3-2-1-87-01 · Riigikohus

3-2-1-87-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 2001. a

Hilda Lehiste hagi Uuno-Diander Kaasikese ja Linda Kaasikese vastu eluruumist

väljatõstmiseks ja Uuno-Diander Kaasike vastuhagi kaasomandi tunnustamiseks elamule.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas avalikul

kohtuistungil 14. mail 2001. a läbi Uuno-Diander Kaasikese kassatsioonkaebuse alusel Viru

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. veebruari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-29/01. Istungist

võtsid osa U.-D. Kaasike, L. Kaasike ning H. Lehiste ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hooneregistri andmetel kuulub Hilda Lehistele elamu Lääne-Virumaal Vihula vallas Koljaku külas.

Hooneregistri kanne elamu kuulumisest H. Lehistele on tehtud Rakvere Rajooni Rahvakohtu

26. aprilli 1982. a otsuse alusel, millega lahutati Hilda ja Edgar Lehiste abielu ning ühisvarast jäeti

Koljaku külas asuv elamu H. Lehistele.

Lääne-Viru Maakohtule esitatud hagis palus H. Lehiste oma venna U.-D. Kaasikese ja vennanaise

L. Kaasikese elamust välja tõsta, sest nad on elamus omavoliliselt ja teevad alates 1990. aastast

H. Lehistele elamu kasutamisel takistusi. Hageja lubas kostjatel elamut kasutada suvekoduna. Hageja

on kostjatele korduvalt teatanud vara tasuta kasutamise kokkuleppe lõpetamisest ja elamu

vabastamise kohustusest.

1. oktoobril 1996. a esitatud vastuhagis palus kostja U.-D. Kaasike tunnistada tema kaasomandiõigust

elamule, sest elamu ehitati tema ja hageja kunagise abikaasa Edgar Lehiste vahel sõlmitud ühise

tegutsemise lepingu alusel. U.-D. Kaasike kandis kõik materjalide muretsemise ning abiliste

kasutamisega seotud kulud 9724,71 rbl. Sellele lisanduvad transpordikulud. E. Lehiste tegi tema

kasuks 30. juunil 1982. a testamendi. 28. veebruaril 1997. a esitas U.-D. Kaasike teise hagi, paludes

alusetu rikastumise sätete järgi hagejalt välja mõista 80 000 krooni elamu ehitamise kulude katteks.

Lääne-Viru Maakohtu 9. mai 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagid. Viru

Ringkonnakohtu 20. oktoobri 1997. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega

rahuldati H. Lehiste hagi ja jäeti rahuldamata U.-D. Kaasikese hagi 80 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu 7. mai 1998. a otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ja asi saadeti apellatsioonikohtule

uueks läbivaatamiseks. Viru Ringkonnakohtu 9. oktoobri 1998. a otsusega tühistati maakohtu 9. mai

1997. a otsus ja asi saadeti samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

17. mai 2000. a määrusega lõpetas Lääne-Viru Maakohus menetluse U.-D. Kaasikese vastuhagis 80

000 krooni saamiseks.

Lääne-Viru Maakohtu 17. mai 2000. a otsusega rahuldati osaliselt H. Lehiste hagi ja lõpetati tasuta

varakasutuse leping L. Kaasikesega. U.-D. Kaasikese vastuhagi kaasomandi tunnustamiseks jäeti

rahuldamata aegumise tõttu. Otsuse motiividel on kostja U.-D. Kaasike elamu kasutajaks ühise

tegutsemise lepingu tulemusena valminud elamu kaasomanikuna, mistõttu hagi tema suhtes

rahuldamisele ei kuulu. L. Kaasikese suhtes tuleb hagi rahuldada, sest ta kasutab elamut tasuta

varakasutuse lepingu alusel ja selle lõpetamist on hageja nõudnud. Tõendatud on ühise tegutsemise

leping E. Lehiste, H. Lehiste ja U.-D. Kaasikese vahel kaasomandi loomiseks elamuna ja kõigi nende

osad tuleb lugeda võrdseiks. Kaasomandi tunnustamise nõue on aga aegunud, sest U.-D. Kaasike sai

oma kaasomaniku õiguste rikkumisest teada hiljemalt 1982. aastal, kui kohtuotsusega ühisvara

jagamisel jäeti elamu hagejale. Tollal kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi aegumise tähtaeg 3 aastat.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohtu 2. veebruari 2000. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus,

millega rahuldati hagi. Kostjad tõsteti vaidlusalusest elamust välja ilma teist eluruumi vastu andmata.

U.-D. Kaasikese hagi kaasomandi tunnustamiseks jäeti rahuldamata. Maakohus luges tõeseks hageja

vande all antud ütlused, et ta tasus kostjale kõik materjalide hinnad ning on maksnud ka töötasu.

Ometi leiab kohus, et tegemist oli ühise tegutsemise lepinguga. Kohus pole viidanud tõenditele, mille

alusel ta sellise järelduse tegi. Kohus rikkus TsMS § 36 nõudeid. Istungi protokollist ei nähtu

kaasistujate nimesid ega seda, kas tõendeid uuriti. See asjaolu poleks aga kohtuotsuse tühistamise

aluseks, kuivõrd pooli esindanud vandeadvokaatide seletustest apellatsioonikohtu istungil nähtub, et

kohtuistungil viibisid otsuses märgitud kaasistujad ning kohtuistungil uuriti tõendeid. U.-D. Kaasike

ei esitanud usaldusväärseid tõendeid ühise tegutsemise lepingu sõlmimise kohta. Tunnistajad

kinnitavad elamu ehitamisel U.-D. Kaasikese aktiivset osalemist, kuid mitte ühise tegutsemise

kokkuleppe sõlmimist. Tõendatud ei ole kokkulepe ühiseks ehitamiseks kaasomandi loomise

eesmärgil. Kuivõrd ei ole tõendatud vastuhagi alus " ühise tegutsemise lepingu sõlmimine " tuleb

vastuhagi jätta rahuldamata. Sellisel juhul langeb ära küsimus vastuhagi aegumisest, kuivõrd aeguda

saab tegelik nõue.

H. Lehiste hagi kuulub rahuldamisele, sest hageja on juba 1991. ja 1995. aastal notari kaudu

kostjatele teatanud, et ta on tasuta varakasutuse lepingu lõpetanud ja nõuab elamu vabastamist.

Seoses sellega, et tähtajatu vara tasuta kasutamise leping lõpeb kolme kuu möödumisel

etteteatamisest (TsK § 347 ja ReS 17 lg 3), kasutavad kostjat elamut õigusliku aluseta. Seetõttu on

hagejal õigus nõuda ES § 4 ning ReS § 22 alusel elamu vabastamist ja kostjate väljatõstmist. Hageja

nõue kostjate väljatõstmiseks ja elamu vabastamiseks on kooskõlas TsÜS § 112 sätetega.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuse esitas kostja U.-D. Kaasike, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud

protsessiõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Esimese astme kohus rikkus

TsMS § 172 lõiget 3. Kohtukoosseisu muutumisel ei arutatud asja algusest peale. Ringkonnakohus

sellele rikkumisele ei reageerinud, ehkki apellatsioonkaebuses sellele tugineti. Ringkonnakohus

rakendas rendiseaduse sätteid, mida aga elamusuhete kohta ES § 28 lg 3 järgi rakendada ei tohi.

Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele vastuhagi aegumise kohaldamise

ebaõigsuse suhtes esimese astme kohtu poolt. Samuti kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ühise

tegutsemise lepingu kohta käivaid sätteid. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et ühise tegutsemise

eesmärk on kaasomandi loomine. TsK § 438 tulenevalt tegutsetakse koos ühise majandusliku

eesmärgi saavutamiseks, mitte aga kaasomandi loomise eesmärgil. TsK § 440 lg 2 mõtte kohaselt

tekib kaasomand ühise tegutsemise tulemusena sõltumata sellest, kas osalised kaasomandi tekkimises

kokku leppisid või mitte. Ringkonnakohus rikkus ka TsMS § 332 sätteid, kuna hindas ümber

tunnistajate ütlused ja vande all antud seletuse ilma neid uuesti vahetult üle kuulamata. Samuti

vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse kohtukulude väljamõistmise osas.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus tunnistas, et maakohus rikkus TsMS §-s

36 esitatavaid nõudeid, kuid nimetatud asjaolu ei ole ringkonnakohtu otsuse kohaselt iseenesest

otsuse tühistamise aluseks. Hageja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et aegumise küsimus saab

tekkida tegeliku nõude korral. Kostja ei ole oma nõuet tõendanud. Kuna ringkonnakohtu arvates ei

ole kostja tõendanud ühise tegutsemise lepingu olemasolu, siis ei ole põhjendatud ka kostja arutelu

TsK §-de 438 ja 440 lg 2 ebaõigest kohaldamisest.

IV. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istung

Kolleegiumi istungil palusid U.-D. Kaasike ja L. Kaasike kassatsioonkaebuse rahuldada. H. Lehiste

ja tema esindaja aga leidsid, et ringkonnakohtu otsus on õige ja palusid jätta kaebuse rahuldamata.

V. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Apellatsioonkaebuses vaidlustasid kostjad esimese astme kohtu otsuse ka põhjusel, et asja

läbivaatamisel vahetus kohtukaasistuja, kuid asja algusest peale ei arutatud. Ringkonnakohus tegi

kohtuotsuse ja pooli esindanud vandeadvokaatide apellatsioonikohtu istungil antud seletuste põhjal

kindlaks, et kohtuistungil viibisid otsuses märgitud kaasistujad ning kohtuistungil tõendeid uuriti.

Sellest tulenevalt leidis apellatsioonikohus, et kohus rikkus protokolli suhtes TsMS §-s 36 sätestatud

nõudeid, mis aga iseenesest ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kolleegium selle seisukohaga ei

nõustu.

Esimese astme kohtuotsuse järgi arutas kohus asja koosseisus kohtunik M. Jans ning kaasistujad

Ü. Kool ja H. Lahne avalikul kohtuistungil 11. jaanuaril 1999, 15. märtsil 1999, 28. mail 1999,

26. novembril 1999, 21. veebruaril 2000 ja 24. aprillil 2000. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole

kohtukaasistujate nimesid märgitud 11. jaanuari 1999. a, 15. märtsi 1999. a, 26. novembri 1999. a,

21. veebruari 2000. a ja 24. aprilli 2000. a kohtuistungi protokollis. 28. mai 1999. a protokolli järgi

olid kohtukaasistujateks Heldur Lahne ja Epp Landberg. 24. aprilli 2000. a kohtuistungi protokollist

nähtuvalt asja algusest peale ei arutatud. Seega kinnitavad protokollid kassatsioonkaebuse väidet, et

kohtukaasistuja vahetumisel asja algusest peale ei arutatud. Sellega rikkus esimese astme kohus

TsMS § 172 lõiget 3, mis sätestab, et asja arutab algusest lõpuni sama kohtukoosseis; kohtukaasistuja

vahetumise korral asja läbivaatamisel arutatakse asja algusest peale. See nõue on kehtestatud

tsiviilmenetluse ühe põhimõtte - esimese astme kohtu poolt asja suuline ja vahetu arutamine (TsMS

§ 172 lõiked 1 ja 2) - rikkumise vältimiseks. Kolleegium leiab, et sellise protsessinormi olulise

rikkumise korral oleks ringkonnakohus pidanud esimese astme kohtu otsuse tühistama ja saatma asja

TsMS § 333 lg 2 kohaselt esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium soostub kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohus on hagi lahendamisel ja

kostjate vaidlusalusest elamust väljatõstmisel ilma teist eluruumi vastu andmata ebaõigesti

kohaldanud rendiseadust. Vastavalt ES § 28 lg-le 3 kuuluvad eluruumi tasuta kasutamisel

kohaldamisele eluruumi üürilepingut reguleerivad sätted.

Kassatsioonkaebuse on esitanud ainult kostja U.-D. Kaasike. Seega saab Riigikohus TsMS § 353 lg 1

kohaselt kontrollida ringkonnakohtu otsust vaid tema suhtes tehtud osas.

Arvestades seda, et protsessiõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada,

saadab Riigikohus asja, lähtudes tsiviilkohtumenetluse ülesandest vaadata tsiviilasi läbi õigesti ja

võimalikult kiiresti (TsMS § 3), esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. veebruari 2001. a otsus osas, millega

rahuldati Hilda Lehiste hagi Uuno-Diander Kaasikese vastu ja jäeti rahuldamata Uuno-

Diander Kaasikese hagi Hilda Lehiste vastu ning Uuno-Diander Kaasikeselt mõisteti välja 1600

krooni. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Saata Hilda Lehiste hagi Uuno-Diander Kaasikese vastu ja Uuno-Diander Kaasikese hagi Hilda

Lehiste vastu Lääne-Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Maido Pajole 1. märtsil 2001. a Uuno-Diander Kaasikese kaebuselt tasutud kautsjon

800 (kaheksasada) krooni.

J. Odar, A. Kull, J. Luik