3-1-1-67-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. juunil 2001

3-1-1-67-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas tõlgi Lüüli Lombi osavõtul

22. mail 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. V. süüdistuses KrK § 186 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu I. V., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge

Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I. V. esitas 20. septembril 1999. a liiklusjärelevalve inspektorile Hansapanga teadvalt võltsitud maksekorralduse summale 400 kr

eesmärgiga vabaneda kohustusest maksta talle haldusõigusrikkumise otsusega mõistetud rahatrahv ja saada tagasi õigus

transpordivahendi juhtimiseks. Ta anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi.

2. Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2001. a otsusega mõisteti I. V. süü tõendamatuse tõttu õigeks.

Linnakohus tuli järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ei ole võimalik üheselt kinnitada, et võltsimise pani toime

kohtualune. Kohus ei välistanud võimalust, et tegemist võis olla arvuti- või pangatöötaja eksitusega või viimase sihiliku veaga.

Linnakohus luges tõendatuks, et tehing, mis kandis arhiveerimistunnust RMOF517687 on toimunud läbi interneti. Maksekorraldusel

kasutatud arhiveerimistunnus oli teada ainult pangale ja interneti kasutajale, mitte aga I. V-le.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokurör Aleksander T"it"erov, kes palus otsuse tühista ja I. V.

KrK § 186 järgi süüdi mõista ning karistada. Apellant leidis, et linnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. I. V. tunnistati KrK § 186 järgi

süüdi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga. Apellatsioonprotest rahuldati.

Kriminaalkolleegium luges I. V. süü teadvalt võltsitud dokumendi kasutamises tõendatuks tema eeluurimisel ja kohtus antud ütlustega,

tunnistajate A. S. ja A. P. ütlustega ning Hansapanga poolt kohtule esitatud õiendiga. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et

maksekorraldus oli võltsitud ja I. V. oli sellest teadlik. Kriminaalkolleegium ei nõustunud esimese astme kohtu järeldusega, et tegemist

võis olla pangatöötaja, võimalik et sihiteadliku eksitusega. Vastupidiselt linnakohtu otsuses sisalduvale järeldusele, leidis

ringkonnakohus, et arhiveerimistunnuse teada olek üksnes pangale ja interneti kasutajale kinnitab I. V. süüd, sest see tunnus ei saa

sattuda sularaha maksekorraldusele pangatelleri kaudu.

Ringkonnakohus nõustus protestis toodud seisukohaga, et I. V-le süüksarvatud kuriteo kvalifitseerimisel ei oma tähtsust, kes, millal ja

mis asjaoludel maksekorralduse võltsis. Tõendamisele kuulub, et ta kasutas teadvalt võltsitud maksekorraldust eesmärgiga vabaneda

kohustusest maksta trahv ja saada tagasi transpordivahendi juhtimise õigus.

Menetlus Riigikohtus

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu I. V., kes eitab

jätkuvalt enda süüd teadvalt võltsitud maksekorralduse kasutamises. Ta väidab, et ringkonnakohtu süüdimõistev otsus on ebaobjektiivne

ning palub Riigikohtul kriminaalasi uuesti läbi vaadata.

6. Riigikohtu istungil toetasid I. V. ja tema kaitsja kassatsioonkaebust. Kaitsja leiab, et I. V. süü ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu otsuses

sisaldub üksnes oletus, et I. V. oli teadlik maksekorralduse võltsitusest. See oletuslik järeldus on motiveerimata ega tugine tõenditele.

Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja AKKS § 63 p 2 alusel kriminaalasja tagastamist uueks sisuliseks arutamiseks.

Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja motiveeritud ning kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab eelnevad kohtulahendid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis on

seisnenud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimisnõude rikkumises, mis omakorda on takistanud seadusliku ja

põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning kohtuotsuses motiivide puudumises.

7.1 Kohtukolleegium märgib kooskõlas KrK §-s 186 sätestatuga, et teadvalt võltsitud ametliku dokumendi kasutamine eesmärgiga

omandada õigusi või vabaneda kohustusest, eeldab otsest tahtlust. Süüdlasel peab olema teadmine, et dokument, mida ta kasutab on

võltsitud ja võltsitu kasutamisel on tema eesmärgiks omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seega peab isiku süüdimõistmisel

teadvalt võltsitu kasutamise eest olema tuvastatud tema teadlikkus, et ta kasutab võltsitud dokumenti.

7.2 Riigikohus on seisukohal, et kriminaalasja eeluurimisel ega kohtulikul arutamisel pole kindlaks tehtud, kuidas maksekorralduse

võltsimine on toimunud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et võltsitud maksekorralduste esitamise tõttu on politsei algatanud kolm

erinevat kriminaalasja. Kõigil juhtudel on määratud trahvi tasumise tõendamiseks esitatud isikute poolt liikluspolitseile võltsitud

maksekorraldused. Hansapank on tõendanud, et maksekorraldustel näidatud kuupäevadel ja isikute poolt pole ülekandeid tehtud.

Maksekorraldustel olevate arhiveerimistunnustega tehingud on küll toimunud, kuid kuupäevad, summad, maksjad ja saajad on erinevad

dokumendil nähtutest (tl 10). Eeltoodust nähtub, et Hansapanga kaudu teostavate maksekorralduste võltsimine on toimunud korduvalt.

Erinevad isikud on esitanud erinevate pangatöötajate elektrooniliste allkirjadega varustatud võltsitud maksekorraldusi. Elektroonilise

allkirja õigsuse ja kuuluvuse küsimustes soovitas pank politseil pöörduda turvajuurdluse osakonna poole, kuid uurimise käigus on sealt

osakonnast väljaselgitatud üksnes asjaolu, et kolme töötajaga on sõlmitud töölepingud (tl 12).

I. V. on andnud järjekindlaid ütlusi selle kohta, et ta täitis omakäeliselt maksekorralduse, maksis pangatöötajale 400 krooni ja saadud

maksekorralduse koopia esitas liiklusjärelevalve inspektorile. Ta ei olnud teadlik maksekorralduse võltsitusest. Kriminaalasja uurimisel

ja arutamisel on jäetud välja selgitamata, kas maksekorraldus on ka tegelikult täidetud I. V. poolt ja kuidas ning kellel on võimalus lüüa

dokumendile pangatöötaja elektrooniline allkiri, mille juurde kuulub ka arhiveerimistunnus.

Riigikohus leiab, et nende kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja eriteadmisi, mida aga kriminaalasja

eeluurimisel ega asja arutamisel kohtus kasutatud ei ole. Sellega on rikutud kriminaalasja tehiolude igakülgsuse, täieliku ja objektiivse

uurimise nõuet ning jäetud välja selgitamata võimalikud kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud.

7.3 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tuvastanud küll maksekorralduse kui ametliku dokumendi võltsituse ja asjaolu, et

I. V. selle võltsitud dokumendi esitas, kuid otsuses ei ole ainsatki põhjendust ega motiivi selle kohta, miks kohus loeb tuvastatuks I. V.

teadlikkuse dokumendi võltsitusest. Ringkonnakohtu otsusest tulenev järeldus, et maksekorralduse koopial olev arhiveerimistunnus

tõendab I. V. teadmist maksekorralduse võltsitusest, on meelevaldne ega tugine kriminaalasjas kogutud tõenditel.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 lg-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2001. a ja Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2001. a

otsused I. V. süüdistusasjas KrK § 186 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

2. I. V. kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Välja mõista I. V. kaitsjatasu 1362.90 kr riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 5. juunil 2001 ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar