3-1-1-76-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2001. a 3-1-1-76-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Lea Laarmaa vaatas 5. juunil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. B. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 45 alusel loeti tema karistustähtaja hulka vahi all viibitud aeg 29. novembrist kuni 1. detsembrini 1999. a, so 3 päeva. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 27 päeva vabadusekaotust ja selle kandmise aja alguseks loeti kohtuotsuse tegemise päev - 20. detsember 2000. a. Sama otsusega tunnistati N. D. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Mõlema kohtualuse suhtes kohaldati tõkendit vahi all pidamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. 2. Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune N. D., kes palus süüdistusest välja jätta KrK § 139 lg 2 punkt 3 ning kergendada karistust. Kohtuotsust D. B. osas apellatsioonikorras ei vaidlustatud. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2001. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsus D. B. ja N. D. karistuste mõistmise osas ning N. D. karistuse kandmise aja alguse puudumise tõttu. D. B. mõisteti KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 45 alusel loeti tema karistustähtaja hulka vahi all viibitud aeg 29. novembrist kuni 1. detsembrini 1999. a, so 3 päeva ning 20. detsembrist 2000. a kuni 28. veebruarini 2001. a, so 2 kuud ja 9 päeva - kokku 2 kuud ja 12 päeva. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jäi D. B. karistust kanda 3 kuud ja 18 päeva ja selle kandmise alguseks loeti 1. märts 2001. a. N. D. mõisteti KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks 6 kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 20. detsember 2000. a. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. N. D. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus nõustus nii N. D. kui ka D. B. kuriteole antud õigusliku hinnanguga. Samas leidis kohus, et kohtualustele mõistetud karistus, üks aasta vabadusekaotust, ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikutele ning sellest tulenevalt vähendas karistust poole võrra. Menetlus Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Kassaator palub otsuse tühistada D. B. uue karistuse mõistmise osas. Arvestades tema apellatsioonkaebuse puudumist, tuleks lugeda D. B. karistuseks Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsusega mõistetud karistus üks aasta vabadusekaotust. Kohtuotsus tuleb tühistada ka D. B. suhtes KrK § 45 sätete kohaldamises ning saata kriminaalasi selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. 4.1 Ringkonnakohtul ei olnud õigust kriminaalasja D. B. osas läbi vaadata ja tema karistust kergendada. Vastavalt AKKS §-le 20 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires selles seadustikus sätestatud eranditega. Kuna D. B. osas ei ole apellatsioonkaebust või -protesti esitatud, saanuks ringkonnakohus tema osas asja läbi vaadata üksnes eelnimetatud erandite tuvastamise korral. Ringkonnakohtu otsuse põhjal võib üksnes oletada, et otsus tehti AKKS § 32 lg 2 alusel, mis sätestab, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tuvastamisel peab kohus sama paragrahvi 1. lõike sätteid kohaldama ka teiste samas kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes, olenemata nende osas kaebuse või protesti esitamisest. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tunnused on sätestatud AKKS § 39 lg 2 - kohaldamisele kuulunud seaduse mittekohaldamine, seaduse ebaõige tõlgendamine ja kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamine. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine N. D. või D. B. suhtes. Nõude, mille kohaselt peab mõistetud karistus vastama toimepandud kuriteo raskusele ja süüdlase isikule, rikkumist ei saa käsitada kriminaalseaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 2 mõttes. AKKS § 39 lg 1 kohaselt on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine ka kasseerimise aluseks, kuid väljakujunenud kohtupraktika järgi ei vaadata kassatsiooni korras läbi kõiki karistuse raskust puudutavaid kaebusi, vaid üksnes neid, milles vaidlustatakse KrK §-de 39 ja 47 kohaldamist. 4.2 Ringkonnakohus on eksinud D. B. kantud karistusaja kindlakstegemisel. Ida-Viru Politseiprefektuuri 6. märtsi 2001. a teatisest nähtub, et D. B. võeti 11. augustil 2000. a vahi alla kriminaalasjas nr 00244002885 (tl 322-323). Ta põgenes 10. jaanuaril 2001. a Jõhvi Politseijaoskonnast. 15. veebruaril 2001. a peeti ta uuesti kinni. Seetõttu tuleb D. B. kantud karistusest välja arvata ajavahemik 10. jaanuarist kuni 15. veebruarini 2001. a. 5. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör esitatud kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja arvates kuulub protest rahuldamisele üksnes D. B. poolt kantud karistusaja kindlaksmääramise osas. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab esitatud kassatsioonprotesti osaliselt ja tühistab Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse D. B. kandmisele kuuluva karistusaja osas. 6.1 Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et ringkonnakohus on ületanud volitusi vähendades D. B. mõistetud karistust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse piires AKKS-s sätestatud eranditega. Üheks erandiks on AKKS § 32 lg-s 2 sätestatu - ringkonnakohus võib kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab

3-1-1-76-01 · Riigikohus: juunil 2001. a 3-1-1-76-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Lea Laarmaa vaatas 5. juunil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. B. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 45 alusel loeti tema karistustähtaja hulka vahi all viibitud aeg 29. novembrist kuni 1. detsembrini 1999. a, so 3 päeva. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 27 päeva vabadusekaotust ja selle kandmise aja alguseks loeti kohtuotsuse tegemise päev - 20. detsember 2000. a. Sama otsusega tunnistati N. D. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Mõlema kohtualuse suhtes kohaldati tõkendit vahi all pidamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. 2. Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune N. D., kes palus süüdistusest välja jätta KrK § 139 lg 2 punkt 3 ning kergendada karistust. Kohtuotsust D. B. osas apellatsioonikorras ei vaidlustatud. 3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2001. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsus D. B. ja N. D. karistuste mõistmise osas ning N. D. karistuse kandmise aja alguse puudumise tõttu. D. B. mõisteti KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 45 alusel loeti tema karistustähtaja hulka vahi all viibitud aeg 29. novembrist kuni 1. detsembrini 1999. a, so 3 päeva ning 20. detsembrist 2000. a kuni 28. veebruarini 2001. a, so 2 kuud ja 9 päeva - kokku 2 kuud ja 12 päeva. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jäi D. B. karistust kanda 3 kuud ja 18 päeva ja selle kandmise alguseks loeti 1. märts 2001. a. N. D. mõisteti KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks 6 kuud vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 20. detsember 2000. a. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. N. D. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus nõustus nii N. D. kui ka D. B. kuriteole antud õigusliku hinnanguga. Samas leidis kohus, et kohtualustele mõistetud karistus, üks aasta vabadusekaotust, ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikutele ning sellest tulenevalt vähendas karistust poole võrra. Menetlus Riigikohtus 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Kassaator palub otsuse tühistada D. B. uue karistuse mõistmise osas. Arvestades tema apellatsioonkaebuse puudumist, tuleks lugeda D. B. karistuseks Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsusega mõistetud karistus üks aasta vabadusekaotust. Kohtuotsus tuleb tühistada ka D. B. suhtes KrK § 45 sätete kohaldamises ning saata kriminaalasi selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. 4.1 Ringkonnakohtul ei olnud õigust kriminaalasja D. B. osas läbi vaadata ja tema karistust kergendada. Vastavalt AKKS §-le 20 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires selles seadustikus sätestatud eranditega. Kuna D. B. osas ei ole apellatsioonkaebust või -protesti esitatud, saanuks ringkonnakohus tema osas asja läbi vaadata üksnes eelnimetatud erandite tuvastamise korral. Ringkonnakohtu otsuse põhjal võib üksnes oletada, et otsus tehti AKKS § 32 lg 2 alusel, mis sätestab, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tuvastamisel peab kohus sama paragrahvi 1. lõike sätteid kohaldama ka teiste samas kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes, olenemata nende osas kaebuse või protesti esitamisest. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tunnused on sätestatud AKKS § 39 lg 2 - kohaldamisele kuulunud seaduse mittekohaldamine, seaduse ebaõige tõlgendamine ja kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamine. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine N. D. või D. B. suhtes. Nõude, mille kohaselt peab mõistetud karistus vastama toimepandud kuriteo raskusele ja süüdlase isikule, rikkumist ei saa käsitada kriminaalseaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 2 mõttes. AKKS § 39 lg 1 kohaselt on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine ka kasseerimise aluseks, kuid väljakujunenud kohtupraktika järgi ei vaadata kassatsiooni korras läbi kõiki karistuse raskust puudutavaid kaebusi, vaid üksnes neid, milles vaidlustatakse KrK §-de 39 ja 47 kohaldamist. 4.2 Ringkonnakohus on eksinud D. B. kantud karistusaja kindlakstegemisel. Ida-Viru Politseiprefektuuri 6. märtsi 2001. a teatisest nähtub, et D. B. võeti 11. augustil 2000. a vahi alla kriminaalasjas nr 00244002885 (tl 322-323). Ta põgenes 10. jaanuaril 2001. a Jõhvi Politseijaoskonnast. 15. veebruaril 2001. a peeti ta uuesti kinni. Seetõttu tuleb D. B. kantud karistusest välja arvata ajavahemik 10. jaanuarist kuni 15. veebruarini 2001. a. 5. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör esitatud kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja arvates kuulub protest rahuldamisele üksnes D. B. poolt kantud karistusaja kindlaksmääramise osas. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab esitatud kassatsioonprotesti osaliselt ja tühistab Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse D. B. kandmisele kuuluva karistusaja osas. 6.1 Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et ringkonnakohus on ületanud volitusi vähendades D. B. mõistetud karistust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse piires AKKS-s sätestatud eranditega. Üheks erandiks on AKKS § 32 lg-s 2 sätestatu - ringkonnakohus võib kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab