3-1-1-51-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. mail 2001. a

3-1-1-51-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 17. aprillil 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. K. süüdistuses KrK § 195 lg 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. K. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. K. oli esitatud süüdistus selles, et ta koos V. G. ja V. S. ründas 7. juulil 1998. a Kohtla-Järve linnas avalikus kohas ning kõrvaliste isikute

juuresolekul S. H. Seejuures rikuti jämedalt avalikku korda ja väljendati ilmset lugupidamatust ühiskonna suhtes. Erilise jõhkruse ja

põhjusetu huligaanse ajendiga tülitati kannatanut, peksti teda rusikate ja jalgadega näkku ning kehasse, millega viimasele tekitati raske

kehavigastus - alalõualuu murd. Seejuures kasutas I. K. kehavigastuse tekitamiseks spetsiaalselt kohandatud eset - gaasiballooni, lastes sellest

kannatanule näkku pisargaasi.

I. K. esitati kohtueelsel uurimisel süüdistus KrK § 195 lg 3, teistele kohtualustele KrK § 195 lg 2 järgi.

2. Lääne-Viru Maakohtu 9. novembri 2000. a otsusega tunnistati V. G. süüdi KrK § 108 lg 1 järgi. I. K. ja V. S. mõisteti neile esitatud

süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohus leidis, et kohtualuste poolt ei rikutud jämedalt avalikku korda, sest avalikus kohas ei mürgeldatud ega märatsetud, ei tülitatud

juhuslikke inimesi. Samuti puudus kohtualuste käitumises huligaanne ajend ning lugupidamatus ühiskonna vastu polnud silmnähtav ja

vaieldamatu. Maakohtu arvates oli kohtualuste ja kannatanu vahelisel tülil isiklik ajend, mistõttu ainukesena kannatanut löönud V. G. pidi

vastutama vastavalt saabunud tagajärje raskusele.

Kohtuistungil ei leidnud ka tõendamist, et I. K. oleks kordagi kannatanut löönud. Kohtu hinnangul kasutas ta konflikti lõpetamiseks

ebaseaduslikult gaasi, mille eest ta tulnuks võtta haldusvastutusele, kuid mille rakendamine oli aegunud.

Kohtuotsuse kohaselt V. S. konfliktis üldse ei osalenud.

3. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör I. Kirsipuu apellatsioonprotesti, milles taotleti maakohtu otsuse tühistamist ning I. K.

süüditunnistamist KrK § 195 lg 3 järgi ja V. G. süüditunnistamist KrK § 195 lg 2 järgi. Apellatsioonkaebuse esitas V. G.

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2001. a otsusega maakohtu otsus tühistati. V. G. tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2

järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta neli kuud vabadusekaotust. I. K. tunnistati süüdi KrK § 195 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks

üks aasta vabadusekaotust. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtu järeldusega, et kohtualuste käitumises puudus jäme avaliku korra rikkumine ning märkis, et

kohtualuste teod toimusid avalikus kohas e tänaval, kus kehtivad kindlaksmääratud käitumisreeglid. Avaliku korra rikkumise laadi

iseloomustas kohtu arvates see, et kohtualuste teod rikkusid tänaval viibinud konfliktis mitteosalenud võõraste inimeste rahu. Seejuures

kohtualused teadvustasid endale, et nende tegevus ei jää märkamata. Kohtualused ei kasutanud suhete selgitamiseks mõistlikke viise, vaid

valisid konflikti lahendamiseks ilmse lugupidamatuse ühiskonna vastu, mis väljendus avaliku korra jämedas rikkumises.

Ringkonnakohus viitas veel maakohtu poolt tuvastatule, et konflikti alustas V. G. Kriminaalkolleegium pidas aga asjakohatuks maakohtu

järeldust, et I. K. pihustas kannatanule gaasi näkku konflikti lõpetamise eesmärgil. Kui kannatanut rünnati, puudus kohtu arvates vajadus talle

veel gaasi näkku pihustamiseks, seda enam, et enne löömist tahtis kannatanu kohtualuste juurest lahkuda. Kriminaalkolleegium järeldas, et

sellega ei tahtnud I. K. mitte konflikti ära hoida, vaid toetada ja võimendada V. G. tegusid.

Kriminaalkolleegium märkis Relvaseaduse §-le 12 ja § 2 p-le 5 toetudes, et gaasipihusti on relv, samas käsitles gaasiballooni kasutamist

kehavigastuse tekitamiseks spetsiaalselt kohandatud eseme kasutamisena.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas I. K. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb süüdimõistva otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.

5.1 Kassaator väidab, et tema käitumises puudub kuriteokoosseis, kuna see oli suunatud kakluse lõpetamisele ja peale gaasi kasutamist see

lõppeski. Õige pole ka kohtu väide, et tal poleks olnud vaja gaasi kasutada, kuna nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega on tõendatud, et

peale V. G. lööki lõi kannatanu vastu. Pealegi ründas kassaatori väitel kannatanu neid ise ning gaasi kasutas ta selle ründe tõrjumiseks. Seega

rikkus avalikku korda hoopis kannatanu ise.

5.2 Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu järeldusega, milles käsitletakse gaasiballooni kui kehavigastuste tekitamiseks kasutatavat eset.

Nimelt on Relvaseaduse kohaselt gaasirelv relv, mis on ette nähtud elava objekti lühiajaliseks kahjustamiseks toksiliste ainetega. Seadus aga

ei räägi midagi gaasirelvaga kehavigastuste tekitamise võimalikkusest.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja, kes taotles I. K.

õigeksmõistmist kassatsioonkaebuses esitatud motiividel ja prokuröri, kes leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited on paljasõnalised ja

ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse muutmiseks,

l e i d i s:

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on motiveeritult tuvastanud V. G. ja I. K. käitumise huligaanse iseloomu, küll aga vajab

täpsustamist I. K. käitumisele antud õiguslik hinnang.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab oluliseks rõhutada, et tuvastatud tehiolude järgi sekkus I. K. V. G. poolt kannatanu S. H. suhtes

alustatud huligaansesse ründesse, mille käigus V. G. asus esimesena realiseerima enda ja oma kaaslaste viha kannatanu suhtes, mis oli neil

konkreetse isiku suhtes tekkinud varem. Kättemaksumotiivi realiseerimine toimus avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul, selle käigus

kasutas V. G. kannatanu suhtes jõhkrat füüsilist vägivalda, I. K. aga kasutas kannatanu võimaliku vastupanu või lahkumise vältimiseks

gaasiballoonist gaasi pihustamist. Selline kuritahtlikku huligaansusse sekkumine samas tahtlusevormis kujutab endast osavõttu kannatanu

S. H. suhtes toimepandud huligaansest ründest erilise jõhkruse tunnusel.

6.2 KrK § 195 lg 3 sisaldab loetelu esemetest, mille kasutamise korral on huligaansus eriti kuritahtlik: tulirelv, külmrelv, kehavigastuse

tekitamiseks külmrelvana kasutatav ese, kehavigastuse tekitamiseks spetsiaalselt kohandatud ese. Relvaseaduse § 2 p-d 2 ja 7 annavad tuli- ja

külmrelva mõisted. Gaasiballoon on selle seaduse § 2 p 5 järgi iseseisvasse relvaliiki kuuluv - gaasirelv. I. K. ei kasutanud huligaansust

käsitleva kriminaalseaduse järgi gaasiballooni külmrelvana kasutatava esemena (kehalise jõu abil vahetus kontaktis kahjustamise objektiga)

ega ka spetsiaalselt kehavigastuse tekitamiseks kohandatuna, mis eeldab kõnealuse gaasirelva eelnevat ümberehitamist - tema kuju või

toimeomaduste muutmist.

Käsitletuga juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu sisulisele erinevusele varavastast rünnet (KrK § 141 lg 2 p 3) ja huligaanset

rünnet (KrK § 195 lg 3) käsitlevate sätete dispositsioonide vahel. KrK § 141 lg 2 p-s 3 sätestatud kvalifitseeritud röövimise koosseisu

moodustab vastavalt dispositsioonile igasuguse relva või relvana kasutatava eseme kasutamine. KrK § 195 lg-s 3 on aga seadusandja

ammendavalt loetlenud relvade liigid, kusjuures see loetelu on kitsam Relvaseaduses relvadena käsitletud vahendite loetelust.

6.3 Tulenevalt eeltoodust ja süüdimõistetu kriminaalõigusliku kohtlemise põhjendatuse nõudest peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks kvalifitseerida I. K. huligaanne käitumine läbivaadatavas kriminaalasjas KrK § 195 lg 2 järgi koos sellest tuleneva karistusmäära

kergendamisega.

Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 49 lg-st 3, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2001. a kohtuotsus I. K. süüditunnistamises ja karistamises

Krk § 195 lg 3 järgi.

2. Tunnistada I. K. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks 10 (kümme) kuud vabadusekaotust.

3. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2001. a kohtuotsus muutmata.

4. I. K. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Mõista I. K. välja kohtukulu 1239 krooni riigieelarve tuludesse kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 15. mail 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg