3-1-1-57-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 15. mail 2001. a.

3-1-1-57-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 8. mail 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. M. süüdistuses KrK § 195 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist V. M., tema kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Lääne-Viru Maakohtu 6. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati V. M. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud

vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga üks aasta ja kuus kuud.

V. M. tunnistati süüdi selles, et ta 11. veebruaril 1998. a kell 10. 35 tungis õppetöö ajal Rakveres X tn N xxx Gümnaasiumi tööõpetuse klassi,

kus huligaansel ajendil ja õpilaste juuresolekul tungis kallale õpetaja S. M. V. M. tõmbas õpetaja istumise alt tooli ära, haaras tema

käsivartest ja rinnust ning raputas. Kohtualune vehkis tooliga S. M. suunas, tabades teda paaril korral rindu. Samaaegselt sõimas V. M.

ebaviisakaid väljendeid kasutades nii S. M. kui ka kooli direktorit. Seejärel tungis kohtualune õppetöö ajal 11. klassi, kus ignoreerides

õpetajat, ähvardas õpilasi edaspidise füüsilise vägivallaga. Lahkudes sõimas ta klassis viibijaid ebaviisakate sõnadega.

Maakohus tuli järeldusele, et eeltoodud tegevusega rikkus V. M. jämedalt ühiskondlikku korda ja väljendas ilmset lugupidamatust ühiskonna

vastu. Kohus tuvastas, et V. M. tuli kooli isiklikul ajendil, kuid see kasvas üle huligaansuseks hetkest, mil tal oli ükskõik, kes vestluse juures

viibib ning millist muljet see juuresolijatele avaldab.

Erilise jõhkruse tunnuseks luges kohus õpetaja ründamist 8.b klassi tüdrukute juuresolekul, õpetaja alt tooli tõmbamist, sellega klassis

vehkimist, naisõpetajal rinnust kinni haaramist ning raputamist. Erilise küünilisuse tunnuseks luges kohus koolis alaealiste tütarlaste ees

pedagoogide ebatsensuurset sõimamist ning 11. klassi õpilaste ja õpetajate ähvardamist ning nende suhtes ebatsensuurse väljendi kasutamist.

2. Lääne-Viru Maakohtu 6. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. M. kaitsja vandeadvokaat Imbri Seimar, kes palus

nimetatud otsuse tühistada ning kohtualune õigeks mõista. Kohtuotsuse tühistamise alustena märkis kaitsja otsuses sisalduvate järelduste

mittevastavust faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega V. M. süüdimõistmisel ja karistamisel KrK

§ 195 lg 2 järgi ning vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 jättis need kordamata.

Menetlus Riigikohtus

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V. M. kaitsja Imbi Seimar. Kaitsja

palub V. M. suhtes tehtud kohtuotsused tühistada ja kohtualune täielikult õigeks mõista põhjendusel, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud

kriminaalseadust.

4.1 Väidetavalt puudus kohtualusel eesmärk rikkuda jämedalt avalikku korda ja väljendada ühiskonna vastu ilmset lugupidamatust, rääkimata

tegutsemisest otsese tahtlusega, mida vastav kuriteokoosseis nõuab. Kaitsja leiab, et kannatanu S. M. tegevusetus põhjustas konflikti

kohtualuse tütre O. M. ja tema klassikaaslaste ning õpetaja vahel. Kohtualune tuli kooli sooviga leida lahendus tekkinud olukorrale.

4.2 Kassaator seab kahtluse alla asjaolu, et vaatamata kohtute järeldusele, et V. M. pani toime kuritahtliku huligaansuse, mis oma sisult oli

eriti küüniline ja eriti jõhker juures viibinud 8.b klassi tüdrukute suhtes, on kannatanuks käesolevas kriminaalasjas tunnistatud üksnes õpetaja

S. M., kellele juhtunuga füüsilist, materiaalset või moraalset kahju ei tekitatud.

Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et kohtualuse käitumises puudub KrK § 195 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseis ja V. M. tuleb talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära V. M. ja tema kaitsja, kes toetasid kassatsioonkaebust

ning prokuröri, kes taotles kohtuotsuste muutmata jätmist,

l e i d i s :

5. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kohtuotsuste muutmisele. Huligaansus on avalikku korda kahjustav tegu. Siinkohal

tuleb silmas pidada, et seadusandja ei ole karistatavuse eeldusena sätestanud, et avaliku korra rikkumine ja ühiskonna vastu ilmse

lugupidamatuse väljendamine oleks süüdlasele eesmärgiks omaette. Tähtis on, et objektiivselt avalikku korda rikutakse ning seda tehakse

ilmse lugupidamatuse avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikute vahelise suhtlemise reeglistiku

vastu. Seetõttu ongi võimalik, et isiklikel motiividel ja ajenditel alanud tegevus, mille eesmärgiks algselt ei ole huligaansuse toimepanemine,

kasvab tegevuse koha ja laadi spetsiifika tõttu üle huligaansuseks. Käesoleval juhul süüdimõistetu ei läinud kooli eesmärgiga rikkuda seal

korda, kuid tema tegevus - tunni ajal õpilaste juuresolekul õpetaja tooli äratõmbamine, sellega vehkimine, õpetajal rinnust kinnihaaramine,

tema raputamine ja ebaviisakate sõnadega räuskamine - oli toime pandud otsese tahtlusega. Tahtluse intellektuaalse külje seisukohalt aga pidi

V. M. vähemalt möönma, et tema sellesisuline käitumine häirib kooli normaalset tööd ning õpilaste turvalisust. Viimane aga on kahtlemata

hinnatav avaliku korra rikkumisena, mis avaldub ilmse lugupidamatusena ühiskonnas kõrgelt hinnatud väärtuse kui ka seda kandvate

institutsioonide - hariduse, kooli ja õpetaja, samuti õpilaste ootuspärase turvatunde suhtes. Kuna tegemist on ühiskonnas nii kõrgelt hinnatud

väärtuste jalge alla tallamisega, on kohtud seda õigesti hinnanud kui eriti küünilist tegu.

5.1. Nagu juba märgitud, pole õigushüveks, mida kaitstakse KrK §-ga 195 mitte isiku elu ega tervis, vaid avalik kord. Seetõttu ei pea

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks muuta pikaajaliselt kujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt selles kuriteos tunnistatakse

kannatanuks vaid isikud, kellele vahetu ründe käigus tekitatakse füüsilist kahju.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. jaanuari 2001. a kohtuotsus V. M. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 15. mail 2001. a. ega ole edasikaevatav.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg