3-1-1-56-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. mail 2001. a

3-1-1-56-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Peeter Vaher ning Ott Järvesaar vaatas 8. mail 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

D. K. süüdistuses KrK § 162 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. K. kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2000. a otsusega tunnistati D. K. süüdi KrK § 162 järgi ning talle mõisteti karistuseks üheksa kuud

vabadusekaotust tingimisi katseajaga kaks aastat.

D. K. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Edela Tolliinspektuuri X Tollipunkti vaneminspektorina ning olles seega ametiisikuks KrK

§ 160 lg 1 mõttes, kelle tööülesannete hulka kuulus kaubadeklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontroll ja aktsepteerimine

ning nendel arvestatud maksude õigsuse kontroll, ei kontrollinud ajavahemikus 10. juuni 1997. a kuni 4. november 1999. a 356-l korral

imporditud kasutatud mootorsõidukitele deklarantide poolt vormistatud importdeklaratsioonide aktsepteerimisel nendel arvestatud käibemaksu

arvestuse õigsust. Selle tulemusel tasuti importijate poolt vähem käibemaksu kokku 850 523.- krooni.

Kohus tuvastas, et importdeklaratsioonidel oli deklareeritud sõiduautode keskmine müügihind, mille maksustamise alus tulenes Vabariigi

Valituse 1. oktoobri 1996. a määruse nr 237 punktist 6 ning millelt tasuti käibemaksu. Nimetatud määruse alusel omakorda oli mootorsõiduki

hinna määramise aluseks Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) kataloogi "Mootorsõidukite hinnad" keskmine müügihind, mis olenes

mootorsõiduki margist, mudelist ja väljalaskeaastast.

Kohus tuvastas samuti, et D. K. poolt aktsepteeritud importdeklaratsioonidel oli käibemaks arvestatud EKI poolt koostatud kataloogist saadud

aasta või kahe võrra vanemale või väiksema mootori võimsuse ja mahuga samale margile ja mudelile kuuluva keskmise hinna alusel. Mitmel

juhul olid hinnad saadud eelmisest, enam mittekehtivast kataloogist või ei leidunud deklaratsioonil näidatud keskmist hinda sellel ajal kehtinud

kataloogis. Nimetatud järeldus tulenes Edela Tolliinspektuuri poolt koostatud D. K. poolt aktsepteeritud importdeklaratsioonide järelkontrolli

tabelist, milles oli iga konkreetse mootorsõiduki kohta välja toodud, mis oli D. K. poolt jäetud kontrollimata. Kohus leidis, et ei ole alust

kahelda nimetatud tabelis äratoodud puuduste õigsuses. Samuti kinnitas tolliinspektuuris läbiviidud kontroll, et kohtualuse eksimused ei olnud

kordagi matemaatilist laadi, vaid nad olid seaduspäraselt kindlas, so ettenähtust vähema käibemaksu tasumise suunas.

Kohtu hinnangul diskrediteeris D. K. oma kohusetundetu käitumisega riigi tolliametniku mainet ning kuivõrd sellega loodi ettekujutus

lohakast ja ükskõiksest riigiametnikust, kahjustas sellega tervikuna Eesti Vabariigi huvisid.

2. Maakohtu otsuse peale esitas D. K. kaitsja I. Maaroos apellatsioonkaebuse, milles taotleti otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtukolleegium võttis asja arutamise juurde EKI poolt välja antud kataloogid "Mootorsõidukite hinnad" nr 5-10 koos tolliameti

kaaskirjadega ning leidis, et maakohus on põhjendatult viidanud Edela Tolliinspektuuri poolt koostatud importdeklaratsioonide järelkontrolli

tabelitele kui põhilisele tõendile ning nõustus täiel määral maakohtu järeldusega, et nimetatud tabelites toodud puuduste õiguses kahtlemiseks

puudub alus. Kohtu arvamust kinnistas ka asjaolu, et kohtualune, kellele ringkonnakohtu istungil tehti ettepanek selgitada episoodi nr 153

kataloogi nr 8 abil, osundas aasta vanema sõiduauto keskmisele müügihinnale ega osanud enda valitud müügihinda loogiliselt põhjendada.

Kohtukolleegium pidas ka eksitavaks apellandi arvamust, et EKI hinnakataloog ei ole õigusakt ning seega pole nimetatud kataloogid

täitmiseks kohustuslikud. Kohus märkis, et EKI kataloogide andmetest järgimise kohustuslikkuse kehtestas Vabariigi Valitsus oma 1. oktoobri

1996. a määrusega nr 237 ning nimetatud määruse p-de 1 ja 5 kohaselt on imporditud kasutatud mootorsõiduki hinna määramise aluseks just

EKI kataloogi keskmine müügihind.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja I. Maaroos kassatsioonkaebuse, milles taotletakse nii maa- kui ka ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule teises kohtukoosseisus.

4.1 Kassaatori arvates rikkus ringkonnakohus menetlusnorme, võttes ilma menetlusosaliste taotluseta asja arutamise juurde EKI kataloogid.

Sellise protsessuaalselt määratlemata materjali hankimine rikkus kohtualuse kaitseõigust ning sellisele tõendile otsuse rajamine on

ebaseaduslik. Samuti ei teostanud ringkonnakohus tegelikkuses süüdistuses sisalduvate faktiliste andmete kontrolli ja võrdlust EKI

kataloogidega.

4.2 Kassaator peab ka vääraks ringkonnakohtu järeldust, et kohtualune osundas kohtu poolt valitud suvalise episoodi kontrollimisel aasta

vanema sõiduauto müügihinnale ja ei osanud seda loogiliselt põhjendada. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 237 tuleb kataloogist

leida väikseim keskmine müügihind ning lähtuda tuleb ainult sõiduki margist, mudelist ja väljalaskeaastast. Kohtu eksitus tulenes arvatavasti

sellest, et lisaks nimetatud tunnustele sisaldab kataloog ka mitmeid erinevaid hindu sõltuvalt sõiduauto modifikatsioonist, mis ei ole aga

vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele hinnavaliku määrav faktor. Kassaator leiab samuti, et sellise kontrolliga pandi kohtualusele sisuliselt

enda süütuse tõendamise kohustus.

4.3 Kaebuses vaidlustatakse ka EKI kataloogide staatus õigusaktidena, kuivõrd ükski neist ei ole avaldatud õigusaktidele ette nähtud korras

ning seega ei saa nad olla täitmiseks kohustuslikud. Kuriteo tunnuseks on aga õigusvastasus, mis eeldab vastuolu eranditult õigusaktiga.

Kassaator viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-16-95, mille kohaselt täitmiseks kohustuslikud on ainult avaldatud seadused. Vabariigi

Valitsuse määrus viitab küll kataloogidele kui määruse täitmiseks vajalikele andmestikele, kuid see ei vabasta nende avaldamise kohustusest.

Lisaks sellele sisaldab kataloog Vabariigi Valitsuse määrusest rohkem näitajaid, millest keskmised müügihinnad on sõltuvusse seatud, millega

on väljutud määrusest lähtuvast delegatsiooninormi mahust.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi otsus D. K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 162 järgi on põhjendatud ja seaduslik. Kassatsioonkaebuses

esitatud seisukohad ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab põhjendamatuks kassaatori väidet, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, võttes menetlusosaliste

taotluseta asja arutamise juurde EKI kataloogid "Mootorsõidukite hinnad". KrMK § 19 lg-s 1 on sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse,

täieliku ja objektiivse uurimise nõue, mis kohustab kohut välja selgitama nii kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Analoogselt

sätestab AKKS § 15 lg 1, et ringkonnakohus võib eelmenetluse käigus nõuda tõendeid. Sellega on seadustatud kontinentaaleuroopa

õiguskultuuris omaksvõetud nn materiaalse tõe tuvastamise põhimõte, mis kohustab kohut olema kriminaalmenetluses aktiivsemaks pooleks,

olemata seal pelgalt ärakuulaja rollis. Seega oli ringkonnakohus õigustatud nõudma ja kontrollima igasuguseid kriminaalasja õigeks

lahendamiseks vajalikke tõendeid.

Lisaks sellele peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et AKKS § 15 lg 1 sätestab menetlusosalistele õiguse esitada

kirjeldatud kohtu aktiivsuse osas ringkonnakohtule taotlusi. Samas ei tulene kohtuistungi protokollidest, et kaitsja oleks vaidlustanud EKI

kataloogide asja arutamise juurde võtmist, samuti ei ole ta palunud lisaaega või istungi edasilükkamist materjalidega tutvumiseks.

5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaebuses esitatud seisukohaga, et sõiduauto keskmise müügihinna määramisel ei pea lisaks

margile, mudelile ja väljalaskeaastale lähtuma ka modifikatsioonist. Keskmiseks müügihinnaks loetakse EKI poolt koostatud hinnakirjas

olevat keskmist müügihinda. Vastavalt EKI kataloogidele on modifikatsiooni näol tegemist hinnavalikut määrava faktoriga ning D. K. lasus

kohustus sellest lähtuda. Samuti tuleb märkida, et kohtualune eksis nii temale kontrollimiseks esitatud episoodis kui ka valdavalt teistes

episoodides sõiduauto väljalaskeaastaga, valides selleks aasta või kaks vanema ning selline eksimus ei ole sõltuv sõiduauto

modifikatsioonilistest iseärasustest.

5.3 Kassaator on vaidlustanud ka EKI kataloogide staatuse õigusaktidena, mis välistavat kohtualuse käitumises õigusvastasuse.

Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks selgitada järgmist. D. K. on esitatud süüdistus KrK §-st 162 tuleneva käitumisnormi eiramises.

Selles sisalduv käitumisnorm paneb ametiisikule kohustuse täita enda ametiülesandeid kohusetundlikult ja hoolikalt. Õigusvastaseks muutub

ametiisiku käitumine siis, kui ta ei täida nõuetekohaselt vastavaid käitumisnormist tulenevaid nõudeid - ametialaseid kohustusi. KrK §-s 162

märgitud ametialaste kohustuste mõistega on hõlmatud ka ametkonnasisesed eeskirjad, mis on ametiisikule kohustuslikud tulenevalt tema

eriala spetsiifikast ning mille kohustuslikkusest on teda teavitatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab seetõttu alusetuks kassaatori

arvamust, et KrK § 162 nimetatud ametialased kohustused peavad tulenema vaid formaalsetest seadustest. Muuhulgas märgib

kriminaalkolleegium, et D. K. on ette heidetud tema ametijuhendi p-st 3.2 (kd 1, tl 166-167) tulenevate kohustuste rikkumist, mis sätestab

tema teenistusülesannetena deklaratsioonil arvestatud maksude õigsuse kontrolli. Ka nimetatud ametijuhendit ei ole avaldatud õigusaktile

ettenähtud korras, kuid sellele vaatamata on ta ametnikule juhindumiseks kohustuslik.

Kriminaalkolleegium lisab veel, et kui ka ilmneks õigusvastasust välistav asjaolu, ei piisa pelgalt viimase objektiivsest eksisteerimisest, vaid

isik peab ka käituma vastava arusaamisega tema olemasolust (subjektiivne õigusvastasust välistav element). Antud kriminaalasjas pole aga

kordagi väidetud, et D. K. oleks pidanud EKI katalooge enda ametiülesannete täitmise suhtes mittesiduvateks. Seega puudub peale

objektiivsete eelduste ka õigusvastasust välistav subjektiivne külg.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. veebruari 2001. a kohtuotsus D. K. süüdistuses KrK § 162 järgi muutmata.

2. Ilmo Maaroosi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 24. mail 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Peeter Vaher, Ott Järvesaar