3-2-1-78-01 · Riigikohus

3-2-1-78-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. mail 2001. a

AS Epp (pankrotis) hagi Riina Auväärt"i vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja hüvitise

saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas

30. aprillil 2001. a kirjalikus menetluses läbi Riina Auväärti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. jaanuari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II"2/94/2001.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tartu Linnakohus kuulutas 9. novembril 1999. a välja AS Epp pankroti. 26. jaanuaril 2000. a esitatud

hagis palus AS Epp (pankrotis) tunnistada PankrS § 43 lg 1 p 4 alusel kehtetuks 1. aprillil 1997. a AS

Epp ja R. Auväärti vahel sõlmitud ostu-müügilepingu. Selle lepinguga müüs aktsiaselts kostjale

Tartus Küüni 5a hoone hinnaga 120 000 krooni. Aktsiaseltsi ainus juhatuse liige ja seltsi võlausaldaja

H. Varikmägi, müüs hoone oma poolõele turuhinnast madalama hinnaga, kahjustades sellega teiste

võlausaldajate huve ja vähendas aktsiaseltsi vara. Hoone tegelik väärtus oli 970 000 krooni. Selle

tehinguga eelistas AS Epp võlausaldaja H. Varikmägi nõuet teiste võlausaldajate nõuetele.

Kuna vaidlusalune hoone on muutunud kinnisasja oluliseks osaks ja kinnisasja omand on üle läinud

kolmandale isikule, ei pea hageja võimalikuks selle tagasivõitmist ja taotleb PankrS § 42 lg 2 alusel

kostjalt 850 000 kroonise hüvitise väljamõistmist.

Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et tehingu tegemise ajal ei olnud hagejal olulisi kohustusi

võlausaldajate ees ja seetõttu ei kahjustanud tehing nende huve.

Saare Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel ei toimunud hoone müük avalikul

enampakkumisel, ja asjas ei kuulu kohaldamisele PankrS § 42 lg 3. Kohus tunnistab PankrS § 43 lg 1

p 4 järgi kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist, kui võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema

lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Tõendamata on, et võlgnik tehinguga teadlikult

kahjustas võlausaldajate huve. Kostjal ei olnud hageja majanduslikust olukorrast lepingu sõlmimise

ajal täielikku ülevaadet. Kuna pole tõendatud, et võlgnik tehinguga kahjustas teadlikult võlausaldajate

huve ja kostja H. Varikmäe lähikondsena oleks olnud sellest teadlik, siis ei saa tehingut PankrS § 43

lg 1 p 4 alusel kehtetuks tunnistada. Hageja nõutud hüvitis ei vasta asja harilikule väärtusele. Asja

turuväärtus ei kujune kinnisvarabüroomaakleri arvamuse alusel, selle määrab kinnisvaraturul toimuv

pakkumine.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldas hagi osaliselt.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi esitatud võlgniku omandist väljaläinud vara tagasivõitmiseks.

Hagi aluseks olevatest asjaoludest järeldub, et ostu-müügilepingul oli kinke iseloom. Kinkelepingu

kehtetuks tunnistamise alused sätestab PankrS § 44 lg 1 p 4. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib

kohus tunnistada kehtetuks ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et

lepingul oli osaliselt kinke iseloom. Kuna vaidlustatud ostu-müügilepingus olid poolte kohustused

ebavõrdsed, siis tuleb ostu-müügileping tunnistada kehtetuks PankrS § 44 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel.

Hageja andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega hoone kui kostja tasutud 120 000

krooni. Pooled ei tõendanud, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal maksejõuline. Seisuga 1. aprill

1997. a oli AS-l Epp palga osas võlg 8750 krooni ja käibemaksuvõlg 12 543 krooni. Hageja lõpetas

majandustegevuse 1997. a kevadel, s.o samal ajal kui võõrandati hoone. AS Epp (pankrotis) võlgnes

H. Varikmäele 145 000 krooni ja ettevõtja majanduslik olukord ei võimaldanud seda tagastada.

Kostja ei ole esitanud tõendeid enampakkumise tingimuste, väljakuulutamise ja läbiviimise kohta,

seega ei ole tõendanud, et hoone müüdi enampakkumisel.

Kostja on hoone võõrandanud ja hageja soovis seetõttu hüvitise väljamõistmist. Hüvitise

väljamõistmisel tuleb aluseks võtta hoone tegelik väärtus. AS Arco Vara hinnangul oli hoone

turuväärtus 2. oktoobril 1997. a 970 000 krooni, arvestades hoone üldist seisukorda ja äritegevuse

seisukohalt ülihead asukohta. OÜ Andres Joosepi kinnisvarabüroo 16. mai 2000. a hinnangu järgi on

hoone turuväärtus 550 000 krooni. Arvestades mõlema kinnisvarabüroo hinnanguid ja seda, et ehitise

omanikul oli õigus saada ehitise teenindamiseks vajaliku maa omanikuks, on hoone turuväärtus 760

000 krooni. PankrS § 51 lg 1 kohaselt on kostjal õigus nõuda pankrotivarast tagasi vara, mille ta

kehtetuks tunnistatud tehingu järgi võlgnikule andis. Seetõttu kuulub kostjalt pankrotivarasse

väljamõistmisele 640 000 (760 000 - 120 000) krooni.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata PankrS § 42 lg 3 ja kohaldas ebaõigesti PankrS

§ 44 lg 1 p 4 ja lg 2. Kostja ostis hoone enampakkumisel. Eraõigusliku juriidilise isiku vara müügi

enampakkumise korda ei ole seadusega reguleeritud. PankrS § 42 lg 3 on imperatiivne norm: vara,

mis on võlgniku omandist välja läinud enampakkumisega, ei kuulu tagasivõitmisele.

Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates teistsugusele seisukohale, ja tuvastas asjaolu, et vaidlustatud

ostu-müügilepingul oli kinke iseloom.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lg 4 sätteid sellega, et ei põhjendanud otsuses, miks ta ei nõustu

kostja väidetega, et võlgnik oli ostu-müügilepingu sõlmimisel maksejõuline ega muutunud tehingu

tõttu maksejõuetuks ja miks ta jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid nõuete puudumise kohta ja

tunnistaja ütlused tehingu sõlmimise enampakkumise tulemusena. Ka hoone müügihind kujunes

enampakkumisel. Ringkonnakohus võttis meelevaldselt asja turuväärtuse aluseks kahe

eksperthinnangu keskmise hinna.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 231 lg 4 sätestatut. Ringkonnakohus on otsuses

põhjendanud, miks ta annab esitatud tõenditele ja hagiavalduses toodud asjaoludele teistsuguse

hinnangu kui esimese astme kohus. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et ostu-müügilepingus olid poolte

kohustused ebavõrdsed - võlgnik andis kostja omandisse mitmekordselt suurema väärtusega hoone

kui seda oli 120 000 krooni - oli lepingul kinke iseloom, siis kohaldas ta asjas õigesti PankrS § 44

lg 1 p 4 ja lg 2. Ta on otsuses põhjendanud, miks pankrotiotsusest ja 10. märtsi 1997. a aktsiaseltsi

juhatuse koosoleku protokollist võib järeldada, et hageja oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu.

Kohus leidis õigesti, et kuna hageja ei esitanud tõendeid enampakkumise tingimuste,

väljakuulutamise ja läbiviimise koha osas, siis hageja ei ole tõendanud, et hoone müüdi

enampakkumisel. Kuna asja ei müüdud enampakkumisel, siis on apellatsioonikohus õigesti jätnud

kohaldamata PankrS § 42 lg 3.

Ringkonnakohus ei rikkunud AÕS § 29 sätteid hoone hinna määramisel. Kohus küll leidis, et hüvitise

suuruse määramisel tuleb lähtuda võõrandatud hoone tegelikust väärtusest, kuid hüvitise

väljamõistmisel võttis õigesti aluseks hoone hariliku väärtuse. Vastavalt AÕS §-le 29 lg 1 hinnatakse

asja hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus

selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Ringkonnakohus tuvastas hoone hariliku väärtuse

hageja esitatud AS Arco Vara eksperthinnangut, kostja esitatud OÜ Andres Joosepi Kinnisvarabüroo

hinnangut, hoonealuse maa ostmise õigust ja hoone asukohta arvestades.

Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. jaanuari 2001. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik