3-1-1-66-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 8. juunil 2001. a.

3-1-1-66-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Jaak Luik vaatas 22. mail 2001. a toimunud avalikul

kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

P. P. süüdistuses KrK § 161 järgi

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa P. P., tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 161 järgi selles, et ta töötas 1993. a märtsist kuni 22. detsembrini 1995. a X Linnavalitsuse

Energeetikaameti (hiljem Energeetikaosakonna) juhatajana. Talle oli pandud X linna soojamajandusega seoses olevad juhtimisalased,

materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ja organisatsioonilised ülesanded, samuti soojamajandusega tegelevate munitsipaalettevõtete

suhtes järelevalve ja võimuesindaja ülesanded. Ta pidi juhinduma X Linnavalitsuse Energeetikaameti ja Energeetikaosakonna

põhimäärustest, X Linnavalitsuse otsustest ja korraldustest ning materiaalsete väärtuste liikumist korraldades X Linnavara eeskirjast. P. P. ei

lähtunud töös X Linnavalitsuse huvidest. X katlamaja rekonstrueerimiseks X Linnavalitsuse poolt võetud laenu eest ehitatud vara, so X

katlamaja uusehituse võõrandamise ja selle AS X bilanssi arvamise eesmärgil kuritarvitas ta oma ametiseisundit järgnevalt:

- 22. augustil 1994. a sõlmis vastavalt X Linnavalitsuse volitusele nr 59 X Linnavalitsuse nimel all-laenulepingu EV

Rahandusministeeriumiga 12,5 miljoni USD laenamiseks X soojamajanduse rekonstrueerimiseks, kuid jättis tahtlikult täitmata X

Linnavalitsuse 6. detsembri 1994 otsuse nr 98 ja ei korraldanud laenulepingu järgi saadud ja X katlamaja rekonstrueerimiseks kasutatud

laenu arvelevõtmist, arvestamist ja tagasimaksmist ME X kaudu;

- sõlmis vastavalt volitusele 12. juulil 1994. a lepingu kahe katla ümberehitamiseks X katlamajas, kuid 27. jaanuari 1995. a lepingu

täiendustes nr 2 muutis omavoliliselt ilma LV-ga kooskõlastamata lepingu subjekti, millega nimetati X Linnavalitsuse Energeetikaosakonna

asemel lepingu subjektiks AS X;

- 5. mail 1995. a sõlmis AS-ga X kokkuleppe, millega andis ilma X Linnavolikogu loata ja X Linnavalitsusega kooskõlastamata AS-le X üle

X Linnavalitsusel lasuva ning EV Rahandusministeeriumi ja X Linnavalitsuse vahelisest laenulepingust tekkinud laenukohustuse e linnavara

eeskirja mõttes linnavara;

- 9. novembril 1995. a, olles X Linnavalitsuse Energeetikaosakonna juhataja ning samal ajal AS X juhatuse esimees, oli AS X juhatuse

koosolekul initsiaatoriks rekonstrueeritud X katlamaja uusehituse võtmisel AS X bilanssi ja dikteeris sellekohase koosoleku otsuse.

Nimetatud tegude tagajärjel võõrandas P. P. ilma X Linnavolikogu nõusolekuta ja X Linnavalitsusega kooskõlastamata linnavalitsuse poolt

võetud laenude eest ehitatud materiaalsed väärtused summas 75 502 653.20 krooni AS-le X, millega kahjustas oluliselt X Linnavalitsuse

huve ning põhjustas suure materiaalse kahju.

P. P. esitati KrK § 161 järgi süüdistus veel selles, et ta eirates tahtlikult X Linnavalitsuse 20. jaanuari 1994. a otsust nr 4 rahaliste vahendite X

linna eelarvesse kandmiseks, teostas ilma linnavalitsuse teadmata ja temaga kooskõlastamata nimetatud rahaliste vahendite kandmise AS-le

X järgmiselt:

- 4. aprillil 1994. a sõlmis Energeetikaosakonna nimel kolmepoolse kokkuleppe ME-ga X ja AS-ga X Jõujaam, mille alusel ME X oli juba

21. märtsil 1994. a kandnud AS-le X Jõujaam üle raha summas 197 060.- krooni;

- 8. aprilli 1994. a teostas ülekande Energeetikaosakonnalt AS-le X Jõujaam summas 165 000.- krooni;

- 15. aprillil 1994. a sõlmis Energeetikaosakonna nimel kolmepoolse kokkuleppe ME-ga X ja AS-ga X Jõujaam, mille alusel 18. aprillil

1994. a kandis ME X AS-le X Jõujaam üle raha summas 156 409.- krooni;

- 23. mail 1994. a sõlmis ilma X Linnavalitsuse teadmata ja temaga kooskõlastamata ning eirates X LV-i 19. mai 1994. a korraldust nr 449

lepingud T-4 ja T-5 Energeetikaosakonna ja AS X Jõujaam vahel ning teostas omavoliliselt ülekanded AS-le X Jõujaam ettemaksetena kütuse

ostmiseks ja turbauuringuteks. Kokku teostas P. P. ülekandeid 2 891 000.- krooni suuruses summas, millega põhjustas X LV-le suure

materiaalse kahju ja kahjustas oluliselt linnavalitsuse huve.

2. Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati P. P. süüdi KrK § 161 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust

tingimisi katseajaga kaks aastat.

3. Maakohtu otsuse peale esitas P. P. kaitsja A. Pilv apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja kohtualune õigeks mõista.

Apellatsioonprotestis paluti maakohtu otsus tühistada mõistetud karistuse osas.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2000. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja P. P. mõisteti talle esitatud

süüdistuses õigeks. Apellatsioonkaebus rahuldati, apellatsioonprotest jäeti rahuldamata.

Kohus viitas raamatupidamisseadusest tulenevale nõudele, et nii vara kui kohustused tuleb kajastada ettevõtte bilansis. Eesti Vabariigi ja

Rahvusvahelise Rekonstrueerimis-ja Arengupanga vahel sõlmitud laenuleping sisaldas kohtu hinnangul samasugust nõuet - laen tuli

kajastada ja varad arvele võtta kaugkütte ettevõttes, kus toimus laenatud vahenditega kahe katla renoveerimine. Samuti pidanuks X

Linnavalitsus kehtestama soojatariifid, et katta amortisatsioon ja laenuintress. Vaatamata sellele, et linnavalitsus selliseid tariife ei

kehtestanud, hakkas AS X intresse maksma ning seega lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Lisaks sellele ei olnud X linna 1995. a eelarves

laenukohustuste täitmiseks vahendeid ette nähtud. 5. mai 1995. a lepinguga nähti üksikasjalikult ette AS X poolt laenu tagasimaksmise kord

ning kohtu hinnangul kajastati sisuliselt selle lepinguga laen nimetatud ettevõttes. Kohus pidas vajalikuks märkida, et samasisuline leping

sõlmiti ka ME-ga X ja X Katlamaja, kuid millegipärast süüdistati P. P. vaid laenu osas, mis realiseeriti AS-s X.

Kohus pidas õigustatuks ka hilisemat subjekti muutmist lepingus. Nii leidis tõendamist, et Maailmapank ei olnud nõus finantseerima

käibemaksu ja kuna X linn ei olnud käibemaksukohuslane ja peeti oluliseks, et seadmete saaja ja käibemaksukohuslasest firma oleks üks ja

sama, kiitis Maailmapank sellise muudatuse heaks. Kohus tuvastas samuti, et ainult lõpptarbija, so AS X, sai olla käibemaksust vabastatud.

Sisuliselt loodi linnale kõige soodsam lahend ja kohus ei pidanud reaalseks, et linnavalitus ei olnud toimunust teadlik.

Kohus ei nõustunud ka väitega, et kõnealused varad võeti AS X arvele P. P. initsiatiivil. Seda otsustanud juhatuse koosolekust võttis osa

kaheksa liiget ja protokollist ei nähtunud, et keegi juhatuse liikmetest oleks sellele vastu olnud. Kriminaalkolleegiumile jäi arusaamatuks,

milles seisnes just aktsiaseltsi juhatuse ühe liikme süü ja teiste liikmete süü puudumine kollegiaalse otsuse vastuvõtmisel.

Kohtu hinnangul ei tekitatud varade võõrandamisega linnale ka mingit kahju. Nimelt oli AS X 50%-lt X Linnavalitsusele kuuluv ettevõte,

20% kuulus AS-ile X Jõujaam, milles omakorda oli linnavalitsuse osalus 50%. Seetõttu pidas kohus vääraks väidet, et linnavalitus oli

kõrvaldatud nimetatud varade saatuse üle otsustamisest. Lisaks sellele realiseerusid kõik raha laenamisega seotud eesmärgid ning kohtu

arvates ei saanud katelde rekonstrueerimiseks kulutatud vahendeid käsitleda kahjuna.

4.1. Kriminaalkolleegium ei nõustunud ka P. P. süüdimõistmisega teises episoodis. X Linnavalitsuse 20. jaanuari 1994. a otsusega nr 4 tehti

energeetikaametile ülesandeks tagada küttemasuudi vahendite laekumine linna eelarvesse. Seda otsust muudeti aga 19. mail 1994. a ning

otsustati, et masuudi eest laekuvad vahendid jäetakse energeetikaosakonna käsutusse rekonstrueeritavatele katlamajadele kohaliku kütuse

hankimiseks. Sama otsuse alusel tuli energeetikaosakonnal vormistada kütuse hankimiseks laenulepingud, mille projektid tuli kooskõlastada

linnavalitsusega. Seega oli linnavalitsus kohtu hinnangul teadlik, et 20. jaanuari otsus nr 4 on realiseerimata, ometi ei põhjustanud see

mingisugust etteheidet P. P. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus § 38 lg 2 kohaselt ei saanud aga linn kui omavalitsuslik üksus laenu

anda, mistõttu ei saanud ka 19. mai 1994. a otsust täita osas, mis puudutas laenulepingu vormistamist. Kuna laenulepingut vormistada ei

saanud, ei olnud võimalik kohtu arvates neid ka kooskõlastada. Seetõttu sõlmiti energeetikaosakonna ja AS X Jõujaam vahel leping T-5

kohaliku kütuse hankimiseks ning sellesse lepingusse lülitati ka ettemaksed. Rahade sellisest liikumisest olid kohtu arvates teadlikud ka

volikogu ja linnavalitsuse liikmed. Kuna leping T-5 ei olnud laenuleping, küll aga oli see suunatud linnavalitsuse 19. mai 1994. a otsuse

täitmiseks, siis ei saanud kriminaalkolleegiumi arvates P. P. süüdistada nimetatud otsuse mittetäitmises ja sellega suure kahju põhjustamises.

X Linnavalitsusele tekitati kohtuotsuse kohaselt kahju hoopis sellega, et AS X Jõujaam ei täitnud tema ja energeetikaosakonna vahel

30. märtsi 1995. a sõlmitud lepingut, millega AS X Jõujaam kohustus energeetikaosakonna poolt eraldatud vahendid tagastama 1995. a

jooksul. Peale selle nähtus AS X Jõujaam 1994. a kinnitatud finantsplaanist, et seal on kajastatud nii lepingud T-4 (kohaliku kütuse

hankimiseks) kui T-5 (vahendid turbauuringuteks). Arvesse tuli kohtu hinnangul võtta seda, et linnavalitsuse osalus AS-s X Jõujaam oli 50%

ning selle juhatuse esimeheks oli abilinnapea A. I. Kirjeldatud asjaolusid arvestades ei olnud kriminaalkolleegiumi arvates võimalik väita, et

P. P. oleks energeetikaosakonna käsutusse antud vahendeid kasutanud meelevaldselt, veel vähem aga oma ametiseisundit kuritarvitades.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör M. Püss, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

5.1 Kassaator märgib, et X Linnavalitsuse määrusega nr 98 volitati ME-d X teostama laenude arvestusi ja tagasimaksmist X Linnavalitsuse ja

Rahandusministeeriumi vaheliste laenulepingute alusel. Seega tulnuks laen arvele võtta ME-s X. Seevastu P. P. käitus enda varasemalt

koostatud projekti järgi ning arved intresside tasumise kohta saadeti AS-le X, minnes sellega vastuollu enda töökohustustega. Tegemist oli

sisuliselt linnavara võõrandamisega, milleks tuli luba küsida linnavolikogult, mida aga ei tehtud. Samuti ei olnud selline tegevus

kooskõlastatud Rahandusministeeriumiga, kes omas jätkuvalt nõuet X Linnavalitsuse kui kohustatud subjekti vastu. Protestis ei peeta

õigustatuks ka järeldust, et tegemist oli linnale kasuliku käitumisega, kuna viimasele ei oleks tagastatud käibemaksu. Nimelt oli

käibemaksukohuslane ka ME X, millele ringkonnakohus aga hinnangut ei andnud.

5.2 Muutes aga töölepingus subjekti, millega nõudeõigust omavaks subjektiks nimetati X Linnavalitsuse asemel AS X, lõi P. P. olukorra, kus

linnavalituse teadmata võõrandati viimase kontroll tööde teostamise üle ning valmivate materiaalsete väärtuste vastuvõtmise õigus AS-le X.

Samal ajal jätkas linnavalitus aga teostatavate tööde finantseerimist. Õige ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et kuna linnavalitsus omas

50% AS X aktsiatest, ei olnud ta kõrvaldatud varade saatuse otsustamisest. Kassaatori hinnangu eksis kohus siin põhimõtte vastu, et lahus

tuleb hoida äriühingu vara äriühingu omaniku varast, kusjuures kattuda ei pruugi ka linna ja äriühingu huvid.

5.3 Ilma linnavolikogu loata ja linnavalitsusega kooskõlastamata võõrandati ka linnavalituse poolt võetud laenude eest ehitatud materiaalsed

väärtused AS-le X. Kassaator ei nõustu seejuures ringkonnakohtu poolt tehtud järeldusega, et põhjendamatult esitati süüdistus vaid ühele

kollegiaalse otsuse vastu võtnud juhatuse liikmele. P. P. esitati süüdistus mitte kui AS juhatuse liikmele, vaid kui linnavalituse ametnikule,

kelle kolme ebaseadusliku käitumisakti tagajärjel sai kokkuvõttes võimalikus linnavalitsusele kuuluva vara ebaseaduslik võõrandamine.

5.4 Kassaator ei nõustu ka kohtualuse õigeksmõistmisega teises episoodis. Nimelt jättis kohus tähelepanuta, et X Linnavalitsuse 19. mai

1994. a otsusega ei antud laenu, vaid sellega nähti ette lepingu projektide koostamine ja kooskõlastamine linnavalitusega. Sellest tuleneb

üheselt, et P. P. ei olnud õigust ületada oma volitusi ja tegutseda ainuisikuliselt. Ringkonnakohus ei ole vastupidist seisukohta ka

motiveerinud. Samuti on P. P. poolt sõlmitud lepingutega finantseeritud turbauuringuid, milleks linnavalitus aga luba ei andnud.

5.5 Protestis vaidlustatakse samuti väide, et kohaliku kütuse kasutamisega seonduvatest probleemidest oldi teadlikud linnavalituses ja

volikogus. Nimelt on kohus segi ajanud probleemide arutelu ja arutelu tulemuse. Asjaolud, et toimuvast olid teadlikud mõned ametiisikud, ei

anna alust P. P. karistusest vabastamiseks, kuna viimane pidi vaieldamatult lähtuma vaid linnavalituse ja volikogu otsustest. Samuti on

tuvastatud, et tegelikkuses ei ole kütust kunagi linnale üle antud ega ka reaalselt kuskil ladustatud.

5.6 Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et ringkonnakohus ei ole vastanud peamisele tõusetunud küsimusele, et kas linnavalituse ametnik peab oma

töös juhinduma linnavalituse ja volikogu otsustest või on tal õigus karistamatult vastu võtta ainuisikulisi otsuseid.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära õigeksmõistetu ja tema kaitsja, kes taotlesid jätta

ringkonnakohtu kohtuotsus muutmata ning prokuröri, kes taotles kohtuotsuse tühistamist kassatsioonprotestis toodud alustel,

l e i d i s :

kassatsioonprotestis toodud väited ei anna alust Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2001. a kohtuotsuse tühistamiseks.

Lisaks ringkonnakohtu põhistustele märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

6. P. P. on esitatud süüdistus ja ta on antud kohtu alla tegude eest, mille ta on toime pannud 1993. aasta märtsist kuni 1995. aasta detsembrini.

Sel ajal kehtinud KrK § 161 redaktsioon sätestas vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest teenistushuvide

vastaselt, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, organisatsiooni või riigi seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. P. P. 19. märtsil 1997. a

esitatud süüdistuses on aga lähtutud KrK § 161 redaktsioonist, mis kehtestati 8. jaanuaril 1996. a, seega peale tegude toimepanemist ning mis

ei eelda ametiisiku tegutsemist teenistushuvide vastaselt. Sellele asjaolule on esmakordselt tähelepanu pööranud alles ringkonnakohtus, kes

on põhjalikult käsitletud P. P. väiteid, et tema tegutses kooskõlas teenistushuvidega ning püüdis täita oma ametikohustusi laenulepingust

tulenevaid erisusi arvestades X linnale kasulikumal viisil.

6.1. KrK §-s 161 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivset külje olemasoluks tuleb tuvastada nii ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtlik

ärakasutamine, mis seisneb talle seaduse või alamalseisvate õigusaktidega pandud töökohustuste eiramises ning isiku, organisatsiooni või

riigi õigustele ja huvidele tekitatud olulise kahju tekitamine, kui ka põhjuslik seos nende vahel. See tähendab, et kahju peab otseselt ja

vahetult tulenema ametiisiku tahtlikest minetustest. Kui ametiisiku poolt toimepandud rikkumised üksnes loovad eelduse kahju tekkimiseks,

kuid selle saabumine saab võimalikuks veel teiste isikute tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, on isiku kriminaalkorras karistamine

ametiseisundi kuritarvitamise eest võimalik juhul, kui on tuvastatud isikute grupi eelnev kokkulepe.

6.2. Kahju tekitamise all on nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses käsitletud asjaolu, et P. P. oma tegevusega lõppastmes võõrandas

linnavalitsuse võetud laenu eest loodud vara 75 502 653 krooni ja 20 sendi väärtuses AS-le X. Selline käsitlus on ebaõige.

P. P. inkrimineeritud vara võõrandamisega seotud tegude toimepanemise ajal reguleeris aktsiaseltsi õiguslikku seisundit ja tegevust

Ettevõtteseadus, Aktsiaseltsi põhimäärus ning alates 1. septembrist 1995. a - Äriseadustik. Aktsiaseltsi põhimääruse p 3 kohaselt on

aktsiaselts juriidiline isik, kelle põhikirjafond põhimääruse p 2 kohaselt on jagatud aktsiateks ja moodustab aktsiakapitali. Aktsia on

väärtpaber, mis tõendab, et selle omanikule (aktsionärile) kuulub osa aktsiaseltsi aktsiakapitalist (Aktsiaseltsi põhimäärus p. 6). Äriseadustiku

§ 221 lg 1 kohaselt on aktsiaselts äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital.

Asjaõigusseaduse § 30 lg 1, aga samuti X linnavara eeskirja p 2 kohaselt on X Linnavalitsuse poolt soojamajanduse rekonstrueerimiseks

võetud laen käsitatav varana.

Õigusliku aluse kasutada X linna vara X katlamaja rekonstrueerimiseks andis X Linnavolikogu 31. märtsi 1994. a otsus nr 95, mille kohaselt

nähti ette katlamaja rekonstrueerimiseks 75,0 miljonit krooni. Sellega soovis X linn Rahandusministeeriumi ja X Linnavalitsuse vahel

22. augustil 1994. a sõlmitud all-laenulepinguga saadud raha kasutada AS-le X kuuluvate katelde renoveerimiseks. X Linnavalitsus oli P. P.

volitanud korraldama Rahandusministeeriumi vahendusel Rahvusvahelisest Rekonstrueerimis- ja Arengupangast saadud laenu sihipärast

kasutamist.

Kuna Asjaõigusseaduse § 6 lg-st 2 tulenevalt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teisele isikule, siis ei tee üksnes see

asjaolu, et X linn otsustas anda teisele juriidilisele isikule - AS-le X - sihtotstarbeliseks kasutamiseks (katelde renoveerimiseks) raha, temast

sellega loodud vara omanikku. Vastupidist väites tulnuks süüdimõistvas kohtuotsuses viidata seadusele või tehingule, mille alusel AS X

katlad saanuks renoveerimise käigus või peale seda X linna omandiks.

Seega ei oma antud kriminaalasja õigeks lahendamiseks tähtsust asjaolu, et P. P. jättis 27. jaanuari 1995. a lepingus tellija asendamise X

linnavalitsusega kooskõlastamata. See, et tööde tellijaks oli X linn, ei muutnud ega lõpetanud AS X omandiõigust renoveeritud kateldele.

Kuna laenu kasutajaks oli lõppastmes AS X, pidi P. P. tagama renoveerimiseks antud raha, (mitte aga renoveeritud katelde) tagastamise X

Linnale.

Selle kohustuse täitmiseks sõlmis P. P. 5. mail 1995. a laenude tagasimaksmise lepingu. Selle lepinguga tekkisid AS-l X X linna ees

kohustused tagastada katelde renoveerimiseks kasutatud raha. Vastavalt selle lepingu p-le 2.1 tasub laenu kasutaja vastavalt talle eelnevalt

esitatud laenu tagasimaksmise graafikule ja ME-lt X saadud makseteatistele tähtaegselt kõik laenuga seotud maksed. Punktis 3.2 nähti ette, et

laenu võtja võib laenu kasutaja arvete mittetähtaegsel tasumisel rakendada tema suhtes sanktsioone. Selle lepingu lisa nr 1 kohaselt pidi all-

laenu kustutamist (tagasimaksmist) alustatama 20. jaanuarist 2000. a ja see pidi toimuma üheksa aasta jooksul.

6.3. Mis puutub renoveeritud objekti AS-i X bilanssi võtmist, siis tuleb märkida, et vara bilanssi võtmine iseenesest ei loo omandiõigust.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et P. P. oleks võõrandanud laenu eest loodud X linna vara. Selle laenu eest loodud vara kuulus

AS-le X olenemata P. P. tegevusest. Seega on küll kinnitust leidnud asjaolu, et P. P. jättis täitmata Linnavolikogu 6. detsembri 1994. a

protokollilise otsuse nr 98, kuid puudub põhjuslik seos tema minetuse ning tekkinud kahju vahel, mistõttu Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium on õigesti tuvastanud tema süü puudumise selles kuriteoepisoodis.

7. AS X Jõujaamaga seotud episoodis on P. P. antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta teostas X Linnavalitsusega kooskõlastamata

rahaülekandeid 2 891 000 krooni suuruses summas, millega põhjustas X Linnavalitsusele suure kahju ja kahjustas oluliselt X Linnavalitsuse

huve.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub selles osas Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2001. a kohtuotsuses

väljendatud seisukohtadega, lisades järgmist.

Ka siin ei ole maakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel küllaldaselt kaalunud põhjusliku seose olemasolu tuvastatud rikkumise -

lepingute T-4 ja T-5 sõlmimise kooskõlastamata jätmise ja tagajärje vahel.

Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et P. P. ei tegutsenud selles episoodis ametiseisundit ärakasutava isikuna vaid ametnikuna, kes

täitis X Linnavalitsuse 20. jaanuari 1994. a otsust nr 4. Selle otsuse täitmisel ületas ta talle antud volitusi sellega, et ei kooskõlastanud AS X

Jõujaamaga sõlmitud lepinguid linnavalitsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et P. P. selles episoodis inkrimineeritud

oluline kahju ei tekkinud lepingute sõlmimisega, vaid nende täitmise üle kontrolli puudumise ning lepingutest tulenevate sanktsioonide

rakendamata jätmise tõttu. Sellist süüdistust aga P. P. esitatud ei ole.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2001. a kohtuotsus P. P. suhtes jätta muutmata, kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 8. juunil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Lea Kivi

Liikmed: Jüri Ilvest, Jaak Luik