3-2-1-85-01 · Riigikohus

3-2-1-85-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. juunil 2001. a

Stella Helene Reinola D"Aquila hagi Arnold Greeni ja Eesti Vabariigi vastu lepingute tühisuse

tunnustamiseks, kinnistusregistri kande kustutamiseks ja kohustuse täitmisele sundimiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 14. mail 2001. a S. H. Reinola D"Aquila kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/133/01. Istungist

võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat V. Võhma ja kostja A. Greeni esindaja vandeadvokaat

U. Feldschmidt.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt esitas S. H. Reinola D"Aquila 10. aprillil 1990. a avalduse oma vanematele

Johannes ja Vera Reinolale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara Tallinnas Kurni 31

tagastamiseks ja 11. aprillil 1997. a täiendava avalduse Kurni 31 maja ja maa tagastamiseks. Hageja

isa J. Reinola küüditati Siberisse ja hukati 1941. aastal. Hageja koos emaga põgenes reaalse

repressiooniohu tõttu 1944. a septembris. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari 1998. a

otsusega nr 9666 loeti Tallinnas Kurni 31 endisel kinnistul nr 1042 N asuvad ehitised ja krunt

omandireformi objektiks ning hageja tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks.

Tallinna Linnavalitsuse 3. aprilli 1998. a korraldusega nr 1850-k jäeti avaldus maja tagastamiseks

rahuldamata põhjusel, et see on füüsilise isiku heauskses omandis. Elamu ostis A. Green

11. detsembril 1989. a ENSV MN Asjadevalitsusega sõlmitud lepinguga. Ostu-müügileping on

vastuolus ENSV MN ja ENSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276

kinnitatud riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise

ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustiku (edaspidi määrustik) p-ga 13. Vara

omandaja oli TsK § 156 kohaselt heauskne, kui vara omandati tasu eest isikult, kellel ei olnud õigust

seda võõrandada, kui omandaja ei teadnud sellest ega pidanudki teadma. A. Green pidi olema teadlik,

et ta omandas õigusvastaselt võõrandatud vara. Tallinna Linnavalitsuse 19. juuni 1998. a

korraldusega nr 3885-k alustati Kurni 31 asuva elamu kompenseerimismenetlust. Hageja taotlusel

pikendati kompensatsiooni väljamaksmise tähtaega.

Hageja palus tuvastada 11. detsembril 1989. a sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust, 17. veebruaril

1998. a A. Greeni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu

tühisust ning kustutada Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna Kinnistusjaoskonna

kinnistusregistri registriossa nr 4577 tehtud kanne.

Tallinna Linnakohtu 26. septembri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt eeldab tehingu tühisuse tuvastamise nõue hageja õiguslikku huvi tehingu tühisuse vastu.

Kuna hageja ei ole vaidlustatud tehingute pool ja vara suhtes on tehtud kompenseerimisotsus, siis ei

tekita, muuda ega lõpeta need tehingud tema tsiviilõigusi ega -kohustusi. Hageja õiguslik huvi on

omandireformi õigustatud subjektina tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud kinnistu koos sellel

asuvate ehitistega. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari 1998. a otsusega on tõendatud, et

ehitised ja krunt suurusega 1798 m2 on omandireformi objekt ning hageja tunnistatud selle vara

suhtes õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse korralduse järgi jäeti ORAS §-de 12 lg 1 ja lg 3

p 3, 13 lg 1 alusel vara tagastamata ning 19. juuni 1998. a korraldusega määrati hagejale vara eest

kompensatsioon 130 900 krooni erastamisväärtpaberites. Hageja ei ole vara kompenseerimise

korraldust vaidlustanud. Hagejale on otsustatud halduskorras vara kompenseerida, mistõttu need

tehingud ei riku hageja subjektiivseid õigusi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. veebruari 2001. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse

põhjendustel ei riku vaidlustatud tehingud hageja õigusi. Kinnistusraamatu registriosa kande

kustutamise nõue tulenes omakorda kande aluseks olevate tehingute tühisusest tingitud kande

ebaõigsusest. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole vaidlustatud tehingute pool ning et

omandireformi käigus jäeti rahuldamata hageja taotlus Tallinnas Kurni 31 asuva elamu ja krundi

tagastamiseks ja määrati talle nende eest kompensatsioon. Tallinna Linnavalitsuse vara tagastamata

jätmise ja kompensatsiooni määramise korraldust ega ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari

1998. a otsust, mille kohaselt võõrandati ehitis reaalse repressiooniohu tõttu ning õigusvastase

võõrandamise ajal kuulus vara hageja emale V. Reinolale, ei ole hageja vaidlustanud. Sellest

tulenevalt ei hinda kohus tehingute tühisusele viitavaid asjaolusid.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 4 lg 1 ja AÕSRakS § 2 lg 2. Hagejale jäeti Kurni 31

majavaldus tagastamata põhjusel, et majavaldus on füüsilise isiku heauskses omandis. HKMS § 7

lg 1 kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakt või toiming rikub

tema õigusi või piirab tema vabadusi. See, kas vara tagastamata jätmisega rikuti hageja õigusi või

mitte, selgub siis, kui tuvastatakse, kas A. Green on omandanud vara heauskselt või mitte. Selleks

tuleb hinnata ostu-müügitehingute sõlmimise asjaolusid. 11. detsembri 1989. a ostu-müügileping on

vastuolus ENSV MN ja ENSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276

kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5, millega keelati müüa maju, mis kuulusid represseeritud

kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise küsimuse lahendamiseni.

J. Reinola rehabiliteeriti 19. veebruaril 1992. a seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult

süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 alusel. Määrustiku kohaselt oli keelatud

represseeritutele kuulunud majade müük, olenemata sellest, millal isikud rehabiliteeriti. A. Green pidi

olema teadlik, et vara kuulus represseeritule, ja et võõrandajal ei olnud määrustiku kohaselt õigust

maja müüa. A. Green omandas vara pahauskselt. Eeldades, et elamu ostu-müügileping on tühine ja

kehtetu, võib järelda, et ka 17. veebruari 1998. a ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks

puudus õiguslik alus. Omand ei läinud kostjale üle, mistõttu on ebaõige ka kinnistusraamatu

registriosa vastav kanne. Kui leiab tõendamist A. Greeni pahausksus ja tehingute vastuolu seadusega,

siis need on TsÜS § 66 lg 2, 3 ja 5 alus tühised. Tehingute tühisuse tuvastamine puudutab hageja

subjektiivseid õigusi seoses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega. Tehingute tühisuse

tuvastamine toimub aga tsiviilkohtupidamise korras.

Asjaolu, et hageja ei ole vaidlustanud korraldust osas, mis puudutab seda, kellele võõrandamise

hetkel kuulus vara, ei oma tähtsus, sest ehitis oli abikaasade ühisvara ja ei ole tähtis, kelle nimele see

oli vormistatud.

III. Vastused kassatsioonkaebusele

Kostja Eesti Vabariik nõustus kassatsioonkaebuses toodud väidetega.

Kostja A. Green leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tehingud ei riku hageja

õigusi, sest ta ei ole tehingute pool ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud õigusi tal

tehingute tegemise ajal tekkinud ei olnud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja A. Greeni

esindaja vastuses esitatud väidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja pole tehingute, mille tühisuse tunnustamist ta

taotleb, pool, siis ei riku need tema õigusi. Hageja esitas avalduse maja tagastamiseks enne

omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist. Hageja taotles 11. detsembri 1989. a elamu ostu-

müügilepingu tühisuse tunnustamist seetõttu, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV

Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega nr 276 kinnitatud riiklikku ja ühiskondlikku

elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi

kulude jaotamise määrustik keelas müüa riigi elamufondist represseeritud isikule kuulunud maju enne

nende tagastamise otsustamist. Pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist tunnistati hageja

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. jaanuari 1998. a otsusega sama vara suhtes omandireformi

õigustatud subjektiks. Kolleegium soostub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasjas nr 3-2-1-20-96

väljendatud seisukohaga, et omandireformi õigustatud subjekt on õigustatud nõudma selle varaga

tehtud tehingute tühisuse tunnustamist, mille osas ta on tunnistatud õigustatud subjektiks. Kuna

hagejale ei tagastatud tema vanemate õigusvastaselt võõrandatud vara põhjusel, et vara on teise

füüsilise isiku omandis, siis oli hageja õigustatud vaidlustama selle varaga tehtud tehingut.

Õigusvastaseks repressiooniks tuleb lugeda ka isiku küüditamist. Selle tagajärjel kaotas küüditatu

mahajäänud omandi suhtes kõik õigused. Elamu ostu-müügilepingu sõlmimise ajal 1989. aastal

kehtis 7. detsembril 1988. a vastu võetud seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude

Eestis 1940-1950-ndail aastail, mis sätestas rehabiliteerimise kiirendamise põhimõtted. Kuni

26. novembrini 1991. a kehtinud ENSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1989. a määruse nr 81

massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta p 1 sätestas,

et kõigile 1940-1950-ndail aastail Nõukogude Eestis alusetult represseeritud ja hiljem rehabiliteeritud

(olenemata rehabiliteerimise ajast) kodanikele tagastatakse vara või hüvitatakse selle vara maksumus.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu 31. juuli 1989. a määrusega

nr 276 kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5 piirati riigi elamufondi kuuluvate majade käsutusõigust

selliselt, et ei lubatud müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud,

kuni majade neile tagastamise lahendamiseni. Kui 11. detsembri 1989. a elamu ostu-müügileping on

seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu (kuni 1. september 1994. a kehtinud TsK § 51), siis

kostja elamut ei omandanud.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2001. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Lepik & Luhaäär Advokaadibüroole S. H. Reinola d`Aquila eest 27. veebruaril

2001. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa