3-2-3-4-01 · Riigikohus

3-2-3-4-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. juunil 2001. a

Indrek Odamuse ja Reet Visnapuu hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tunnustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 28. mail 2001. a Helvi Niibergi kohtuvigade parandamise avalduse alusel

Tallinna Linnakohtu 22. septembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr 2/3/23-4096/98.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtu 22. septembri 1999. a otsusega tunnustati I. Odamuse ja R. Visnapuu

kaasomandiõigust võrdsetes mõttelistes osades maatükile suurusega 6225 m2 Kõlviku tee 5 Tallinnas.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et maatüki omandas hagejate isa August Odamus

19. detsembri 1939. a ostu-müügilepingu alusel. Asjaolu, et arhiivides puuduvad või ei ole säilinud

andmed võõrandamistehingu registreerimise kohta, ei muuda olematuks 1939. aastal toimunud

omandiõiguse üleminekut. Hagejate kaasomandiõigus maatükile tekkis seadusjärgse pärimisega.

II. Kohtuvigade parandamise avaldus ja selle põhjendused

Kohtuvigade parandamise avalduses palus H. Niiberg linnakohtu otsuse tühistada.

Avalduse põhjendustel avati 13. novembril 1996. a kinnistusraamatu registriosa nr 1600 ja registriosa

teise jakku kanti Tallinnas Kõlviku tee 3a (kinnistu suurus 2113 m2) maa omanikuna avaldaja.

10. oktoobril 1996. a avati kinnistusraamatu registriosa nr 1473 ja selle teise jakku kanti Kõlviku tee

5a (7101 m2) maa omanikuna avaldaja. Tallinna Linnakohus, menetledes hagejate Tallinnas Kõlviku

tee 5 maale omandiõiguse tunnustamise hagi, tunnustas osaliselt nende kaasomandiõigust

H. Niibergile tagastatud ja kinnistatud maale. Seega otsustas kohus avaldaja õiguste ja kohustuste üle,

kuid jättis ta tsiviilasja kaasamata.

Tallinna Linnakohus kohaldas samuti ebaõigesti materiaalõiguse normi. Maareformi seaduse § 31

lg 2 kohaselt on maa, mida pole tagastatud, munitsipaliseeritud, erastatud või riigi omandisse jäetud,

riigi omandis. Selleks, et saada maatüki omanikuks pidi I. Odamus ja R. Visnapuu maatüki kas

erastama või tagasi saama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ettenähtud korras.

Asjaõigusseadus omandireformi suhtes kohaldamisele ei kuulu. Seega ei saanud kohus tuvastada, et

maa, mis seaduse alusel kuulus riigile ja mida pole I. Odamusele ja R. Visnapuule tagastatud või

mida nad pole erastanud, kuuluks neile kaasomandiõiguse alusel.

III. Vastus kohtuvigade parandamise avaldusele

I. Odamus ja R. Visnapuu pidasid kohtuvigade parandamise avaldust põhjendamatuks.

Tallinna Linnakohus ei võtnud oma otsuses seisukohta H. Niibergi õiguste ja kohustuste suhtes.

Järelikult ei saa tema olla ka isik, kes võib nõuda TsMS § 372 lg 1 p 2 alusel jõustunud kohtuotsuses

kohtuvea parandamist.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kohtuvigade parandamise avaldus on põhjendatud ja tuleb TsMS § 372 lg 1 p 2

alusel rahuldada.

Linnakohus tunnustas 22. septembri 1999. a otsuses vastustajate kaasomandiõigust võrdsetes

mõttelistes osades maatükile Tallinnas Kõlviku tee 5, millest enam kui 4000 m2 asub Kõlviku tee 5a

ja Kõlviku tee 3a kinnistutel ja mille omanikuna on 1996. a kinnistusraamatusse kantud avaldaja.

Seega otsustas kohus avaldajat asja kaasamata tema õiguste ja kohustuste üle. Kui hageja on

suunanud nõude ka isiku vastu, keda ta ei ole hagiavalduses kostjana märkinud, kuid kes on

vaidlustatud õigussuhte osaline, siis vastavalt TsMS § 77 lg 1 kaasab kohus kostjana ka selle isiku.

Kohus, tunnustades vastustajate kaasomandiõigust maatükile Kõlviku tee 5 6225 m2, oleks pidanud

kaasama Kõlviku tee 3a ja Kõlviku tee 5a kinnistute omaniku.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et omandireformi käigus vara tagastamine toimub AÕSRakS

§ 2 lg 2 kohaselt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud

alustel ja korras. Taotleja võib vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemiseks pöörduda TsMS

§ 1 lg 1 kohaselt maa- või linnakohtusse, kuna tegemist on väidetavalt varem eksisteerinud

tsiviilõigussuhtest - omandisuhtest - tekkinud vaidlusega. Vara võõrandamisaegse omaniku

kindlakstegemisega ei tunnista kohus isikut õigustatud subjektiks ega lahenda seega ÕVVTK

kohaliku komisjoni pädevusse antud asja. Lahendades küsimust, kes oli vara omanik selle

õigusvastaselt võõrandamise hetkel, juhindub kohus omandireformi aluste seadusest ja sellest

tulenevatest õigusaktidest ning seadustest, mis kehtisid väidetava omandiõiguse tekkimise ajal

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. novembri 1997. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-97).

Juhindudes TsMS §-dest 373 lg 2 ja 362 p 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Linnakohtu 22. septembri 1999. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Villu Kõve Advokaadibüroo OÜ-le 19. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

A. Kull, L. Laarmaa, T. Vernik