3-2-1-34-01 · Riigikohus

3-2-1-34-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 25. mail 2001. a

Tanel Mangussoni hagi AS Hansapanga Kindlustus (varem AS Eesti Elukindlustus) vastu

kindlustushüvitise saamise õiguse tunnustamiseks, elukindlustuslepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja kindlustusmaksete 5625 krooni tagasisaamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas

läbi kirjalikus menetluses 12. märtsil 2001. a AS Hansapanga Kindlustus kassatsioonkaebuse alusel

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/818/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tanel Mangusson sõlmis 30. juunil 1998. a AS-ga Hansapanga Kindlustus elukindlustuslepingu.

Sega-elukindlustuse eeskirja p 2.1.2 järgi pidi kindlustusandja maksma hüvitist kindlustatu trauma

korral.

Operatsiooniga 18. veebruaril 1999. a eemaldati T. Mangussonil kärbunud (gangrenoosne) ussripik.

AS Hansapanga Kindlustus ei pidanud ussripiku operatsiooni traumaks ja keeldus kindlustushüvitise

väljamaksmisest põhjusel, et ussripiku kärbumine on haigus, mida ravitakse operatsiooniga ussripiku

eemaldamiseks; haiguse põhjuseks ei ole trauma ega mürgitus, selle tekkepõhjuseks peetakse teatud

anatoomilist eelsoodumust, ussripiku verevarustuse häiret ja infektsiooni; seda haigust ei saa

käsitleda traumana ega juhusliku ägedaloomulise mürgitusena; arm kõhul on tingitud ravimeetodist,

mitte aga õnnetuses saadud vigastusest.

Hagiavalduses palus T. Mangusson tunnustada tema õigust saada kindlustushüvitist seoses traumaga;

tunnistada kehtetuks TsÜS § 72 alusel pettuse mõjul sõlmitud elukindlustusleping ja AS-lt

Hansapanga Kindlustus välja mõista TsÜS § 67 lg 2 alusel lepingu järgi kindlustusandjale makstud

5625 krooni. Hageja leidis, et kindlustusandja pettis teda tahtlikult lubades trauma puhul maksta

kindlustushüvitist. Hageja sai trauma - tal eemaldati ussripik, kuid kostja keeldus hüvitise maksmisest

põhjusel, et operatsioon, mille põhjustas haigus, ei ole trauma.

Linnakohtu eelistungil loobus hageja nõudest tunnustada tema õigust kindlustushüvitise saamiseks ja

kohus lõpetas selles osas menetluse.

Tallinna Linnakohtu 27. märtsi 2000. a otsusega jäeti hagi kindlustuslepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja 5625 krooni saamiseks rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei sõlminud

hageja kindlustuslepingut pettuse mõjul. TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus teise isiku tahtlik

eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Ei ole tõendatud, et

kostja oleks hagejat tahtlikult eksimusse viinud ja eksimuses hoidnud, et kallutada teda

elukindlustuslepingut sõlmima. Kostja ei ole hageja eest lepingutingimusi varjanud. Sooviavaldusele

alla kirjutades väljendas hageja oma otsest tahet sõlmida elukindlustusleping sega- elukindlustuse

eeskirjas sätestatud tingimustel, mille p-s 6.2 on kindlustushüvitise väljamaksmise tingimuseks

seatud trauma, kui see on kinnitatud raviasutuse tõendiga, ravi on kestnud üle 10 päeva ja vigastuse

diagnoos on trauma väljamaksude juhendis. Trauma on meditsiinilises tähenduses kui välise või

psüühilise teguri tekitatud tervisekahjustus. Ussripiku kärbumine on seedeelundite haigus. Selle

haiguse raviks tehtud operatsioon ei ole trauma, mis annaks õiguse kindlustushüvitist nõuda.

Kahjukäsitluse juhendiga võis hageja tutvuda enne poliisile alla kirjutamist. Kahjukäsitluse juhendis

ei ole nimetatud traumaks ussripiku eemaldamist. Hagejal oli ebaõige ettekujutus tegelikest

asjaoludest. Hageja ei tõendanud, et kostja viis teda tahtlikult eksitusse.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus linnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus ei saanud kindlustuslepingu sõlmimise

asjaoludest aru ja käsitles tõendeid vääralt. Kindlustuspoliisis ei ole märgitud, et poolte suhteid

reguleerib trauma väljamaksude juhend, selle kasutamises ei ole pooled kokku leppinud ja seda ei

maini ka kindlustusandja eitavas vastuses hüvitise saamise taotlusele. Rahvusvaheline

tervishoiukirjandus, millele tugineb trauma mõiste käsitlemine kohtuotsuses, ei ole õigusakt, mille

alusel trauma mõistet sisustada. Trauma mõistet polnudki vaja käsitleda, kuna hageja loobus nõudest

saada trauma eest hüvitist.

TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses

hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Lepingu sõlmis hageja teadmises, et trauma eest

makstakse talle kuni 200 000 krooni hüvitist vastavalt sega-elukindlustuse eeskirjale. Hageja poleks

lepingut sõlminud, kui oleks teadnud trauma väljamaksude juhendist. Kostja varjas juhendit ja hoidis

hagejat tahtlikult teadmatuses. Kohtul olid tõendid, mille alusel pettus tuvastada. Pettuse mõjul

sõlmitud leping tuleb kehtetuks tunnistada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldas hagi.

Otsuse põhjendustel sõlmis hageja kindlustuslepingu mitte pettuse, vaid olulise eksimuse mõjul.

TsÜS § 71 lg 1 kohaselt on eksimus tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist.

Linnakohus jättis tähelepanuta, et kostja ei esitanud lepingu sõlmimisel trauma väljamaksude

juhendit ega õnnetusjuhtumi kahjukäsitluse juhendit. Hageja sai õnnetusjuhtumi kahjukäsitluse

juhendi olemasolust teada linnakohtu istungil. Selle juhendiga on kostja kitsendanud trauma

tavapärast mõistet ja piiranud oma vastutust, millest hagejat lepingu sõlmimisel ei teavitatud.

Põhjendatud on hageja väide, et ta ei oleks pikaajalist lepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud kõiki

kindlustusandja vastutust piiravaid tingimusi. Juhendit tutvumiseks ei esitatud ja hageja sõlmis

lepingu teadmata tegelikke asjaolusid. Sellega on tõendatud, et hageja sõlmis lepingu eksimuse

mõjul. Kindlustuspoliisist nähtub, et lepingu sõlmimise aluseks oli sega-elukindlustuse eeskiri ja

10. juunil 1998. a esitatud sooviavaldus. TsÜS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt on tehingus oluline isiku

tahe, mis peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades.

Kindlustusvõtja on lepingu nõrgem pool ja kindlustusandja oleks pidanud teda kõigi tingimustega

tutvustama. Kindlustusandja jättis õnnetusjuhtumi kahjukäsitluse juhendile tuginedes hüvitise

hagejale maksmata.

Hageja poolt hagiavalduses esitatud asjaoludele antud õiguslik hinnang ei ole kohtule siduv. Hagis

esitatud asjaoludest ei nähtu, et kindlustusleping oleks sõlmitud pettuse mõjul. Kuna on tõendatud, et

hageja sõlmis lepingu olulise eksimuse mõjul, siis tuleb leping tunnistada kehtetuks TsÜS § 71 lg-

te 1, 2 ja 4 alusel ja TsÜS § 71 lg 6 ja 67 lg 2 alusel kostjalt välja mõista lepingu alusel saadud 5625

krooni.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus ületas hagi piire, kui luges tõendatuks lepingu sõlmimise olulise eksimuse mõjul.

Kohus ei või rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud (TsMS § 229

lg 2).

Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TsÜS § 71 lg 1 ja 2 sätestatud olulise eksimuse mõistet.

Eksimus on tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist. Tehing loetakse tehtuks

olulise eksimuse mõjul, kui tegelike asjaolude teadmisel või neist õige ettekujutuse omamisel ei oleks

tehingut tehtud või oleks tehing tehtud teistel tingimustel.

Hageja aktsepteeris lepingu sõlmimisel sega-elukindlustuse eeskirja p 6.2, mille kohaselt makstakse

kindlustushüvitist, kui vigastuse diagnoos on trauma väljamaksude juhendis. See oli lepingu

tingimuslik säte. Hageja oli teadlik, et juhend sätestab kindlustusandja vastutuse piirid. Trauma

väljamaksude juhendiks on õnnetusjuhtumi kahjukäsitluse juhend. Hageja kirjutas lepingu

sõlmimiseks sooviavalduse ja kinnitas seejuures allkirjaga, et ta on kindlustustingimustega tutvunud.

Kindlustusandja ei põhjustanud hageja olulist eksimust. Hageja ebaõige ettekujutus tulevikus

saabuvate asjaolude suhtes (TsÜS § 71 lg 3) ei ole oluline eksimus, mis annaks alust tehingu

kehtetuks tunnistamiseks.

Trauma väljamaksude juhendiks on õnnetusjuhtumi kahjukäsitluse juhend koos hüvitise määrade

tabeliga. Apellatsioonikohtu seisukoht, et juhendit tegelikkuses ei eksisteeri, pole põhjendatud.

Kindlustushüvitise väljamaksmine ei toimu mitte igasuguse haigestumise korral, vaid ainult trauma

korral.

Lepingupooled peavad olema võrdses seisundis ja ei ole õige käsitleda kindlustusvõtjat lepingu

nõrgema poolena.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Hageja nõudis kindlustuslepingu kehtetuks

tunnistamist ja kehtetu lepingu järgi saadu tagastamist. TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt

teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema.

Asjaolust, et kindlustuslepingu sõlmimisele kallutamine oli kindlustusandja põhitegevus, võib

järeldada, et tegemist oli ettekavatsetud pettusega. Hageja petmine seisneb tema eksimusse viimises

ja hageja on tunnistanud eksimuses olemist. Kohus peab ise seadust kohaldama vastavalt

hagiavalduses esitatud nõudele. Ringkonnakohus ei ületanud nõude piire ega rajanud otsust asjaolule,

mida hageja ise ei esitanud. Leping on kokkulepe koos kokkuleppes märgitud lisadokumentidega, mis

suhet reguleerivad. Ebaõige ettekujutus asjaoludest sai kindlustuslepingu sõlmimisel tekkida ainult

kindlustusandja tegevuse tagajärjel, mis tähendabki pettust TsÜS § 72 lg 1 mõttes.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise

tõttu.

Apellatsioonikohus tegi otsuse nõude kohta, mida hageja ei olnud esitanud.

TsMS § 229 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei

ole esitatud, samuti rajada otsust asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud.

Hagiavalduses, asja läbivaatamisel linnakohtus ja apellatsioonkaebuses on hageja nõudnud TsÜS § 72

lg 1 alusel kindlustuslepingu kehtetuks tunnistamist põhjusel, et kindlustusandja pettis teda lepingu

sõlmimisel. Pettus ja eksimus on kaks erinevat tehingu kehtetuse alust ja vaidluse korral tuleb neis

kindlat vahet teha, kuigi nende eristamine ei ole lihtne.

Pettus on isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda

tehingut tegema (TsÜS § 72 lg 1). Pettus eeldab alati tahtlust teist isikut eksitada.

Eksimus on tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist (TsÜS § 71 lg 1). Eksimus

võib olla põhjustatud juhuslikest asjaoludest, tehingu teise poole või eksinu enda ettevaatamatusest,

samuti mõne kolmanda isiku käitumisest. Süü eksimuse põhjustamises võib seisneda kerges või

raskes ettevaatamatuses, kuid mitte mingil juhul tahtluses. Mitte igasugune eksimus ei ole tehingu

kehtetuse alus, vaid selleks on ainult oluline eksimus.

Tulenevalt eeltoodust on pettuse või eksimuse mõjul sõlmitud tehingu kehtetuks tunnistamise

tagajärjed oma iseloomult täiesti erinevad ja vaidluses tehingu kehtetuse üle ka erinev

tõendamiskoormus. Seetõttu ei olnud põhjendatud apellatsioonikohtu valik kohaldada teistsugust hagi

alust, kui seda hageja oma nõudes esitas.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2 kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Hansapanga Kindlustus 17. novembril 2000. a makstud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik