3-2-1-97-01 · Riigikohus

3-2-1-97-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. septembril 2001. a

AS Polaris-Auto hagi AS ERA Pank (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 27. augustil 2001. a AS Polaris-Auto

kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. veebruari 2001. a otsuse

tsiviilasjas nr 2-2-146/2001. Istungist võttis osa hageja esindaja vandeadvokaat P. Varul.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS Polaris-Auto ja AS ERA Pank sõlmisid 1. veebruaril 1998. a lepingu, millega AS Polaris-Auto

kohustus demonstreerima ERA Panga gruppi kuuluvate äriühingute reklaamplakateid ja kandma

nende äriühingute logod võistlusautodele. AS ERA Pank kohustus tasuma hooajal mai-oktoober

1998. a AS-le Polaris-Auto 2 500 000 krooni, kuid ei teinud seda. AS Polaris-Auto nõuet AS ERA

Pank pankrotimenetluses ei tunnustatud. Esitatud hagis palus AS Polaris-Auto tunnustada tema 2 500

000 krooni nõuet viienda rahuldamisjärgu nõudena.

Tartu Maakohtu 7. detsembri 2000. a otsusega hagi rahuldati. Hageja kasutas oma PankrS §-st 74 lg 1

tulenevat õigust esitada nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude osas hagiavaldus

kohtule. Hageja nõue tuleneb 1. veebruari 1998. a sponsor-reklaamilepingust. Lepingu puudumist ei

tõenda see, et seda ei kajasta kostja raamatupidamine. Hageja esitas tähtaegselt nõude ning kostja

nõutud dokumendid. Ta tõendas nõuet piisavalt. Tulenevalt PankrS §-st 2 lg 4 kohaldatakse

pankrotimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustikku, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hageja

võis kasutada kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustikus lubatud tõendeid.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2001. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja uue otsusega jäeti

hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel puudub vaidlus selles, et nõuete kaitsmise

koosolekul 8. märtsil 2000. a vaidlesid AS Polaris-Auto nõude vastu pankrotihaldurid. 1. veebruari

1998. a sponsor-reklaamileping on oma olemuselt tööettevõtuleping. TsK § 369 lg 1 järgi tuleb tellijal

maksta tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist. Seega ei piisa AS Polaris-Auto

nõudeõiguse tekkimiseks AS ERA Pank (pankrotis) vastu viitest lepingule, vaid tõendada tuleb ka

kohustuste nõuetekohast täitmist. Hageja ei esitanud lepinguliste kohustuste täitmise tõendamiseks

koos nõudeavaldusega ühtegi dokumenti. Kuna pankrotihalduritel puudusid tõendid lepingu täitmise

kohta, siis vaidlesid nad nõude tunnustamisele põhjendatult vastu. Pärast nõude tunnustamata jätmist

võib esitatud nõudega seotud asjaolusid ja tõendeid arvesse võtta vaid PankrS §-des 74 lg 2 ja 81 lg 8

märgitud juhtudel, mida selles asjas ei ole.

PankrS § 69 lg 1 järgi tuleb nõudeavaldusele lisada ka avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad

dokumendid. Seega ei piisa nõude tunnustamiseks ainult lepingu esitamisest. PankrS § 71 lg 1

kohaselt kontrollib haldur esitatud nõuete põhjendatust ja kui selleks on alust, siis vaidleb nõuete

kaitsmise koosolekul nõudele vastu. Seega on haldur kohustatud nõuet ja selle tekkimise asjaolusid

nõude põhjendatuse ja tõendatuse seisukohalt hindama. Hageja esimese astme kohtule esitatud

kinnituskirja ei saa tõendina arvestada, kuna seda ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekule. Ka

sisuliselt ei tõendaks kinnituskiri AS Polaris-Auto kohustuste täitmist, sest kinnituskirjale on alla

kirjutanud A. Bergmann, kes ei olnud AS ERA Pank juhatuse liige ning seaduslik esindaja ja tal

puudus õigus kinnitada teise poole esindajana lepingu täitmist.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti PankrS § 74 lg 1. Nimetatud sätte kohaselt ei anna kohus

hinnangut nõuete kaitsmise koosoleku või halduri otsusele, vaid sellele, kas nõue on põhjendatud või

mitte. Nõude tunnustamise hagi esitamisega algab iseseisev, varasemast nõuete kaitsmisest sõltumatu

hagimenetlus ja võlausaldaja võib esitada kõiki tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendeid.

Nõuete kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul ei toimu asja sisulist arutamist. Nõude põhjendatuse

arutelu toimub alles kohtus, kus võlausaldajal on võimalik vastaspoole väidetele esitada omapoolseid

vastuväiteid ja neid kinnitavad tõendid. PankrS § 69 lg 1 kohaselt tuleb nõudeavaldusele lisada need

dokumendid, mis tõendavad nõude sisu, alust ja suurust ning seda, kas nõue on eesõigusnõue.

Käesoleval juhul olid nõude sisu, alus ja suurus tõendatud. Pankrotiseaduses puudub hilisemas

hagimenetluses täiendavate tõendite esitamise keeld. Seega tuleb lähtuda TsMS §-s 67 sätestatud

protsessiosaliste õigustest, mille hulka kuulub ka õigus esitada tõendeid.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et nõude tunnustamata jätmisel võib nõudega seotud tõendeid

arvesse võtta vaid PankrS §-des 74 lg 2 ja 81 lg 8 märgitud juhtudel. Nimetatud sätted käsitlevad juba

kaitstud nõuete uuesti läbivaatamist. Nõude tunnustamata jätmisel nõude tunnustamise hagiga

kohtusse pöördumise reeglid on sätestatud PankrS §-s 74 lg 1. Selles määratakse, kes on hageja ja

kostja ning hagi aegumise tähtaeg. Muus osas tuleb lähtuda hagimenetluse üldreeglitest. Täiendavate

tõendite esitamise lubamine hagimenetluses ei riku teiste võlausaldajate õigusi.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 1, kui leidis, et kinnituskirjale alla kirjutanud A. Bergmannil

puudusid volitused. Kuna kumbki pool ei ole vaidlustanud A. Bergmanni volitusi, siis väljus

ringkonnakohus selles osas apellatsioonkaebuse piiridest.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 95 lg 1, kui ta jättis hinnangu andmata hageja väidetele selle kohta,

et tulenevalt lepingu sisust ja olemusest ei olnud teenuste osutamine maksekohustuse saabumise

kohustuslik tingimus. Hageja võttis lepingu p 4.1.2 järgi kohustuse raha üle kanda 25. novembriks

1998. a sõltumata reklaamiteenuse osutamisest. Sponsorlus ei eelda tingimata vastuteenuse osutamist.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja palus jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus ei nõustunud

29. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-00 apellatsioonikohtu järeldusega, et nõuete

tunnustamisel hagimenetluses võib nõude ja selle rahuldamisjärgu tõendamiseks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetele tuginedes esitada täiendavaid tõendeid lisaks

pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusele lisatud tõenditele. Ringkonnakohus ei ületanud

apellatsioonkaebuse piire.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Pankrotimenetlus toimub kohtu- ja kohtuvälise menetlusena. Kohtus toimuva pankrotimenetluse

korral kohaldatakse PankrS § 2 lg 4 kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, kui

pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Nõuete esitamise korra sätestab PankrS § 69, mille esimese lõike

kohaselt märgitakse nõudeavalduses nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on

eesõigusnõue. Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid või

nende tõestatud ärakirjad. Seega tuleb võlausaldajal esitada nõudeavaldusele lisaks avalduses

nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Seda tegemata riskib ta nõude tunnustamata jäämisega

nõuete kaitsmise koosolekul ja vajadusega pöörduda vaidluse lahendamiseks kohtusse. Kui nõuete

kaitsmise koosolekul võlausaldaja nõuet ei tunnustata, siis PankrS § 74 lg 1 kohaselt otsustab nõude

või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus. PankrS § 74 lg 1

sätestab, kes on nõude tunnustamise hagis kostja ja selle hagi lühendatud aegumistähtaja. Hagejast

võlausaldajal tuleb hagiavaldusele lisada nõuet tõendavad dokumendid. Pankrotiseadusest ei tulene,

et võlausaldaja ei võiks oma nõuet tõendada tõenditega, mida ei esitatud nõuete kaitsmise

koosolekule. Kuna nõude tunnustamatajätmise põhjused ei peagi selguma nõuete kaitsmise

koosolekul, siis on põhjendatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tõendamispõhimõtete

kasutamine nõude tunnustamise hagi menetlemisel. Sellega muudab Riigikohtu tsiviilkolleegium

29. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-00 esitatud seisukohta seoses tõendamisega

nõuete tunnustamise hagis. Seega ei nõustu kolleegium apellatsioonikohtu seisukohaga, et

kinnituskirja ei saa arvestada tõendina, kuna seda ei esitatud nõuete kaitsmise koosolekule ja

puuduvad PankrS §-des 74 lg 2 ja 81 lg 8 märgitud asjaolud. Kui hageja on oma õigusi kasutanud

pahatahtlikult ja sellega põhjustanud oma nõude tunnustamata jätmise nõuete kaitsmise koosolekul,

siis võib seda tulenevalt TsMS §-st 60 lg 4 arvestada kohtukulude jaotamisel.

Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on jätnud hinnangu andmata hageja

väidetele lepingu olemusest. Apellatsioonikohus andis õigusliku hinnangu lepingule, pidades seda

tööettevõtuks.

Apellatsioonikohus ei rikkunud TsMS § 319 lg 1, mille kohaselt ta kontrollib apellatsiooni korras

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale edasi kaevati.

Apellatsioonkaebuses vaidlustati kinnituskirja arvestamist ka seetõttu, et sellele pole alla kirjutanud

juhatuse liige. Seega oli apellatsioonikohus õigustatud võtma seisukoha A. Bergmanni seadusjärgse

esindusõiguse puudumise kohta. See aga ei välista A. Bergmanni esindusõigust tehingu alusel. Enne

esindusõiguse puudumise tuvastamist pidi ringkonnakohus andma võimaluse A. Bergmanni

esindusõiguse tõendamiseks. Seda tegemata rikkus apellatsioonikohus TsMS § 67 sätestatut. Ka

lepingule, millest väidetavalt on nõue tekkinud, on A. Bergmann alla kirjutanud lepingulise

esindajana volikirja alusel.

Asja uuel arutamisel tuleb apellatsioonikohtul võtta seisukoht ka hageja väite osas, et tema nõue

tuleneb kinkelepingust.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. veebruari 2001. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Margus Sorgale AS Polaris-Auto kassatsioonkaebuselt 26. märtsil 2001. a tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik