3-3-1-25-01 · Riigikohus

3-3-1-25-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. mail 2001

Signe Otsa kassatsioonkaebuse läbivaatamine ettevõtja põhivara arvestamise meetodite asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 19. aprillil 2001 kirjalikus menetluses läbi Signe Otsa kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. jaanuari 2001. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/28/01.

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet tegi 29. märtsil 2000 füüsilisest isikust ettevõtjale S. Otsale

ettekirjutuse maksta 1998. a. eest tulumaksu 87 361 krooni ja vastavalt intresse. Ettekirjutuse järgi

võib maksumaksja kasutada põhivara arvestamisel omal valikul ühte kahest meetodist: põhivara

kantakse kohe kuludesse ja amortisatsiooni ei arvestata või põhivara kuludesse ei kanta ja

arvestatakse amortisatsiooni. Kuigi raamatupidamise sise-eeskirjade järgi võis I grupi põhivara

amortiseerida 8 % aastas, on S. Ots kandnud 1998. a. kuludesse ettevõtluses kasutatava põhivara

maksumuse. Seega on kuludesse kantud alusetult 244 718 krooni, millega rikuti Tulumaksuseaduse

§ 13 lg. 1 ja 2.

2. mail 2000 esitas S. Ots Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tühistaks

maksuameti ettekirjutuse ja teeks maksuametile ettekirjutuse vaidlustatud haldusakti tagasitäitmise

kohta. S. Ots väitis, et maksuamet on ekslikult asunud seisukohale, et tulenevalt tema

raamatupidamise sise-eeskirjadest ei saanud ta põhivara kanda kohe kuludesse, vaid pidi arvestama

amortisatsiooni. Veel väitis S. Ots, et mõned ettevõtlusega osaliselt seotud kulutused on maksuamet

jätnud maksustatava tulu arvutamisel arvesse võtmata.

Tallinna Halduskohtu 3. oktoobri 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-983/2000 jäeti S. Otsa kaebus

rahuldamata. Kohus tuvastas, et kaebuse esitaja pidas kassapõhist raamatupidamisarvestust ja et ta ei

ole maksuametile ja kohtule esitanud 1998. aasta tuludeklaratsiooni koostamise aluseks olnud tulude-

kulude päevaraamatut. Esitatud päevaraamat ei vasta aga tegelikkusele ei tulude ega ka kulude

kajastamise osas. Sellega on rikutud Raamatupidamise seaduse § 7 lg. 1. Kohus leidis, et S. Otsa

poolt esitatud tõenditest ei selgu, miks temale kui füüsilisest isikust ettvõtjale laekunud summat ei

tule käsitada ettevõtluse tuluna. Kui sellest summast osa tulebki hiljem tagastada, siis on tegemist

ettevõtluse kuluga, mis kuulub pärast tagastamist ettevõtluse tulust mahaarvamisele. Lähtudes S. Otsa

raamatupidamise sise-eeskirjadest ei võinud ta soetatud põhivara kohe kuludesse kanda, vaid pidi

arvestama amortisatsiooni.

10. novembril 2000 esitas S. Ots apellatsioonkaebuse, milles taotles, et ringkonnakohus tühistaks

Tallinna Halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse. Apellant väitis, et kohus on ebaõigesti hinnanud

tõendeid. Maksumaksjale laekunud deklareerimata summasid saab maksustada vaid siis, kui on

tuvastatud, et tegemist on kas ettevõtluse tulu või vara võõrandamisest saadud kasuga. Maksuamet

ega ka kohus seda ei teinud. Seadusliku aluseta on kohtu järeldus, et lähtudes S. Otsa

raamatupidamise sise-eeskirjadest ei võinud ta soetatud põhivara ettevõtluse kuluna kohe kuludesse

kanda, vaid pidi arvestama amortisatsiooni. Raamatupidamise seaduse § 2 lg. 7 alusel ei olnudki

apellant kohustatud raamatupidamise sise-eeskirju koostama.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. jaanuari 2001. a. otsusega jäeti Tallinna

Halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on õigesti lugenud S. Otsale kui füüsilisest

isikust ettevõtjale laekunud deklareerimata summa ettevõtluse tuluks. I grupi põhivara osas pidi

S. Ots arvestama amortisatsiooni lähtudes tema raamatupidamise sise-eeskirjadest.

S. Ots esitas 26. veebruaril 2001 kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks

ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises

koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei ole võtnud arvesse tema ärisuhete majanduslikku

sisu, mistõttu ettevõtluse 1998. aasta tulude tegelik suurus on jäänud välja selgitamata.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohus asus ekslikule seisukohale, et kassaator pidi

arvestama põhivara amortisatsiooni, lähtudes tema raamatupidamise sise-eeskirjadest.

Raamatupidamise seaduse § 2 lg. 7 järgi ei pidanudki kassaator raamatupidamise sise-eeskirju

kehtestama. Neist eeskirjadest ei saa teha järeldust, et kassaator ei tohtinud soetatud põhivara

kuludesse kanda, vaid pidi arvestama amortisatsiooni.

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et

S. Otsa ettevõtluse 1998. aasta tulude ja kulude suurus tuvastati maksurevisjoni käigus. Tähelepanu

tuleb pöörata ka asjaolule, et kassaatori raamatupidamis- ja maksuarvestus ei vastanud nõuetele.

Maksuametile ja kohtule ei ole esitatud kassapõhise raamatupidamise tulude-kulude päevaraamatut,

mis pidi olema aluseks tuludeklaratsiooni koostamisele. S. Otsa raamatupidamise sise-eeskirjade

kohaselt võis ta soetatud I grupi põhivara amortiseerida 8 % aastas. Sellest piirangust lähtudes võis

S. Ots TMS § 17 alusel 1998. aastal kuludesse kanda 19 055 krooni, mitte aga 263 773 krooni.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Raamatupidamise seaduse § 4 lg. 2 järgi peetakse raamatupidamisarvestust tekkepõhiselt,

kusjuures füüsilisest isikust ettevõtja, kelle eelneva majandusaasta realiseerimise netokäive ei

ületanud Käibemaksuseaduses maksukohustuslasele Maksuametis kohustuslikuks registreerimiseks

kehtestatud määra, võib pidada raamatupidamisarvestust kassapõhiselt. Sama sätte alusel on sellised

raamatupidamiskohustuslased kohustatud lähtuma ainult kolmest raamatupidamise põhinõudest:

dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal

koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites ja

säilitama raamatupidamise dokumente. Sellised raamatupidamiskohustuslased korraldavad

Raamatupidamise seaduse § 2 lg. 7 alusel oma raamatupidamisarvestust ja -aruandlust vastavalt

nimetatud seaduse §-dele 1-8; 14 lg. 1 ja 3; 15 ja 17 lg. 1. Teised sama seaduse sätted neile

kohustuslikud ei ole. Tallinna Halduskohtu otsuse järgi pidas S. Ots raamatupidamisarvestust

kassapõhiselt.

2. Raamatupidamiskohustuslase kohustus koostada raamatupidamise sise-eeskirjad tuleneb

Raamatupidamise seaduse §-st 16. Sama seaduse § 2 lg. 7 alusel ei pea osa

raamatupidamiskohustuslasi nimetatud eeskirju koostama. Kuna S. Ots ei pidanudki raamatupidamise

sise-eeskirju koostama, siis ei saa neist eeskirjadest kuidagi tuleneda tema maksukohustuse ulatus.

Rahandusministri 10. oktoobri 1994. a. määrusega nr. 177 kinnitatud kassapõhise

raamatupidamisarvestuse korra p. 12 alusel võis S. Ots kanda põhivara kohe kuludesse.

Juhtumil, kui maksumaksja peab koostama raamatupidamise sise-eeskirjad, ei või tema

raamatupidamisarvestus olla kassapõhine. Seega ei saanud selliste raamatupidamiskohustuslaste

suhtes kehtida ka rahandusministri 10. oktoobri 1994. a. määrusega nr. 177 kinnitatud kassapõhise

raamatupidamisarvestuse kord. Selle korraga olid muuhulgas määratud ka põhivara arvestamise

meetodid (p. 12) ja soovitus pidada tulude ja kulude arvestamiseks päevaraamatut (p. 10).

Materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Vastavalt HKMS §-dele 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Signe Otsa kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 24. jaanuari 2001. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/28/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 15. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann