas on demokraatlike riikide

menetlusseadustes ja ka kohtumenetluse teoorias üldtunnustatult omaks võetud arusaam, et

kohtumenetlused erinevate astmete kohtutes ei pea kulgema ja ei saagi kulgeda täpselt samade

reeglite kohaselt. Kui esimese astme kohtus, kus uuritakse nii menetlusesemeks oleva teo faktilist kui

ka õiguslikku külge täies mahus, peavad isikule olema tagatud maksimaalsed garantiid tema

kohtuasja menetlemisel, siis kohtukaebemenetluste eripärast tulenevalt ei saa nendes

kohtumenetlustes garantiid olla täpselt samasugused nagu esimese astme kohtus. Üldtunnustatuks

võib lugeda ka arusaama, et kuna kassatsioonimenetluses kontrollitakse üksnes seda, kas varasemates

kohtumenetlustes on aset leidnud õiguserikkumisi, siis puudub kassatsioonimenetluses kohtualusel

või tunnistajal võimalus anda ütlusi. Seega peab kassatsioonikohus lähtuma kohtualuse või tunnistaja

nendest ütlustest, mida nad on andnud varasemates kohtumenetlustes. Kui kassatsioonikohus

tugineks oma otsuses kohtualuse poolt kassatsioonikohtu istungil antud ütlusele, tuleks seda käsitada

selle kohtu pädevusest väljuva otsuse tegemisena ja seega seaduserikkumisena.

8.2 Arvestades Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja KrMK § 1 p-s 2 sätestatut saab eelnimetatu - seega

kohtukaebemenetlustes kohtualuse garantiide piiramine - olla Eestis lubatav üksnes siis, kui see kas

otseselt tuleneb rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest ning Eestile

siduvatest välislepingutest või on nendega kooskõlas. Pakti § 14 lg 3 p-s "d" sätestatakse tõepoolest

isiku õigus kohtupidamisele tema enda juuresolekul, samuti õigus kaitsta end ise. Kuid Pakti

nimetatut sätet tuleb tõlgendada süstemaatiliselt - kontekstis § 14 lg 3 teistes punktides, aga ka selle

paragrahvi teistes lõigetes fikseerituga. Nii ei saa ülalnimetatud põhjustel Pakti § 14 lg 3 p-s "e"

sätestatud kohtualuse õigus kuulata üle tunnistajaid ning neid kohtuistungile kutsuda, samuti § 14 lg 3

p-s "g" sätestatud kohtualuse õigus mitte anda ütlusi iseenda vastu, olla mingil juhul aktsepteeritav

kassatsioonikohtus. Sellest tulenevalt ongi Paktiga ühinenud riikide kohtumenetluse praktikas asutud

seisukohale, et kõik Pakti § 14 lg-s 3 loetletud garantiid (sealhulgas siis ka p-s "d" nimetatud õigus

olla oma kohtuasja arutamise juures) peavad olema kohtualusele tagatud esimese astme kohtus.

Kohtukaebemenetluste sätestamisel aga peavad Paktiga ühinenud riigid eeskätt lähtuma Pakti § 14 lg-

s 5 sätestatust, mille kohaselt kohtukaebuste menetlemine peab toimuma kõrgemas kohtuinstantsis

vastavalt seadusele. Pakti § 14 lg 5 sellise sõnastuse pinnalt on alust väita, et Paktiga ühinenud riigid

võivad kohtukaebemenetluste sätestamisel oluliselt suuremal määral lähtuda otstarbekuse

kaalutlustest kui esimese astme kohtu menetluste sätestamisel.

8.3 Samamoodi süstemaatiliselt tuleb tõlgendada ka EIÕK art 6 p-s 3 "c" sätestatut. See tähendab, et

EIÕK art 6 p-s 3 "c" kohaselt tagatav õigus kaitsta end ise tähendab kontekstis EIÕK art 6 p 3 teistes

alapunktides sätestatud õigustega seda, et kõik need õigused, sealhulgas ka õigus kaitsta end ise,

peavad olema kohtualusele tagatud esimese astme kohtus.

8.4 Kooskõlas ülalkäsitletud Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse allikates sätestatuga, ei laiene ka

Põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud õigus menetlustele Riigikohtus. Põhiseaduse nimetatud sättes

kasutatakse terminit "kohtuasja arutamine". Samal ajal kasutatakse Põhiseaduse §-149 lg-s 1 nii

apellatsioonimenetluse kui ka Riigikohtu põhilise menetluse - kassatsioonimenetluse tähistamiseks

terminit "kohtuasja läbivaatamine". Mõistetavalt on terminid kokkuleppelised, kuid eeldades, et

Põhiseaduse koostamisel lähtuti ülalkäsitletud rahvusvahelise õiguse allikatest ja nendes sisalduva

üldaktsepteeritud tõlgendusest, on põhjust väita, et ka Põhiseaduses on erineva terminikasutusega

soovitud rõhutada menetluste sisulist erinevust ühelt poolt maa- ja linnakohtus ning teiselt poolt

kahes ülejäänud kohtuastmes.

8.5 Eesti kriminaalmenetluse õiguse keskses allikas - KrMK-s kasutatakse esimese astme

kohtumenetluse tähistamiseks järjekindlalt terminit "arutamine". Muuhulgas on ka KrMK § 35' lg-s 3

sätestatud, et kohtualusel on õigus osaleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel ning viimase sõna

õigus.

8.6 Tuleb nõustuda kaitsja poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil öelduga, et Eesti

kriminaalmenetluse õiguse teises olulises allikas AKKS-s ei ole kasutatud termineid "arutamine" ja

"läbivaatamine" päris lõpuniviidult järjekindlalt, kuid samas ei saa seda terminikasutust lugeda ka

mitte süsteemituks. Ebajärjekindlus AKKS terminikasutuses võib tuleneda asjaolust, et

kolmeastmelise kohtusüsteemi juurutamisel taasiseseisvunud Eestis ei olnud algul veel piisavat

selgust kohtukaebemenetluste sisust. Tänaseks on AKKS kohaldamisel kohtupraktikas

väljakujunenud arusaam, et apellatsioonimenetlus kujutab endast sisuliselt teist esimese astme kohtu

menetlust, mis erineb kohtumenetlusest esimese astme kohtus üksnes selle poolest, et tema piirid on

määratud apellatsioonkaebuses või -protestis sisalduvate taotlustega. See tähendab, et põhimõtteliselt

samamoodi nagu maa- ja linnakohtus uuritakse ka ringkonnakohtus menetlusesemeks oleva teo puhul

nii faktilist kui ka õiguslikku külge. Sellest tulenevalt on täiesti loogiline, et samamoodi nagu maa- ja

linnakohtus peab kohtualusele ka ringkonnakohtus olema tagatud õigus osaleda ringkonnakohtus

asetleidvas apellatsioonimenetluses. Selline võimalus ongi tegelikult tagatud vastavalt AKKS §-le 25.

Arvestades apellatsioonimenetluse olulist sisulist kattuvust esimese astme kohtumenetlusega olekski

põhjust kasutada ka apellatsioonimenetluse tähistamiseks terminit "arutamine", kusjuures vajadusel

võiks piiritlemisel esimese astme kohtumenetlusest kasutada terminit "arutamine apellatsiooni

korras". Tegelikult on ka seadusandja, AKKS-s apellatsioonimenetlust reguleerivates peatükkides

valdavalt kasutanud terminit "arutamine". Üksnes AKKS §-de 19 ja 20 pealkirjades on kasutatud

terminit "läbivaatamine". Termini "arutamine" valdav kasutamine apellatsioonimenetluse

tähistamiseks on küll hälbiv Põhiseaduse §-s 149 esinevast terminikasutusest, kuid on siiski

aktsepteeritav põhjusel, et see peegeldab apellatsioonimenetluses kohtualusele suuremate õiguste

andmist, kui see oleks Põhiseaduse § 149 kohaselt nõutav.

8.7 Nii nagu apellatsioonimenetlust reguleerivates sätetes on seadusandja regulaarselt kasutanud

terminit "arutamine", nii on ta regulaarselt AKKS VI peatükis kassatsioonimenetlust reguleerivates

sätetes kasutanud terminit "läbivaatamine" ja üksnes AKKS § 51 pealkirjas sisaldub termin

"arutamine". Kokkuvõtvalt võib seega väita, et seadusandja on ka terminoloogiliselt üsna

arusaadavalt soovinud apellatsioonimenetlust ja kassatsioonimenetlust teineteisest eristada.

8.8 Kuid küsimus pole mitte üksnes terminoloogias. Ka kassatsioonimenetlust reguleerivate normide

analüüsi pinnalt on võimalik üheselt väita, et kassatsioonimenetlus ei ole käsitatav kohtuliku

arutamisena Põhiseaduse § 24 lg 2 mõttes. Kõigepealt tuleb siinjuures silmas pidada AKKS § 65 lg-

s 4 sätestatut, mille kohaselt Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Teiseks tuleb arvestada

seda, et kuna kassatsioonikohtu ülesandeks on AKKS §-s 39 sätestatu kohaselt üksnes

kassatsioonkaebuses või -protestis väidetava õigusrikkumise küsimuse lahendamine, siis - kooskõlas

KrMK § 38 lg 1 p-s 4 sätestatuga - peab Riigikohtu istungist kohustuslikus korras osa võtma

kohtualuse kaitsja. Just kaitsja on see subjekt, kes professionaalse juristina on pädev osalema

kassatsioonikohtus asetleidvast õiguslike küsimuste lahendamisest. Kohtualuse osavõtu

kohustuslikkust kriminaalasja läbivaatamisest Riigikohtus aga seadus ette ei näe ja sellest tulenevalt

puudub Riigikohtul ka kohustus etapeerida vabadusekaotuslikku karistust kandvat isikut Riigikohtu

istungile.

8.9 AKKS §-s 50 on sätestatud, et "Riigikohus teatab menetlusosalistele, kelle huvisid kaebus või

protest puudutab, kriminaalkolleegiumi istungi toimumise aja ja koha ning nad võivad istungist osa

võtta". Kui tõlgendada AKKS §-s 50 sätestatut üksnes grammatiliselt, siis võiks esmapilgul

tõepoolest nõustuda kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et fraas "võivad istungist osas võtta"

tähendab riigi poolt tagatavat kohtualuse subjektiivset õigust. Kuid Eesti Keele Instituudi

poolt 1999. a välja antud Eesti keele sõnaraamatus märgitu kohaselt ei kasutata eesti keeles tegusõna

"võima" vorme siiski mitte subjektiivset õigust peegeldava õigusliku mõiste tähistamiseks vaid

üksnes õiguslikult neutraalse käitumisvõimaluse tähistamiseks. Samas ei ole AKKS §-s 50 sätestatut

õige tõlgendada üksnes grammatiliselt. Tõlgendades AKKS §-s 50 sätestatut süstemaatiliselt koos

KrMK §-s 208 ja AKKS §-s 25 sätestatuga, ilmneb, et kui kahe esimese astme kohtumenetluste

tarbeks ei ole seadusandja mitte üksnes taganud kohtualuse osavõtu võimalikkust vaid on muutnud

tema osavõtu tagamise riigile reeglina ka kohustuslikuks, siis AKKS § 50 teksti kohaselt sellisest

kohustusest kassatsioonimenetluses enam rääkida ei saa. Kaitsja märkis õigesti, et kooskõlas AKKS

§-s 50 sätestatuga saadab Riigikohus kõigile menetlusosalistele, keda kassatsioonkaebus või -protest

puudutab, sealhulgas ka kõigile nimetatud tunnusele vastavatele kohtualustele, et nad võivad

Riigikohtu istungist osa võtta. Kuid Riigikohtu istungil esinenud kaitsja jättis märkimata, et

Riigikohtu poolt saadetav teade sisaldab teavet ka selle kohta, et menetlusosalise ilmumatajäämine ei

ole kassatsioonimenetluse takistuseks. Seega ei saa fraasi "võivad osa võtta" tõlgendada sellise

subjektiivse õigusena, millega korreleeruks Riigikohtu või mistahes muu riigiasutuse kohustus tagada

selle isiku kohaletoimetamine Riigikohtu istungile.

8.10 Formaalselt võib tõepoolest nõustuda kaitsja väitega, et vahi alla viibiva süüdimõistetu

etapeerimata jätmisega Riigikohtu istungile rikutakse põhiseaduslikku võrdsuse põhimõtet sellega, et

sellelt süüdimõistetult võetakse AKKS § 51 lg-s 1 ja 52 lg-s 1 sätestatud õigused vastavalt kas esitada

taandusi või taotlusi. Kuid kui lähtepunktiks võtta Põhiseaduse ja Eestile siduvate rahvusvahelise

õiguse allikatega kooskõlas olev seisukoht, et kohtualusele ei pea riiklikult garanteerima osavõttu

Riigikohtu istungist, siis tuleks hoopis n.ö positiivse diskrimineerimisena käsitleda vabaduses viibiva

kohtualuse võimalust osaleda Riigikohtu istungil. Lisagem, et vabaduses viibiva kohtualuse osavõttu

Riigikohtu istungist ei saaks keelata juba seetõttu, et kooskõlas Põhiseaduse § 24 lg-s 3 sätestatuga on

kohtuistungid reeglina avalikud.

Lähtudes eeltoodust ning leides, et Boriss Barmotini etapeerimata jätmisega Riigikohtu istungile ei

rikutud tema põhiõigusi, ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 , Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Süüdimõistetu Boriss Barmotini kohtuvigade parandamise avaldus jätta rahuldamata.

2. Mõista Boriss Barmotinilt välja riigituludesse kohtukuluna 2354.10 kr (kaks tuhat kolmsada

nelikümmend neli krooni ja 10 senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus.

Kohtuotsus jõustub 24. septembril 2001. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg , Lea Kivi