3-1-1-55-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 21. mail 2001

3-1-1-55-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 24. aprillil 2001.a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

J. K. kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a otsuse peale, millega tunnistati

seaduslikuks J. K. suhtes HÕS § 233 alusel halduskinnipidamise kohaldamine.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Aivar Hirs.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. K. peeti 5. oktoobril 1999. a HÕS §-de 233 ja 234 alusel halduskorras kinni ja toimetati Tallinna politseiprefektuuri arestimajja nr 2

eesmärgiga suunata ta haldusõiguserikkumise asja arutamiseks halduskohtusse.

2. Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 1999. a otsusega tunnistati J. K. süüdi HÕS § 143 järgi samal kuupäeval (s. o 5. oktoobril 1999. a )

ametiülesandeid täitva politseiniku korralduse täitmata jätmise eest ja HÕS § 162 lg 1 järgi ametiülesandeid täitva võimuesindaja solvamise

eest ning teda karistati nende haldusõiguserikkumiste eest rahatrahviga vastavalt 60 päevapalka (2460 kr) ja 50 päevapalka (2050 kr). Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 15. veebruari 2000. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 1999. a otsus muutmata ja J. K.

apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu loakogu 26. aprilli 2000. a resolutsiooniga jäeti J. K. andmata kassatsioonimenetluse luba.

3. 18. oktoobril 1999. a oli J. K. esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles 5. oktoobril 1999. a aset leidnud enese

halduskinnipidamise tunnistamist ebaseaduslikuks. Kaebuse kohaselt puudus seaduslik alus ja vajadus kaebuse esitaja suhtes

halduskinnipidamise kohaldamiseks ja tema arestimajja toimetamiseks. Samuti rõhutati kaebuses, et kinnipidamise aktis märgitud

kinnipidamise põhjus ("solvas politseiametnikku ebatsensuursete sõnadega ja ei allunud ametlikele korraldustele olles alkoholijoobes (juhtis

autot)") ei ole kooskõlas HÕS §-s 233 sätestatud kinnipidamise alustega.

4. Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati J. K. halduskinnipidamine ebaseaduslikuks. Kohtuotsuses märgitu kohaselt on

halduskinnipidamine erandlik sunnivahend, mille kohaldamine peab olema motiveeritud ja õiguslikult põhjendatud. J. K. kinnipidamiseks ja

tema arestimajja paigutamiseks aga puudus kohtu arvates HÕS §-st 233 tulenev alus. Kuna õiguserikkuja isikuandmed olid politseile teada,

siis ei olnud põhjust eeldada, et ta hoiab kohtuistungile ilmumisest kõrvale. Sõiduki juhtimine joobeseisundis, politseitöötaja korralduste

eiramine ja tema solvamine ei ole haldusaresti kohaldamise aluseks.

Samuti märgitakse kohtuotsuses, et HÕS § 234 lg 6 alusel selgitatakse kinnipeetule tema õigusi, mille kohta võetakse kinnipeetu allkiri. J. K.

kinnipidamise aktis aga puudub märge kinnipeetule tema õiguste tutvustamise kohta, mis on kohtu arvates käsitatav menetlusnormi olulise

rikkumisena.

5. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna apellatsioonkaebuses taotleti viimatinimetatud kohtuotsuse tühistamist.

Apellatsioonkaebuses märgitakse järgmist. "Politsei pole kunagi väitnudki, et J. K. peeti halduskorras kinni seetõttu, nagu ta oleks olnud ohtlik

iseendale või teistele või nende varale. Üldjuhul puudus ka oht, et J. K. oleks võinud langeda kuriteo ohvriks. Politsei pidas vajalikuks

kohaldada J. K. suhtes halduskinnipidamist, et tagada toimepandud haldusõiguserikkumise õigeaegne ja õige arutamine halduskohtuniku

poolt."

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati esimese astme kohtu otsus

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja tehti uus otsus, millega jäeti J. K. kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

kohaselt on HÕS § 233 lg-st 1 tulenevalt isiku halduskinnipidamine lubatud muuhulgas ka õiguserikkumise asjade õigeaegse ja õige arutamise

tagamiseks. Kohus leidis, et kinnipidamise aktis märgitu, et kinnipeetu toimetatakse arestimajja eesmärgil suunata ta kohtusse, on käsitatav

haldusõiguserikkumise asja menetluse tagamise abinõuna. Ringkonnakohus nõustus apellandiga selles, et alati ei piisa õigeaegse ja õige

arutamise tagamiseks sellest, et haldusvastutusele võetav isik on tuvastatud. Politseiametnike kartus, et J. K. võib jätta kohtusse ilmumata, oli

ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates kinnitas nende kartuste põhjendatust ka J. K. hilisem käitumine - see, et ta jättis

ringkonnakohtu istungile ilmumata. Ringkonnakohus ei nõustunud esimese astme kohtu otsuses märgituga, et J. K. tema kinnipidamisel oleks

oluliselt rikutud menetlusõiguse normi sellega, et talle jäeti nõuetekohaselt selgitamata tema õigused. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et

"apellandi esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil ja J. K. esindaja ei vaielnud vastu, et J. K. tutvustati sõiduki alkoholijoobes juhtimise

eest haldusõiguserikkumise protokolli koostamisel sündmuskohal HÕS §-s 243 sätestatud õigusi ja kohustusi ning ta ei avaldanud soovi

kasutada advokaadi õigusabi. Samas ei ole ka kinnipidamise aktis märke puudumine õiguste tutvustamise kohta takistanud J. K. realiseerida

HÕS § 241 lõikes 1 sätestatud õigust edasi kaevata". Ringkonnakohus leidis, et nendel asjaoludel ei ole kinnipidamise aktis märke puudumine

kinnipeetavale õiguste tutvustamise kohta käsitatav olulise menetlusnormi rikkumisena.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses taotleb J. K. ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks muutmata Tallinna Halduskohtu 4. oktoobri 2000. a otsus. Oma seisukohta on

kassaator põhjendanud järgnevalt.

7.1 Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult tähelepanuta kassaatori esindaja väite, et halduskinnipidamise

kohaldamise aluseks ei saa olla väidetava õiguserikkumise iseloom. Kassaator jääb ringkonnakohtu istungil väidetu juurde, et enne

haldusõiguserikkumise arutamist halduskohtus ei saa anda hinnangut väidetava õiguserikkuja käitumisele ja seetõttu ei saagi õiguserikkumise

sisu, raskusaste, võimalik karistus ega ka mitte muud õiguserikkumisega seotud asjaolud omada õiguslikku tähendust halduskinnipidamise

vajalikkuse otsustamisel.

7.2 Kohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et haldusõiguserikkumise asja õigeaegse ja õige lahendamise tagamiseks ei ole alati piisav

vastutusele võetava isiku tuvastamine.

7.3 Kinnipidamisaktist peavad selguma kõik asjaolud, mis on olnud kinnipidamise põhjuseks. Tagantjärele antud vastavate selgituste

hindamine pole põhjendatud.

7.4 Vaidlusalune kinnipidamise akt on anonüümne, seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas akti koostanud isikul oli pädevus

halduskinnipidamist teostada või mitte.

7.5 Kohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud muud menetluse tagamise abinõud piisavad.

7.6 Kohtu seisukoht, et õiguste selgitamine polnud vajalik, ei põhine seadusel.

7.7 Apellatsioonkaebuses ei olnud vaidlustatud halduskohtu otsust osas, mis puudutas halduskinnipidamisel olulist menetlusnormide rikkumist

" õiguste tutvustamata jätmist " politseiametnike poolt. Seega väljus ringkonnakohus nimetatud küsimust lahendades apellatsioonkaebuse

piiridest.

8. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna vastulauses kassatsioonkaebusele leitakse, et tõkendi kohaldamise tarvidus lähtub

eelkõige toimepandud õigusrikkumise laadist ja rikkuja isikust. Tõkendina halduskinnipidamise kohaldamise ei ole tegemist mitte

haldusõiguserikkumise süü küsimuse eelotsustusega, vaid konkreetsest vajadusest tingitud sunnimeetmete rakendamisega. Samuti leitakse

vastulauses, et kuigi õiguste selgitamata jätmine on vaadeldav menetlusõiguse normi rikkumisena, ei olnud siiski tegemist olulise rikkumisega,

sest see rikkumine ei takistanud kassaatoril tema õiguste realiseerimist ja HÕS §-s 243 loetletud õigused olid talle selgitatud samal õhtul teise

HÕS rikkumise raames.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kohtuasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kassatsioonkaebus on

põhjendatud ja see tuleb rahuldada.

9.1 J. K. kinnipidamise aktis (toimiku leht 22) on kinnipidamise põhjusena märgitud asjaolu, et J. K. "solvas politseiametnikku ebatsensuursete

sõnadega ja ei allunud ametlikele korraldustele olles alkoholijoobes (juhtis autot)". Edasiselt nähtub akti tekstist, et kinnipeetu on paigutatud

arestimajja nr 2 kohtusse toimetamise eesmärgil.

9.2 Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on kinnipidamisakti ülalesitatud formulatsiooni tõlgendatud selliselt, nagu oleks kõnealusel juhul

olnud halduskinnipidamise aluseks vajadus tagada "asjade õigeaegset ja õiget arutamist" HÕS § 233 lg-s 1 sätestatu mõttes. Oma seisukohta

põhjendades märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et "ainuüksi asjaolu, et haldusvastutusele võetav isik on tuvastatud ja tema isikuandmed

politseiametnikel olemas, ei ole mitte alati piisav tagamaks asjade õigeaegset ja õiget arutamist. Arvestades J. K. käitumist kinnipidamisel ja

seda, et ta keeldus täitmast politseiametnike seaduslikke korraldusi, solvates neid ametiülesannete täitmisel, oli põhjendatud politseiametnike

kartus, et J. K. võib jätta kohtu kutsel kohtusse ilmumata". Ringkonnakohtu arvates kinnitas nende kartuste põhjendatust ka J. K. hilisem

käitumine - see, et ta jättis ringkonnakohtu istungile ilmumata.

9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses väidetav J. K. kinnipidamise alus ei tulene mingilgi määral J. K.

kinnipidamise aktist enesest. Kinnipidamisakti tekstist nähtub, et kinnipidamist kohaldati politseipoolse karistusliku iseloomuga reaktsioonina

asetleidnud õiguserikkumisele, mitte aga seoses vajadusega tagada asja kohtulikku arutamist. Samas ei saa aga nõustuda kassaatoriga selles, et

halduskinnipidamise kohaldamise aluseks ei võiks mingil juhul olla väidetava õiguserikkumise iseloom, sest enne haldusõiguserikkumise

arutamist halduskohtus ei saavat anda hinnangut väidetava õiguserikkuja käitumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks

rõhutada, et sunnivahendite kasutamine nii kuritegude kui ka haldusõiguserikkumiste asjade menetlemise käigus ei ole vastuolus

Põhiseadusega, see on kohtumenetlustes üldtunnustatult vältimatult vajalik ega tähenda õiguserikkuja süü küsimuse eelotsustamist. Ka

tulenevalt HÕS § 233 lg-tes 1 ja 2 sätestatust võib konkreetse haldusõiguserikkumise iseloom ja laad tingida isiku halduskinnipidamise. Kuid

seda siiski üksnes juhul, mil kinnipidamine on vajalik kestva haldusõiguserikkumise tõkestamiseks või ka pärast sellise õiguserikkumise

lõppemist juhul, mil on alust arvata, et õiguserikkuja on oma seisundi tõttu kestvalt ohtlik iseendale või teistele isikutele või nende varale.

Käsitletaval juhul ei tulene kinnipidamise aktist ja seega ei saa ka olla tuvastatud, et J. K. poolne õiguserikkumine oleks olnud selline, et teda

oleks tulnud kinni pidada kestvalt asetleidva õiguserikkumise tõkestamiseks. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve esindaja poolt

esitatud apellatsioonkaebuses (tl 4) aga on politsei otsesõnu nõustunud sellega, et J. K. ei peetud kinni seoses sellega, nagu oleks ta olnud

ohtlik iseendale, teistele või kellegi varale.

9.4 Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, miks ei olnud muud menetluse tagamise

abinõud käsitletaval juhul piisavad ja miks põhimõtteliselt ei piisa haldusõiguserikkumise asja õigeaegse ja õige lahendamise tagamiseks alati

vastutusele võetava isiku tuvastamisest. Tulenevalt HÕS §-s 243 sätestatust on haldusõiguserikkumise asja võimalik arutada ka ilma

vastutusele võetava isiku osavõtuta, kui on andmeid, et isikut on õigeaegselt teavitatud asja arutamise ajast ja kohast ning ta ei ole taotlenud

arutamise edasilükkamist. Kuna ülalnimetatud põhimõtteline võimalus arutada haldusõiguserikkumise asja ilma vastutusele võetava isiku

osavõtuta on sätestatud haldusvastutusele võetava isiku õigusi loetlevas paragrahvis, tuleb aktsepteerida ka vastutusele võetava isiku õigust

jääda ilmumata haldusõiguserikkumise asja arutamise juurde. Kuid kooskõlas ülalmärgituga saab see õigus tekkida üksnes sellel

haldusvastutusele võetaval isikul, keda on teavitatud asja arutamise ajast ja kohast. Arvestades eelöeldut on kooskõlas HÕS § 233 lg-s 1 ja §-

s 243 sätestatuga lubatav kohaldada halduskinnipidamist "asjade õigeaegse ja õige arutamise tagamiseks" siis, kui on küllaldane alus arvata, et

haldusvastutusele võetavat isikut ei ole võimalik teavitatud asja arutamise ajast ja kohast. Selline küllaldane alus võib tekkida juhul, mil isik

keeldub avaldamast andmeid, mis võimaldavad tuvastada tema isikut, elukohta või ajutist asukohta asja arutamise ajal, samuti juhul, mil isik

püüab haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ajal põgeneda. Seda arvestades ei saa nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest

väljaloetava seisukohaga, nagu saaks halduskinnipidamine haldusõiguserikkumise asja õigeaegse ja õige lahendamise tagamiseks olla

ametniku absoluutne suvaotsustus.

9.5 J. K. kinnipidamise aktist nähtuvalt on kinnipeetav keeldunud avaldamast nii oma elukohta kui ka seda, kuhu ta on sisse kirjutatud. Seega

põhimõtteliselt oleks võinud ka tema kinnipidamise alusena olla kinnipidamise aktis fikseeritud asja õigeaegse ja õige arutamise tagamise

vajadus olukorras, mil puudub võimalus teavitada haldusvastutusele võetavat isikut asja arutamise ajast ja kohast. Kuid selliselt kinnipidamise

alust kinnipidamise aktis fikseeritud ei ole. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et halduskinnipidamise põhjendatus peab tulenema

kinnipidamise aktist, mitte aga haldusõiguserikkuja hilisemast tegelikust käitumisest või ringkonnakohtu põhjendustest.

9.6 Nõustuda ei saa ka sellega, kuidas on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses käsitatud HÕS § 234 lg-s 6 sätestatut. Kinnipeetavale tema

õiguste selgitamist ei saa õigusriigis lugeda formaalsuseks ja õiguste selgitamata jätmine on käsitatav menetlusseaduse olulise rikkumisena.

Seda rikkumist, erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust, ei saa lugeda olematuks üksnes seetõttu, et kinnipeetud isik on hiljem oma õigusi

kasutanud.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 3, § 325 lg-st 1 ja § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2001. a otsus haldusasjas nr 4-79/2000 ja teha uus otsus.

2. Tunnistada J. K. suhtes halduskinnipidamise kohaldamine ja tema arestimajja paigutamine seadusevastaseks.

3. J. K. kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada J. K. tema poolt makstud kassatsioonkautsjon.

Kohtumäärus jõustub 21. mail 2001 a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg