3-2-1-55-01 · Riigikohus

3-2-1-55-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. juunil 2001. a

Olga Kuznetsova hagi AS Pae Kinnisvarahaldus vastu lõpetatud töölepingu järgi

kompensatsiooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 14. mail 2001. a AS Pae Kinnisvarahaldus kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/820/00.

Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat A. Uritam ja kostja esindaja vandeadvokaat E.

Tibar-"uvalov.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

O. Kuznetsova töötas Pae Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõttes (praegune AS Pae

Kinnisvarahaldus) pearaamatupidajana alates 8. aprillist 1996. a. O. Kuznetsova esitas avalduse

töölepingu lõpetamiseks omal soovil 9. juunil 1997. a ja samal päeval lõpetati temaga tööleping

märkega töölepingus, et tööleping on lõpetatud TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel. Töölepingu

p 6.1.4 kohaselt pidi tööandja peale aastabilansi esitamist töölepingu lõpetamisel kompenseerima

töötajale tema keskmise töötasu kuni järgmise aastabilansi esitamiseni järgmise kalendriaasta

30. juunil. Tööandja uus direktor tühistas selle lepingutingimuse enne töölepingu lõpetamist O.

Kuznetsovaga ja keeldus kompensatsiooni maksmisest.

Hagiavalduses palus O. Kuznetsova tunnistada ebaseaduslikuks TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel

töölepingu lõpetamise ja välja mõista TLS § 117 lg 2 alusel hüvitisena kuue kuu keskmine palk 35

111 krooni; lugeda tööleping TLS § 79 alusel lõpetatuks omal soovil; tunnistada ebaseaduslikuks

töölepingu p 6.1.4 ühepoolne tühistamine kostja poolt ja välja mõista kostjalt kompensatsioonina 76

614 krooni. Kohtumenetluse käigus loobus O. Kuznetsova nõudest lugeda tööleping lõpetatuks omal

soovil ja leidis, et töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel oli õige.

Kostja võttis õigeks, et töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel ei olnud õige, sest see ei vastanud

poolte tahtele. 28. mai 1999. a käskkirjaga nr. 44-K tühistas kostja 9. juuni 1997. a käskkirja nr. 10-K,

mille alusel oli hagejaga tööleping lõpetatud poolte kokkuleppel, ja kostja luges töölepingu lõpetatuks

töötaja algatusel.

Kostja vaidles hagile vastu töölepingu p 6.1.4 järgi kompensatsiooni maksmise osas, kuna sellise

kompensatsiooni maksmine on ebaseaduslik ja kostja tühistas selle lepingupunkti enne hagejaga

töölepingu lõpetamist. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel ei ole ei ole

kompensatsiooni maksmine põhjendatud.

Tallinna Linnakohtu 17. aprilli 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Otsuse põhjendustel on hageja 9. juuni 1997. a kirjaliku avaldusega kostjale ja hageja omaksvõtuga

kohtuistungil tõendatud, et hageja esitas kostjale avalduse omal soovil töölt lahkumiseks. 7. juulil

1997. a esitatud hagiavalduses palus hageja lugeda töölepingu lõpetatuks omal soovil. Töölepingus

on märgitud töölepingu lõpetamise aluseks poolte kokkulepe. Kostja võttis omaks, et töölepingus

märgitud töölepingu lõpetamise alus ei vasta poolte tegelikule tahtele. Kohus leidis, et töötaja kirjalik

pöördumine tööandja poole töölepingu lõpetamiseks ei ole ettepanek töölepingu lõpetamiseks poolte

kokkuleppel, kui see avalduses sõnaselgelt ei väljendu. Hageja tahe oli lõpetada tööleping omal

soovil ja hageja esindaja väide kohtuistungil, et töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel oli õige, ei

ole kooskõlas hageja esitatud avaldusega omal soovil töölepingu lõpetamiseks.

Nõue kompensatsiooni saamiseks töölepingu p 6.1.4 järgi ei ole põhjendatud. TLS § 1 kohaselt on

töölepingu sisuks kokkulepe töö tegemise, selle eest tasu maksmise ja töötingimuste kohta.

Kompensatsiooni maksmist töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel ei ole ette nähtud seaduses ega

haldusaktis. Tööandja poolt seadusega vastuolus oleva töölepingu tingimuse kehtetuks tunnistamine

oli põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli

jäetud rahuldamata hageja nõue töölepingu p 6.1.4 alusel kompensatsiooni saamiseks.

Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

kompensatsioon 76 614 krooni. Kostjalt nõuti sisse riigilõiv 2998 kr 40 s riigituludesse.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud pooled töölepingu lõpetamise alust TLS

§-s 143 lg 2 sätestatud korras, mille kohaselt võivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse ühe kuu

jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama

oma õiguste rikkumisest. Hagejal oli õigus kohtumenetluses oma nõudest loobuda. Kostja ei ole

töölepingu lõpetamise alust TLS § 143 lg 2 kohaselt vaidlustanud. Töölepingus oli töölepingu

lõpetamise aluseks märgitud poolte kokkulepe. Linnakohtul ei olnud õigust kostja vastuväidete alusel

tuvastada teistsugust töölepingu lõpetamise alust. Kostja 28. mai 1999. a käskkirjaga nr 44 tühistati

osaliselt 9. juuni 1997. a käskkiri nr 10-k töölepingu lõpetamise aluse osas ja loeti tööleping

lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel. Töölepingu seadus ei võimalda töölepingu

lõpetamise aluse formuleeringu muutmist kaks aastat hiljem tööandja ühepoolse aktiga.

TLS § 14 lg 1 kohaselt võib töötajale seadusega või haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja

töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Töölepingu p 6.1.4 kohaselt pidi kostja maksma

hagejaga töölepingu lõpetamisel kompensatsiooni. Töölepingu ühepoolne muutmine on lubatud

ainult seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras (TLS § 18). Linnakohus

märkis, et seadusega vastuolus oleva töölepingu tingimuse tööandjapoolne kehtetuks tunnistamine oli

seaduslik. Kostja ei põhjendanud, mille alusel ta töölepingu p 6.1.4 tühistas. Töölepingu p 6.1.4

tühistamine ei toimunud seaduses ega töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras. Seadus ei keela

kompensatsiooni maksmist töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel. Asjaolu, et kostja uus direktor

pidas kompensatsiooni maksmist koormavaks ja ettevõttele majanduslikku kahju tekitavaks, ei

vabasta kostjat hüvitise maksmise kohustusest.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada.

Apellatsioonikohtu järeldus, et pooled ei pöördunud õigeaegselt töölepingu lõpetamise aluse

vaidlustamiseks töövaidlusorganisse (TLS § 143 lg 2), ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Hageja

esitas 9. juunil 1997. a tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil. Tööleping lõpetati

samal päeval. Töölepingus tehtud märge töölepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel ei vastanud

hageja avaldusele ega tegelikule tahtele ja ta esitas 7. juulil 1997. a kohtule hagiavalduse paludes

tunnistada tööleping lõpetatuks omal soovil. Hagi oli kohtule esitatud õigeaegselt. Kostja ei vaielnud

hageja nõudele vastu. Kostja tunnistas oma eksimust töölepingu lõpetamise aluse formuleerimisel,

parandas vea ja täitis sellega hageja esitatud nõude vabatahtlikult. Eksituse parandamiseks ei pidanud

tööandja pöörduma töövaidlusorganisse. Hagi esitamisega kohtusse kinnitas hageja oma seisukohta,

et tööleping lõpetati tema algatusel. Eksimuse parandamine on võimalik, kui õiguste teostamisel ja

kohustuste täitmisel toimitakse heas usus. TLS § 48 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja ja töötaja

vastastikku kohustatud olema viisakad. Viisakas oleks olnud, kui hageja, märgates töölepingu

lõpetamise ebaõiget formuleeringut, oleks palunud vea kostjal parandada. Hageja seda ei teinud.

Hageja nõue kompensatsiooni saamiseks tulenes töölepingu lõpetamisest ja seetõttu oli kohus

õigustatud hindama töölepingu lõpetamise alust.

Apellatsioonikohtul ei olnud alust kostjalt kompensatsiooni väljamõistmiseks. Töölepingu p 6.1.4.

järgi pidi töötaja saama kompensatsioonina talle kuuluva keskmise töötasu kuni järgmise aastabilansi

esitamiseni. Kuna hageja pärast töölepingu lõpetamist enam töötasu ei saanud, puudus talle kuuluv

töötasu, mida kompensatsioonina maksta. TLS § 1 järgi on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe,

mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd ja tööandja kohustub selle eest maksma. Seega ei saa

töölepingu sisuks olla kokkulepe kompensatsioonis, mis ei tulene töö tegemisest ja mille saamine

sõltub töötaja enda suvast. Kompensatsiooni maksmist töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel ei ole

seaduses ette nähtud. Kostja ei olnud kohustatud täitma seadusega vastuolus olevat töölepingu p

6.1.4.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks.

III. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normide olulise

rikkumise tõttu.

TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida

ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohus rikkus otsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid.

Apellatsioonikohtu järeldus, et linnakohtul puudus õigus tuvastada kostja vastuväidetele tuginedes

töölepingu lõpetamise alust, ei ole kooskõlas seaduse ega tuvastatud asjaoludega. Kostja ei esitanud

ühtegi vastuväidet hageja nõudele, lugeda tööleping lõpetatuks omal soovil. Vastupidi, kostja võttis

linnakohtus õigeks, et töölepingus märgitud lõpetamise alus ei vastanud poolte tegelikule tahtele.

Hageja tahe oli lõpetada tööleping omal soovil. Apellatsioonikohus tuvastas, et kostja 28. mai 1999. a

käskkirjaga nr 44 tühistati 9. juuni 1997. a käskkiri nr 10-k töölepingu lõpetamisest poolte

kokkuleppel ja loeti tööleping lõpetatuks töötaja algatusel. Töölepingu lõpetamise aluse ekslik

formuleering käskkirjas ja töölepingus ei saanud muuta hageja kirjalikku tahteavaldust. See, et hageja

kohtumenetluse käigus loobus töölepingu omal soovil lõpetatuks lugemise nõudest, ei saanud samuti

muuta fakti, et tööleping lõpetati tema kirjaliku avalduse alusel. Seega ei oma asjas tähtsust, kas

kostja pidi hagejale maksma kompensatsiooni töölepingu kokkuleppel lõpetamisel ning kas ta pidi

seda tegema ka siis, kui see on talle majanduslikult kahjulik.

Töölepingu lõpetamise alused, tingimused ja õiguslikud tagajärjed on sätestatud töölepinguseaduses.

Töölepinguseadus ei keela pooltel kokku leppida töölepingu lõpetamist seadusega ettenähtust

soodsamatel tingimustel. Sellisel juhul tuleb töölepingus ette näha, milline töölepingu lõpetamise alus

annab õiguse kokkulepitud soodustusele. Töölepinguseaduse mõttega on vastuolus hüvitise

maksmine, kui tööleping lõpetatakse töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse, vääritu teo

jms tõttu.

Kuna töölepingus ei ole määratletud, millisel lepingu lõpetamise alusel on hagejal õigus

kompensatsiooni saada, tuleb asja uuel läbivaatamisel kohtul anda hinnang sellele, kas tööandja peab

hagejale maksma kompensatsiooni, arvestades, et tööleping lõpetati tema soovil. Tähelepanuta ei või

kohus jätta munitsipaalettevõtte põhimääruses ja Pae Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte

põhikirjas sätestatut. Samuti seda, et hageja, töötades munitsipaalettevõtte pearaamatupidajana, pidi

olema teadlik nimetatud aktides sätestatust.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2 kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2000. a otsus ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Pae Kinnisvarahaldus 8. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 767 (seitsesada

kuuskümmend seitse) krooni.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik