3-1-1-63-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. juunil 2001

3-1-1-63-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas 15. mail 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

S. K. süüdistuses KrK § 113 järgi.

Menetlusosalistena võttis kohtuistungist osa S. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 28. märtsil 2000. a koostas Saare Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Edgar Mänd S. K. suhtes

haldusõiguserikkumise protokolli seoses S. K. endise abikaasa E. T. kodurahu tahtliku rikkumisega - seega seoses HÕS § 145 lg-s 1

ettenähtud haldusõigusrikkumisega. Samal päeval tehtud Saare Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli Juri Krotman otsusega tunnistati

S. K. süüdi haldusõigusrikkumises HÕS § 145 lg 1 järgi. Tuginedes HÕS §-le 17 vabastati S. K. sama otsusega halduskaristusest

õigusrikkumise vähese tähtsuse tõttu ja talle tehti hoiatus. Selles otsuses loeti tuvastatuks, et alkoholijoobes S. K. sisenes 24. märtsil

2000. a kell 15.00 E. T. elukohta Kuressaares X tn N ja lõi talle rusikaga näkku, rikkudes sel viisil tahtlikult E. T. kodurahu.

2. E. T. esitas 24. augustil 2000. a Saare Maakohtule avalduse erasüüdistusmenetluse alustamiseks S. K. suhtes KrK § 113 järgi. Avaldaja

märkis, et S. K. tungis 24. märtsil 2000. a E. T. eluruumidesse, sisenes magamistuppa ja lõi talle rusikatega rindu. Seejärel lõi S. K.

kannatanule parema rusikaga suu piirkonda, mille tulemina vigastati keelt ja huuli. S. K. tahtis lüüa E. T. magamistoa järi kaanega pähe,

kuid tabas kaitseks tõstetud kannatanu käsi. Seejärel haaras S. K. kannatanu rõivastest ning lõi teda parema rusikaga oimu piirkonda,

mille tagajärjel viimane kaotas hetkeks teadvuse. Avaldaja sõnade kohaselt jätkas S. K. E. T. peksmist rusikatega näkku ja kehasse ning

ähvardas teda tappa. Kannatanul õnnestus tänavale põgeneda ja abi kutsuda. Peksmisega tekitas S. K. kannatanule tahtlikult kerged

kehavigastused. Tervisliku seisundi halvenemise tõttu pöördus E. T. Kuressaare Haiglasse, kus tal diagnoositi ajuvapustus. Kannatanu

viibis 26. märtsist 2000. a kuni 3. aprillini 2000. a statsionaarsel ravil.

3. Saare Maakohtu kohtunik Reena Undrest viis 17. oktoobril 2000. a läbi kohtu korraldava istungi, tehes E. T. ja S. K.

leppimisettepaneku. Kannatanu keeldus leppimisest ja avaldas jätkuvalt soovi algatada erasüüdistusasi S. K. suhtes KrK § 113 ettenähtud

kuriteo tunnustel. Kohtumäärusega 30. oktoobrist 2000. a alustati erasüüdistusmenetlust S. K. suhtes ja ta anti kohtu alla süüdistuses KrK

§ 113 järgi.

4. Saare Maakohtu 22. detsembri 2000. a otsusega tunnistati S. K. süüdi KrK § 113 järgi. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud

tõendeid, sealhulgas ka kohtuarstliku eksperdi arvamust, nende kogumis, tuli maakohus järeldusele, et S. K., olles alkoholijoobes, tekitas

ülalkirjeldatud asjaoludel E. T. tahtlikult kerged kehavigastused ja ta tuleb selle eest süüdi tunnistada. Karistuseks mõisteti S. K.

rahatrahv 50 päevamäära s.o 2300 krooni, samuti mõisteti temalt kannatanu kasuks osaliselt - s.o summas 3000 krooni - välja

esindajatasu.

5. Saare Maakohtu 22. detsembri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja Mihkel Tuus, kes taotles S. K.

mõistetud karistuse karmistamist - S. K. karistamist rahatrahviga 200 päevamäära ning temalt kogu esindustasu - s.o 6000 kr

väljamõistmist. Samuti märkis apellant, et jättes tagastamata kautsjonisumma on kohus rikkunud KrMK § 396 lg-s 2 sätestatut.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2001. a otsusega tühistati Saare Maakohtu 22. detsembri 2000. a otsus ja

S. K. mõisteti süüdistuses KrK § 113 järgi õigeks. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Viidates KrK § 3 lg-le 2, PS § 23 lg-le 3, HÕS

§ 6 lg-le 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-19-00 (RT III 2000, 6, 69) tuli ringkonnakohus järeldusele, et jõustunud

haldusõiguserikkumise otsusega on tuvastatud S. K. käitumises HÕS § 145 lg-s 1 ettenähtud haldusõiguserikkumise koosseis ning

seetõttu puudus Saare Maakohtul seaduslik alus S. K. kriminaalvastutusele võtmiseks sama teo eest.

Menetlus Riigikohtus

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu esindaja

Mihkel Tuus, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust ning rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust.

7.1 Kassaator ei nõustu, et S. K. võeti Saare Maakohtu poolt kriminaalvastutusele sama teo eest, mille eest ta juba oli võetud

haldusvastutusele. Kassator rõhutab, et S. K. võeti haldusvastutusele E. T. eluruumi tungimise ning kannatanu ühekordse rusikaga

löömise eest - seega kodurahu rikkumise eest. Kriminaalvastusele võeti ta aga kannatanule peksmisega kergete kehavigastuste tekitamise

eest. Seega kaitsevad HÕS § 144 lg 1 ja KrK § 113 erinevaid õigushüvesid ja tegemist on õigusrikkumiste ideaalkonkurentsiga.

7.2 Kassaatori arvates on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et Saare Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli J. Krotmani 28. märtsi 2000. a

otsus S. K. süüditunnistamises HÕS § 145 lg 1 järgi on käsitatav haldusõigusrikkuja kohtu alla andmisena PS § 23 lg 3 mõttes. Kassaator

märgib, et PS § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja "seega ei ole politseitöötaja või mõne teise pädeva isiku poolt tehtud otsus

haldusõiguserikkumise asjas takistuseks isiku samale teole kriminaalõigusliku hinnangu andmiseks kohtu poolt". Kassaator leiab, et PS

§ 23 lg 3 ja KrK § 3 lg 2 on kohaldatavad ja isiku kriminaalvastutusele võtmine on välistatud üksnes siis, kui isik on võetud sama teo

eest haldusvastutusele jõustunud kohtuotsusega.

7.3 Edasiselt märgib kassaator, et ringkonnakohus ei võimaldanud kohtuistungile ilmunud kannatanul asja arutamisest osa võtta, rikkudes

sellega tema KrMK § 40 lg-s 2 sätestatud õigusi. Taunitavaks peab kassaator sedagi, et kohtualuse osavõtt kohtuistungist on

ringkonnakohtu otsuses fikseerimata.

7.4 Järgnevalt märgib kassaator, et ringkonnakohtu otsuses puudub hinnang apellatsioonkaebuses märgitud asjaolule, et maakohus

avaldas kannatanule survet arutada asja ilma kohaleilmunud kannatanu esindajata.

7.5 Lõpuks osutab kassaator sellele, et ringkonnakohtu otsuses on ebatäpselt kajastatud esimese astme kohtu otsuse sisu puutuvalt

sellesse, kas kohus vabastas S. K. halduskaristusest või haldusvastutusest.

8. Oma vastuväidetes kassatsioonkaebusele leiab S. K., et ta on süüdistuses KrK § 113 järgi põhjendatult õigeks mõistetud. K. märgib

oma avalduses järgmist. "Isegi siis, kui KrK § 113 sätestatud kuritegu ei hõlma HÕS § 145 sätestatud haldusõigusrikkumist, on oluline

arvestada, et vastutus - nii haldus- kui ka kriminaalvastutus järgneb teole. Minule nii haldusasjas kui ka kriminaalasjas süüks arvatud

tegu seisnes 24. märtsil 2000. a E. T. eluruumi sisenemises ja tema löömises. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult

osundanud Põhiseaduse § 23 3. lõikes sätestatud põhimõttele. Sõltumata sellest, millist õigushüve on väidetava rikkumisega rünnatud, on

rikkumise, s t teo õiguslik kvalifitseerimine karistust kohaldava isiku pädevuses. Isegi kui vastutust kohaldav ametiisik annabki teole

ebaõige õigusliku hinnangu, ei saa see kaasa tuua olukorda, kus ühe ja sama teo eest võetakse teo toimepannud isik korduvalt

vastutusele."

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud S. K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa,

kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.

9.1 Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleval juhul ei saa lugeda päris asjakohaseks ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses sisalduvat viidet

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-19-00 (RT III, 2000, 6, 69). Selles Riigikohtu lahendis on kajastatud olukorda, mil

kõigepealt oli keeldutud isiku suhtes kriminaalasja algatamisest KrK § 184 lg 2 järgi ja alles seejärel oli seesama isik võetud

haldusvastutusele HÕS § 162 lg 1 järgi. Mõlemas viimatinimetatud paragrahvis nähakse ette vastutus sama õigushüve rikkumise eest ja

need mõlemad õigusrikkumised paigutuvad valitsemiskorra vastaste õigusrikkumiste hulka. Kõnealuse isiku süüditunnistamisel ja

karistamisel HÕS § 162 lg 1 järgi lähtuti nii HÕS § 6 lg-s 2 ( haldusvastutusele võetakse üksnes juhul, kui see tegu vastavalt seadusele ei

too kaasa kriminaalvastutust) kui ka HÕS § 162 lg-s 1 (ametiülesandeid täitva võimuesindaja solvamise eest järgneb karistus HÕS § 162

lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu ei too kaasa kriminaalvastutust) märgitust. Sellises olukorras oleks halduskorras HÕS § 162 lg 1 järgi

karistatud isiku hilisem süüditunnistamine veel ka KrK § 184 lg 2 järgi kahtlemata tähendanud PS § 23 lg-s 3 sätestatu rikkumist.

9.2 Käesoleval juhul oli S. K. Saare Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli J. Krotmani 28. märtsi 2000. a otsuse (kr toimiku l 10) alusel

võetud HÕS § 145 lg 1 järgi haldusvastutusele E. T. eluruumi tungimise ning tema ühekordse rusikaga löömise eest. Riigikohtu

kriminaalkolleegium möönab, et HÕS § 145 lg-s 1 ettenähtud haldusõiguserikkumise koosseis võib hõlmata ka löömisena käsitatavat.

Kuid siinjuures tuleb arvestada, et löömine ja isegi sellest oma intensiivsuselt nõrgem "füüsilist valu põhjustanud muu vägivallategu" on

KrK §-s 113 ettenähtud kuriteo objektiivse külje tunnuseks. Seda arvestades ja kooskõlas HÕS § 6 lg-s 2 sätestatuga oleks enne otsuse

tegemist S. K. haldusvastutusele võtmise kohta tulnud põhjalikult kaaluda KrK §-s 113 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolu S. K.

käitumises. Arvestades seda, et kõnealust kuritegu menetletakse valdavalt erasüüdistusmenetluse korras, oleks tulnud ülalkirjeldatud

asjaolude esinemisel (s.t löömise fakti sedastamisel) selgitada kannatanu E. T. õigust taotleda kriminaalmenetluse alustamist. Siinjuures

peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks obiter dictum korras märkida, et HÕS § 6 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab riik tagama

selle, et kõigil haldusvastutuse kohaldamise juhtudel oleks eelneva põhjaliku kaalumise järgselt välistatud sama teo eest

kriminaalvastutuse võimalikkus, sest Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõte ei kehti mitte üksnes kuritegude vaid ka

haldusõigusrikkumiste ja teatud juhtudel ka distsiplinaarüleastumiste menetlemisel.

9.3 Riigikohtu praktikas ei ole eelöeldu pinnalt siiski asutud seisukohale, et juhul, mil haldusõiguserikkumise eest karistamise õigust

omav ametiisik möönab, et kõnealuse teo eest võib järgneda kriminaalvastutus, ei tohiks ta mingil juhul halduskaristust kohaldada.

Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-43-2001 aktsepteeritud haldusõigusrikkumise ja kuriteo ideaalkonkurentsi

põhimõttelist võimalikkust siis, kui ühe ründega (teoga) kahjustati kahte erinevat õigushüve ja seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta

ühte õigushüve HÕS-s ning teist KrK-s sätestatud vahenditega. On raske põhjendada, miks peaks kriminaalvastutuse võimalikkust

möönev ametiisik kirjeldatud olukorras loobuma kaitsmast seda õigushüve, mida kaitstakse üksnes HÕS-s. Kokkuvõtvalt tuleneb

Riigikohtu käsitletavast lahendist, et erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole

käsitatavad sama teona Põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti

eristatavad.

9.4 Küsimusele sellest, kas S. K. võeti kriminaalvastutusele sama teo eest nagu haldusvastutuselegi, ehk teiste sõnadega - kas Saare

Maakohtu 22. detsembri 2000. a otsusega S. K. süüditunnistamisel KrK § 113 järgi on rikutud ne bis in idem põhimõtet - tuleb

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vastata eitavalt. Ei saa nõustuda S. K. poolt kassatsioonkaebuse kohta esitatud vastuväidetes

märgituga, et "minule nii haldusasjas kui ka kriminaalasjas süüks arvatud tegu seisnes 24. märtsil 2000. a E. T. eluruumi sisenemises ja

tema löömises". Nagu ka eelnevalt märgitud, seisnes tegu mille eest S. K. oli võetud haldusvastutusele, E. T. elukohta sisenemises ja talle

rusikaga näkku löömises. Seejuures on oluline rõhutada, et S. K. haldusvastutusele võtmisel ei pööratud mingit tähelepanu tema tegude

konkreetsetele tagajärgedele - kannatanule tekitatud kehavigastustele. Kriminaalvastutusele võeti ja KrK § 113 järgi tunnistati S. K. aga

süüdi selles, et ta 24. märtsil 2000. a kella 15 paiku omavahelise konflikti ja tüli käigus tekitas E. T. tahtlikult kerged kehavigastused (kr

toimiku l 62). Oluline on siinjuures märkida, et eksperdi arvamuse kohaselt (kr toimiku l 40 pöördel) olid kannatanule tekitatud

kehavigastused lokaliseeritud selliselt, et need ei saanud tekkida ühe löömise tulemina. Tulenevalt eelkirjeldatust on Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohal, et käsitletaval juhul ei olnud tegemist mitte haldusõigusrikkumise ja kuriteo ideaalkonkurentsiga vaid

menetluslikult kahe iseseisva teoga, millega rünnati erinevaid õigushüvesid.

9.5 Käesoleva kriminaalasja puhul tuleb arvestada sedagi, et kui ignoreerida asjaolu, et S. K. tegevus ründas materiaalõiguse erinevate

harude normidega kaitstavaid erinevaid õigushüvesid ning lugeda haldusvastutuse kohaldamisega riigi karistamisõigus Põhiseaduse § 23

lg 3 mõttes ammendatuks, siis ignoreeriksime me täielikult kannatanu õigust erasüüdistusmenetluse alustamiseks: me looksime olukorra,

et riigiametnik, kes on pädev kohaldama haldusvastutust otsustaks tegelikult kannatanu õiguse üle alustada kriminaalmenetlust.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2001. a otsus S. K. õigeksmõistmises KrK § 113 järgi ja saata

kriminaalasi apellatsiooni korras uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Mõista S. K. välja riigituludesse kohtukuluna 743 kr 40 s ( seitsesada nelikümmend kolm krooni ja nelikümmend senti) kaitsja

esinemise eest Riigikohtus.

Kohtuotsus jõustub 5. juunil 2001. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep