3-1-1-60-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. mail 2001

3-1-1-60-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ja liikmed Lea Kivi ning Jüri Rätsep vaatas Tartus 8. mail 2001 toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

J. K. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 ja 3 ning

M. K. süüdistuses KRK § 139 lg 2 p 1 ja 3 järgi

Kohtuistungist võtsid osa kohtualused J. K. ja M. K., nende kaitsjad vandeadvokaadid Andres Tamm ja Jüri Aland, kannatanu T. V. ning

riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. K. ja tema alaealine poeg M. K. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et nad ajavahemikul 2000. aasta augustikuu lõpust 3. septembrini

tungisid korduvalt varguse eesmärgil sisse X maakonnas X vallas X külas asuvasse T. V. kuuluvasse talukuuri, kust varastasid antiikse

hobuviljalõikusmasina, mille väärtuseks on 125 000 krooni. J. K. anti kohtu alla ka alaealise kaasatõmbamises eelnimetatud kuriteole KrK

§ 202 alusel.

2. Saare Maakohtu 28. novembri 2000. a otsusega mõisteti kohtualused süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. KrK § 202 järgi mõisteti J. K.

õigeks. J. K. mõistis kohus karistuseks viis kuud vabadusekaotust tingimuslikult üheaastase katseajaga. M. K. mõistis kohus karistuseks kolm

kuud vabadusekaotust tingimuslikult üheaastase katseajaga.

3. Kohus leidis, et kohtualused, olles teadlikud vara kuulumisest kannatanule ja omades võimalust kannatanuga suhtlemiseks, lõhkusid ilma

kannatanu loata viimase poolt suletud ustega ruumi paigutatud vanaaegse suure viljalõikusmasina ja viisid selle masina detailidena oma

elukohta. Kohus järeldas, et kohtualustel oli tahtlus võõra vara omastamiseks ning selle tahtluse nad ka realiseerisid. Kohus märkis, et vastavalt

kohtupraktikale tuleb varguse kvalifitseerimisel lähtuda varastatud asja väärtusest, milleks on selle harilik väärtus, kui seaduses või tehinguga

pole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi on asja harilik väärtus selle keskmine müügihind (turuhind). Sama paragrahvi neljas

lõige sätestab, et asja väärtust on võimalik hinnata ka valdaja erilise huvi alusel. Kannatanu on hinnanud varastatud põllutööriista väärtust tema

poolt esitatud dokumentaalsete tõendite alusel ning tema jaoks omas see vara väärtust. Kohus leidis, et tsiviilhagi tuleb jätta läbivaatamiseks

tsiviilkohtupidamise korras, kuna kannatanule põhjustatud kahju täpset suurust ei ole võimalik määrata kriminaalmenetluse käigus.

4. Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse M. K. kaitsja vandeadvokaat V. Tänav, süüdimõistetu J. K. ja kannatanu esindaja

vandeadvokaat K. Põld.

Kaitsja V. Tänav väitis apellatsioonkaebuses, et pole tõendatud hobuviljalõikusmasina kuulumine T. V-le. J. K. leidis, et varguse puhul on

tegemist materiaalse kuriteoga. Kooskõlas KrMK § 46 punktiga 4 kuulub materiaalse kuriteo puhul kohtulikult tõendamisele ka varalise kahju

suurus ja iseloom. Tema arvates puudus hõivatud detailidel turuhind ja seega ka varaline väärtus. Nii tema kui ka poja tegevuses puudub

kuriteokoosseisuks vajalik subjektiivne külg, kuna neil puudus tahtlus detailide omastamiseks. Kannatanu esindaja K. Põllu apellatsioonkaebuse

kohaselt jättis kohus ebaõigesti tsiviilhagi lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korda. Osaliselt on jäänud ka väljamõistmata kannatanu

kohtukulud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsusega rahuldati osaliselt K. Põllu apellatsioonkaebus. Maakohtu otsus

muudeti kohtukulude väljamõistmise osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud kohtualuste süü. Kohus on lähtunud asjaolust, et J. K., kes kannatanut tundis ja

teadis ka tema kontakttelefoni, ei taotlenud viimase nõusolekut oma tegevusele. Kaitsja V. Tänava apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad

viljalõikusmasina kuuluvuse suhtes ei vasta tegelikkusele. Kannatanu T. V. ja tunnistaja J. A. ütlustega on tõendatud, et T. V. omandas

hobuviljalõikusmasina suulise kokkuleppe alusel talu endiselt omanikult.

Ringkonnakohus nõustus Saare Maakohtu seisukohaga, et kuna hobuviljalõikusmasina harukordsuse tõttu pole võimalik määrata kindlaks selle

keskmist müügihinda, määrab hinna omaniku eriline huvi asjasse. Asja vääristamist erilise huvi alusel tõendab kohtualuste endi püüd ajalooliste

põllumajandusmasinate taastamiseks või nende kogu loomiseks. Kohtueelse uurimise puudulikkuse tõttu polnud võimalik täpselt kindlaks

määrata kannatanule tekitatud kahju suurust. Seetõttu jättis maakohus põhjendatult, kooskõlas KrMK §-ga 270, selle kindlaksmääramiseks

tsiviilmenetluse korras.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu J. K. kassatsioonkaebuse. Ta taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

tagastamist uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

6.1 Kassatsioonkaebuses kordab J. K. apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid. Ta leiab, et varguse puhul on tegemist materiaalse kuriteoga,

mistõttu KrMK § 46 p 4 alusel kuulub kohtulikult tõendamisele ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus. Tema poolt hõivatud detailidel

puudus väärtus ning seetõttu pole tegemist kuriteoga. Kassaator väidab, et kuna tal puudus soov hõivatud detaile omastada, puudus tal ka

kuriteo subjektiivne külg.

7. Kannatanu-tsiviilhageja esindaja K. Põllu kirjalikes vastuväidetes ei peeta kassatsioonkaebust põhjendatuks. Eesti põllumajandusmuuseumi

ja TTÜ Mehhatroonika Instituudi professor T. P. arvamustest nähtub, et hobuviljaniidumasinal on ajaloolis-museaalne väärtus, mis on hinnatav

ka rahaliselt. Kohtud on toiminud õigesti lähtudes asjaolust, et asja väärtuse võib määrata ka valdaja erilise huvi alusel. Varguse käigus vara

väärtuse vähendamine või väärtusetuks muutmine ei tohi olla vastutusest vabanemise aluseks. Kassatsioonkaebuses sisalduvad väited kuriteo

subjektiivse külje puudumise kohta on paljasõnalised.

8. Riigikohtu istungil toetasid kohtualused ning nende kaitsjad kassatsioonkaebust. Nad leidsid, et ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul asja

arutamisel pole kindlaks tehtud hobuviljalõikusmasina tegelikku väärtust. Masina rahalise väärtuse määramisel on aluseks võetud üksnes

kannatanu ütlused. Kaitsja taotluse, määrata ajaloolis-kaubanduslik ekspertiis, mille alusel saaks objektiivselt kindlaks teha masina rahaline

väärtus, jäeti maakohtu poolt rahuldamata.

Kannatanu ja riigiprokuröri arvates on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab eelnevad kohtulahendid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

9.1 Nõustudes kassaatori väitega ja kooskõlas Riigikohtu 1. septembri 1998. a otsusega 3-1-1-89-98 E. K jt süüdistusasjas (RT III 1998, 27,

262), märgib kriminaalkolleegium, et KrMK § 46 p 4 kohaselt kuulub materiaalse kuriteo puhul kohtulikult tõendamisele kuriteoga tekitatud

kahju suurus ja iseloom. Varastatu väärtusest sõltub kuriteo kvalifikatsioon, seega ka kuriteo raskus. Varastatu maksumus näitab kuriteoga

tekitatud kahju suurust ja annab aluse kurjategija süü suuruse ning talle mõistetava karistuse määratlemiseks.

9.2 Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdimõistetu J. K. on vaidlustanud hobuviljalõikusmasina rahalise väärtuse nii

kohtueelsel uurimisel kui ka maa- ja ringkonnakohtus asja arutamisel. Masina väärtuse ja kuriteoga tekitatud kahju kindlaksmääramisel on

kohtueelsel uurimisel lähtutud üksnes kannatanu T. V. ütlustest. Kohtualuse J. K. kaitsja kirjaliku taotluse ajaloolis-kaubandusliku ekspertiisi

määramiseks on Saare Maakohus jätnud rahuldamata. Riigikohtu hinnangul on taotluse rahuldamata jätmine toimunud põhjendamatult. Ei saa

lugeda motiveerituks ja seaduslikuks põhjenduseks väidet, et taotlust pole esitatud kriminaalasja eeluurimisel või et vargusega tekitatud kahju

on kannatanu poolt määratletud ja see kajastub esitatud süüdistustes (tl 121). Vastavalt KrMK §-le 351 on kohtualusel õigus esitada taotlusi

ekspertiisi määramiseks esimese astme kohtu istungil ja selle taotluse mitterahuldamise aluseks ei saa olla asjaolu, et vastavat taotlust pole

esitatud kohtueelsel uurimisel.

Saare Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustest ei nähtu varastatu väärtus. Vaatamata mõlemas kohtulahendis

viidatud Asjaõigusseaduse §-le 29, mille kohaselt asja hinnatakse hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel, pole kohtud kindlaks teinud

hobuviljalõikusmasina harilikku väärtust ega lähtunud ka valdaja erilisest huvist.

Riigikohus rõhutab siinjuures, et eelkõige tuleb lähtuda asja nö harilikust väärtusest (kohalikust keskmisest müügihinnast e turuhinnast) ning

ainult erandjuhtudel (reliikviate, meenete, mälestusesemete, kunstiväärtuste jms puhul) võib asja väärtuse kindlastegemisel lähtuda selle

hindamisest nn erilise huvi alusel. Viimasel juhul peab valdaja tõendama selle asja erilist väärtust, tema erilist suhet sellesse asjasse.

Vastavalt KrMK § 19 lg-le 1 on kohus kohustatud tarvitusele võtma kõik seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks,

täielikuks ja objektiivseks uurimiseks. Varastatu väärtuse mittekindlakstegemine on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates menetlusosaliste

õiguste selline oluline rikkumine, mis on takistanud Saare Maakohtul ja Tallinna Ringkonnakohtul seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse

tegemist.

9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks selle kriminaalasja õigeks ja seaduslikuks lahendamiseks osutada ka

Riigikohtu 7. novembri 2000. a otsusele 3-1-3-14-00, K. L süüdistusasjas (RT III 2000, 27, 297). Kohtukolleegium nõustub selles otsuses

sisalduva seisukohaga, et kahju hüvitamise eesmärk on kannatanule endise olukorra taastamine. See eesmärk on kõige lihtsamalt saavutatav

omanikule temalt äravõetud vara samas seisundis tagastamisega või samaväärse varaga asendamise teel. Kui kahju tekitaja soovib sellisel viisil

kahju heastada, siis ei saa kannatanu sellest põhjendamatult loobuda ega nõuda vara väärtuse hüvitamist rahaliselt.

10. Riigikohus tuvastas kohtuotsuses motiivide puudumise tõttu ka kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi.

AKKS § 49 lg 5 alusel laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire süüdimõistetu M. K. suhtes, vaatamata asjaolule, et tema

kassatsioonkaebust ei esitanud. Kohtukolleegium leiab, et Saare Maakohus on vastuolus KrMK § 274 p-des 5 ja 7 sätestatuga oluliselt rikkunud

kriminaalmenetluse seaduse norme, jättes M. K. kohta esitatud taotluse rahuldamata jätmise ja mõlemale kohtualusele vabadusekaotusliku

karistuse mõistmise motiveerimata.

KrMK § 274 p 7 kohaselt peavad kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas sisalduma käendusele andmise taotluse rahuldamata jätmise motiivid.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole M. K. käendusele andmine põhjendatud ja seetõttu kohus ei rahuldanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi poolt

esitatud taotlust (tl 141). Miks ja millistel motiividel kohus sellisele otsustusele jõudis otsusest ei nähtu. M. K. on alaealine, kes varem pole

õiguserikkumisi toime pannud. Teda iseloomustatakse ülimalt positiivselt, tema andmist käendusele on toetanud ka kriminaalhooldusametnikud.

KrMK § 274 p 5 sätestab, et vabadusekaotusliku karistuse kohaldamisel, juhul kui kriminaalseaduse sanktsioon näeb ette ka teisi

vabadusekaotusega mitteseotud karistusi, tuleb kohtuotsuses ära näidata motiivid, miks mõistetakse kohtualusele just vabadusekaotus. Ka seda

nõuet on Saare Maakohus eiranud. Asjaolu, et kohus ei pea otstarbekohaseks mõistetud vabadusekaotuse ärakandmist ja määrab, et seda

karistust tingimuslikult ei kohaldata, ei tee olematuks vabadusekaotuse mõistmist. Otsuses leitakse, et mõistetud vabadusekaotuse ärakandmine

pole otstarbekohane. Miks kohus, arvestades teo toimepanemise asjaolusid, kohtualuste süü raskust, neid iseloomustavaid andmeid ja vastutust

kergendavaid asjaolusid, ei pidanud võimalikuks kohaldada aga sanktsioonis ettenähtud mittevabadusekaotuslikku karistust, ei põhjendata.

11. Kriminaalkolleegium nõustub Saare Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu järeldustega J. K. ja M. K. süü tõendatuses salajase varguse

toimepanemises ja jätab selles osas kassatsioonkaebuse rahuldamata.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 43 lg-st 2, § 49 lg-st 5, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 2001. a ja Saare Maakohtu 28. novembri 2000. a otsused

J. K. ja M. K. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

2. Kriminaalasi tagastada uueks arutamiseks Saare Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, kassatsioonkautsjon tagastada.

4. Välja mõista J. K. 1362.90 kr kaitsjatasu riigieelarve tuludesse.

5. Välja mõista M. K. 1362.90 kr kaitsjatasu riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 28. mail 2001 ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Lea Kivi, Jüri Rätsep