3-2-1-84-01 · Riigikohus

3-2-1-84-01

M Ä Ä R U S

Tartus 14. juunil 2001. a

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a määrus menetluse

lõpetamiseks Aigar Tuisu hagis Eesti Vabariigi vastu kindlustushüvitise 326 400 krooni

saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

kirjalikus menetluses 7. mail 2001. a läbi Aigar Tuisu erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a määruse tsiviilasjas nr II-2/140/01.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

25. juunil 1999. a hukkus liiklusõnnetuses kaitseväelane Age Tuisk. Tema alaealise poja Aigar Tuisu

(sünd. 8. juulil 1997. a) eestkostjaks määrati Rapla Maakohtu 26. augusti 1999. a otsusega Age Tuisu

ema Helvi Roosimägi.

Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2000. a korraldusega nr 49-k keelduti kaitseväeteenistuse seaduse

(KTS) § 108 lg 4 alusel kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna Age Tuisk ei hukkunud

teenistuskohustuste täitmisel, vaid puhkuse ajal.

Esitatud hagis palus Aigar Tuisk TsK § 222 lg-te 1 ja 2 alusel hüvitada kohustise täitmata jätmisega

tekitatud kahju ja välja mõista Eesti Vabariigilt kindlustushüvitise 326 400 krooni. Nõuet põhjendas

hageja sellega, et KTS § 108 lg 4 kohaselt kuulub kaitseväelane riigi poolt kohustuslikule

kindlustamisele isikukindlustuslepingu alusel, kuid riik jättis Age Tuisu isikukindlustuslepingu

sõlmimata.

Tallinna Linnakohtu 2. oktoobri 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja 163 200 krooni.

Ringkonnakohtu määrus ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2001. a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja asjas lõpetati

menetlus TsMS § 217 p 1 alusel. Määruse põhjendustel tulenes vaidlus asjaolust, et avalik-õigusliku

isikuna jättis Eesti Vabariik (Kaitseväejõudude Peastaabi kaudu) sõlmimata hageja kaitseväelasest

ema isikukindlustuslepingu. See oli tegevusetus, mille tulemusena tekkis hagejal nõue kostja vastu

kindlustushüvitise saamiseks. Tegevteenistuslepingust tulenev vaidlus ei kuulu lahendamisele

tsiviilkohtumenetluse korras. Vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse tulenevalt halduskohtumenetluse

seadustiku rakendamise seaduse (HKMS RS) §-st 5, mille kohaselt halduskohtumenetluse seadustiku

rakendamise seaduse jõustumise ajal 1. juulil 2000. a maa- või linnakohtu menetluses olevad

õigusvastase haldusakti või -toiminguga tekitatud kahju hüvitamise asjad, mis on menetlusse võetud

enne 2000. aasta 1. jaanuari, vaadatakse läbi maa- või linnakohtus tsiviilkohtumenetluse reeglite

järgi. Käesoleva hagi võttis linnakohus menetlusse pärast 2000. a 1. jaanuari, s.o 9. mail 2000. a, ja

vaidlust tuleb seetõttu menetleda halduskohtumenetluse reeglite järgi.

II. Erikaebus ja selle põhjendused

Hageja palus apellatsioonikohtu määruse tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Menetluse lõpetamiseks TsMS § 217 p 1 alusel ei olnud alust. Linnakohus võttis asja menetlusse

9. mail 2000. a, mil ei olnud avaldatud ega ka jõustunud veel halduskohtumenetluse seadustiku

rakendamise seadus. Sellel seadusel puudub tagasiulatuv jõud.

Apellatsioonikohus leidis ebaõigesti, et kahju hüvitamise nõue tuleb läbi vaadata

halduskohtumenetluses. Kahju tekkis isikukindlustuslepingu sõlmimata jätmisest ning seega on

tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mis kuulub tsiviilkohtu pädevusse.

Põhjendamatu on apellatsioonikohtu seisukoht, et tegemist oli HKMS § 4 lg 5 nimetatud toiminguga,

mis seisnes haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevuses või tegevusetuses.

KTS § 108 lg 4 paneb kohustuse riigile, mitte haldusülesandeid täitvale asutusele, ametnikule või

muule isikule.

III. Vastus erikaebusele

Kostja pidas erikaebust põhjendamatuks. Riigivastutusvaidlus on avalik-õiguslik vaidlus, mille

raames haldusakti või -toimingu õigusvastasust ja sellest tulenevat kahju hüvitamist ei ole

tsiviilkohus pädev hindama.

Kuna hagiavalduse võttis linnakohus menetlusse 9. mail 2000. a, s.o pärast 1. jaanuari 2000. a, siis ei

olnud linnakohtul alust seda nõuet menetleda. Menetlust käsitlevas seadusandluses muudeti üksnes

teatud vaidluste osas üld- ja halduskohtu pädevust.

IV. Riigikohtu määruse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks puudub alus.

Tegevteenistuslepingust tulenevaid vaidlusi ei lahendata tsiviilkohtumenetluse korras.

Halduskohtumenetluse seadustik jõustus 2000. a 1. jaanuaril. HKMS § 6 lg 3 p 2 järgi võib kaebuse

halduskohtusse esitamisega taotleda õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju

hüvitamist. Toiminguks, mille peale võib kaevata, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva

asutuse, ametiisiku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes

(HKMS § 4 lg 2). Väidetavalt tekitati kahju avalik-õigusliku isiku, Eesti Vabariigi (Kaitseväejõudude

Peastaabi kaudu), tegevusetusega, mille tõttu jäi sõlmimata kaitseväelase Age Tuisu

isikukindlustusleping. Võttes hagi menetlusse 2000. a 9. mail, jättis linnakohus tähelepanuta, et

HKMS § 6 lg 3 p 2 järgi oli vaidluse lahendamine antud halduskohtu pädevusse.

HKMS RS § 5 kohaselt võis halduskohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumise ajal

1. juulil 2000. aastal maa- või linnakohtu menetluses olnud õigusvastase haldusakti või -toiminguga

tekitatud kahju hüvitamise asju, mis olid menetlusse võetud enne 1. jaanuari 2000. aastal, läbi

vaadata tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi. Sellest tulenevalt ei võinud linnakohus 9. mail

2000. aastal vastu võetud hagi menetleda ja oleks pidanud asjas menetluse lõpetama. A. Tuisul on

võimalus pöörduda kaebusega halduskohtusse.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

m ä ä r a s :

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a määrus muutmata ja

erikaebus rahuldamata.

A. Kull, J. Luik, T. Vernik