3-1-1-68-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. juunil 2001. a

3-1-1-68-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 15. mail 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

Peeter Kõivu süüdistuses KrK § 101 p 9 ja § 15 lg 2; § 128 lg 1; § 207 lg-te 1 ja 2; § 2073 lg 2 ning § 2074 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa P. Kõivu kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. Kõivule esitati eeluurimisel süüdistus KrK § 101 p 9 ja § 15 lg 2 järgi selles, et ta 4. märtsil 2000. a postitas Tallinna Postikeskuses

Adamson-Ericu muuseumi nimelt M. R. tahtliku tapmise eesmärgil viimasele papist karpi pakendatud lõhkeseadeldise, mis oma

tööpõhimõttest lähtuvalt pidi lõhkema karbi avamise hetkel. P. Kõivu postitatud lõhkeseadeldis toimetati M. R. elukohta Tartus 06. märtsil

2000. a, kuid saadetise sisus ja saatja isikus tekkinud kahtluse tõttu jäi pakk M. R. poolt avamata, mistõttu paki avamisega kaasnema

pidanud lõhkeseadeldise plahvatus jäi toimumata ja P. Kõivu poolt M. R. tahtlik tapmine jäi lõpule viimata tema tahtest olenemata.

KrK § 207 lg 1 järgi esitati P. Kõivule süüdistus selles, et ta tuvastamata ajal ja tuvastamata asjaoludel omandas ebaseaduslikult tulirelvana

käsitletava omavalmistatud laskeseadeldise ja vähemalt kaks sportpüssides kasutatavat 5,6 mm padrunit, mida hoidis ebaseaduslikult kuni

24. juunini 2000. a tema kasutuses olnud sõiduautos. Nimetatud relva kasutas ta ka V. M. ähvardamiseks ning sooritas sellega seoses

tulirelvast ühe lasu.

KrK § 207 lg 2 järgi süüdistati P. Kõivu selles, et ta 24. juunil 2000. a ajavahemikus kella 03.00-04.30 kandis ebaseaduslikult kasutamise

eesmärgil endaga kaasas tulirelvana käsitletavat laskeseadeldist, mis oli laetud 5,6 mm padruniga.

KrK § 128 lg 1 järgi süüdistati P. Kõivu selles, et ta 24. juunil 2000.a ajavahemikus 03.00-04.30, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, haaras

jalutuskäigu ajal ootamatult oma elukaaslasel V. M. ümbert kinni ning hoides käes omavalmistatud laskeseadeldist, ähvardas V. M. tappa.

Veel esitati P. Kõivule süüdistus KrK § 2074 ja § 2073 lg 2 järgi.

2. Tartu Maakohtu 27. detsembri 2000. a otsusega tunnistati P. Kõiv süüdi KrK § 128 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kolm kuud aresti;

KrK § 128 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; KrK § 2073 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks viis aastat

vabadusekaotust; KrK § 2074 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti P. Kõivule kuritegude

kogumi eest karistuseks viis aastat vabadusekaotust. Süüdistuses KrK § 101 p 9 ja § 15 lg 2 ning KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi mõisteti

P. Kõiv õigeks.

Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist süüdistus M. R. tahtliku tapmise katses. Nii kinnitas P. Kõiv, et pakendpommi saatis ta M. R.

viimase hirmutamiseks ning pakk poleks avamisel lõhkenud, kuna ta jättis lõhkekehas vooluallika vooluringi lülitamata. Kohus uskus ka

P. Kõivu ütlusi selles, et ta ei rääkinud lõhkekeha puudulikkusest eeluurimisel, kuna temalt seda ei küsitud ja ta oli ükskõikne oma saatuse

suhtes. Kohtu hinnangul ei lükanud P. Kõivu ütlusi ümber ükski teine objektiivne tõend. Ekspertiisiakt tõendas vaid seda, et P. Kõivu

lõhkeseadeldis lõhkes, kui see ühendati vooluallikaga. Küll aga sisaldus kohtu arvates kirjeldatud P. Kõivu käitumises KrK § 128 lg 2

kuriteokoosseis, s.o M. R. tapmisega ähvardamine talle lõhkeseadeldist saates.

P. Kõiv mõisteti ka õigeks süüdistuses KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Kohus leidis, et läbiotsimisel, mille käigus 28. juunil 2000. a P. Kõivu

autost leiti laskeseadeldis ja padrun, rikuti KrMK § 113 lg 4 nõudeid. Nii oli manukana võetud toimingu juurde V. M. poeg. Kohtul tekkis

põhjendatud kahtlus selles, et kohtualusele kättemaksuks võidi panna tema kasutuses olnud autosse laskeseadeldis, sest nimetatud auto

valduse üle ei olnud P. Kõivul enam kontrolli, kuna ta oli sellel hetkel juba neljandat päeva vahi all ning manukas ja kannatanu ei olnud

tema suhtes erapooletud. Seetõttu pidas kohus ka kaheldavaks V. M. ütlusi P. Kõivu poolt 24. juunil 2000. a laskeriistast tulistamise kohta.

Lisaks sellele ei avastatud laskeriistalt P. Kõivu sõrmejälgi, mis pidanuks seal aga olema.

Küll aga leidis tõendamist P. Kõivu süü kuritegudes KrK § 128 lg 1, § 2073 lg 2 ja § 2074 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör A. Siinmaa, paludes otsuse osalist tühistamist ja P. Kõivu süüditunnistamist

KrK § 101 p 9 ja § 15 lg 2 ning § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. P. Kõiv taotles esitatud apellatsioonkaebuses KrK § 47 sätete kohaldamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2001. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Tühistati P. Kõivu süüditunnistamine KrK § 128 lg 2

järgi ning õigeksmõistmine KrK § 101 p 9 ja § 15 lg 2 aga samuti KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. P. Kõiv tunnistati süüdi KrK § 101 p 9 ja

§ 15 lg 2 ning KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Karistuseks mõisteti talle vastavalt üheksa ja kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel

mõisteti P. Kõivule lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest üheksa aastat vabadusekaotust. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis erinevalt maakohtust, et on tõendatud P. Kõivu süü tapmiskatse toimepanemises. Ringkonnakohus põhjendas

oma otsust järgmiselt.

Maakohus lähtus vaid kohtualuse poolt kohtuistungil antud ütlustest ning jättis tähelepanuta tema poolt eeluurimisel antud ütlused ja muud

asjas kogutud tõendid. Nii kirjeldas P. Kõiv süüdistatavana ülekuulamisel üksikasjalikult lõhkeseadeldise tööpõhimõtet ning ei rääkinud

midagi selle kohta, et see ei olnud tema poolt seatud töökorda. Selle versiooniga tuli ta välja alles kohtuistungil. Samuti väitis ta

süüdistatavana, et keelas V. M. pakki puutumast, kuna kaane avamisel oleks toimunud plahvatus. Kohus ei kahelnud ka ekspertiisiaktis

toodud arvamuses, mille kohaselt oli lõhkeseadeldis saatmise ja kättesaamise hetkel töökorras ning oleks avamisel plahvatanud. P. Kõiv

kinnitas, et lõhkekeha valmistamisel kasutas ta püssirohtu ja omavalmistatud lõhkeainet. Ekspertiis tuvastas, et lõhkekehas kasutati suure

võimsusega heksogeeni ja trotüüli. Kõigi nende tõendite alusel pidas kohus usaldusväärselt ümberlükatuks väited, et M. R. saadetud

lõhkeseadeldis ei olnud töökorras ja see saadeti vaid hirmutamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis ka tõendamist P. Kõivu süü KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Seejuures ei nõustunud kriminaalkolleegium

maakohtu järeldusega, et läbiotsimisel rikuti manuka kohta käivaid nõudeid, kuna A. M. näol oli tegemist menetlusosalise lähedasega.

Läbiotsimine teostati kriminaalasjas, mis oli seotud M. R. suhtes toimepandud tapmiskatsega ning selles kriminaalasjas ei olnud V. M.

menetlusosaline. Tema suhtes toimepandud kuriteos algatati kriminaalasi alles 29. juunil 2000. a ning puudus alus väitmaks, et A. M. ei

tohtinud kasutada manukana. Samuti leidis tõendamist, et autot kasutas vaid kohtualune ning kriminaalkolleegiumi arvates oli alusetu

oletada, et laskeseadeldise võis paigutada autosse keegi teine. Samuti luges kriminaalkolleegium tõesteks V. M. ütlused laskeseadeldise

kasutamise kohta 24. juunil 2000. a. Kriminaalkolleegium pidas ekslikuks maakohtu järeldust, et tõendina ei saa kasutada kohtualuse ütluste

tõepärasuse testimist polügraafiga, kuna P. Kõiv oli andnud nõusoleku testida enda ütlusi vaid pommi saatmisega seoses. Selle testimise

tulemusel jõudis ekspert järeldusele, et P. Kõiv, eitades autost leitud laskeriista kuulumist temale, ei rääkinud tõtt. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul oli kohtualune ütluste testimisega nõus, tal oli võimalus keelduda vastamast küsimustele, mis olid seotud laskeriistaga. Seetõttu

on võimalik kasutada kohtualuse vastuseid selles osas kaudse tõendina.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas P. Kõiv kassatsioonkaebuse, milles taotleb enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 101 p 9 ja § 15

lg 2, § 207 lg-te 1 ja 2 ning § 128 lg 1 järgi kuriteokoosseisude tõendamatuse tõttu.

5.1 Kassaator väidab jätkuvalt, et tema poolt valmistatud lõhkeseadeldis ei olnud töökorras ega eluohtlik. Ekspertiisiaktist tuleneb, et

töötasid lõhkeseadeldise kõik detailid eraldi võetuna, millest tulenevalt eksperdid vaid oletasid, et seadeldis oli töökorras. Alles

kohtuistungil hakkas ta tõtt rääkima seetõttu, et eeluurimisel oli tal võimalus ainult allkirju anda. Kuna ta oli oma saatuse suhtes ükskõikne,

lasi ta sel kõigel sündida.

5.2 Kassaator ei nõustu ka enda süüditunnistamisega KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi, eitades laskeseadeldise omamist. Kassaator viitab

asjaoludele, et läbiotsimine teostati neli päeva pärast tema vahistamist, autole oli juurdepääs igaühel ning autot oli juba kahel korral midagi

leidmata läbi otsitud, samuti eirati KrMK § 79 lg 3 nõudeid, sest protokollist ei nähtu, kes ameti ja nime poolest seda uurimistoimingut

teostas. Kassaator viitab ka kriminaalasja materjalides sisalduvatele erinevatele andmetele laskeseadeldise osas, samuti ei leitud tulirelvalt

tema sõrmejälgi. Lisaks sellele on relva osas andnud erinevaid ütlusi ka V. M.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulas ära P. Kõivu kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebuses

esitatud seisukohti ja prokuröri, kes leidis, et apellatsioonikohtu järeldused on vastavuses kriminaalseaduse ning asjas kogutud tõendite

sisukohase hindamise tulemustega.

6.1 Kolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu järeldused P. Kõivu KrK § 101 p 9 ja § 15 lg 2 järgi süüditunnistamisse ja karistamisse

puutuvalt on nõuetekohaselt põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2001. a kohtuotsuses on rõhutatud

põhjalikkusega analüüsitud lõhkeseadeldise valmistamise ja eesmärgipärase toimimisega seostatud tõendeid ja kohus on neid KrMK § 50

lg-s 1 sätestatud nõuete kohaselt hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

6.2 Kohtualuse süü olemus on tõenditele tuginedes avatud ja piiritletud, süüdlase käitumisele antud õiguslik hinnang vastab tõendite

analüüsist tulenevale. Apellatsioonikohus on kriminaalasja materjalidele tuginedes sisuliselt järeldanud, et kohtualune on andnud menetluse

käigus kuritegude tehiolude kohta isiklike huvidega kohandatud ütlusi. Valitud kaitsetaktika on mõistetavatel kaalutlustel olnud suunatud

süü eitamisele, kuid on tapmiskatsena käsitletud tegude ja taotluste osas süvendanud ta ütluste vastuolu muudest tõenditest ja sündmuste

loogikast tulenevate tuvastatud faktiliste asjaoludega.

7. Seevastu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuiks kassaatori etteheiteid nende tõendite usaldusväärsusele, millele tuginedes

mõistis apellatsioonikohus P. Kõivu süüdi KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi ning KrK § 128 lg 1 järgi.

7.1 28. juunil 2000. a koostatud läbiotsimisprotokoll koos kahe visandliku lisaga (tl 54-56) ei kanna mitut KrMK § 79 lg 3 nõuetest

tulenevat tunnust - protokollides ei ole märgitud uurimistoimingu teostaja nime ja ametikohta, väidetult P. Kõivu autost leitud

laskeseadeldise individuaaltunnused, mis võimaldaks seda seostada järgnenud uurimistoimingutes käsitletud esemega, on jäänud

kajastamata. Manukate valik on toimunud isikute omavahelisi suhteid KrMK § 113 lg 4 mõttes selgitamata.

7.2 Kuna P. Kõiv ei ole seda lohakalt kriminaalasjaga seostatud laskeseadeldist omaks tunnistanud ning see on P. Kõivule kuuluvaks

tunnistatud vaid kannatanu V. M. süüstavaiks muutunud ütlustele tuginedes, puudub olemasolevate tõendite puhul usaldusväärne alus

P. Kõivu süüdimõistmiseks KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi, aga sellega seonduvalt ka KrK § 128 lg 1 järgi.

Nendel kaalutlustel juhindudes AKKS § 39 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2001. a kohtuotsus Peeter Kõivu süüditunnistamises ja

karistamises KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi ning KrK § 128 lg 1 järgi.

2. Mõista Peeter Kõiv KrK § 207 lg-te 1 ja 2 ning KrK § 128 lg 1 järgi õigeks.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Peeter Kõivu kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista Peeter Kõivult riigieelarve tuludesse 1734 krooni 60 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 6. juunil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep