3-1-1-48-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 10. mail 2001. a

3-1-1-48-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Jüri Rätsep vaatas 10. aprillil 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi haldusõiguserikkumise asja

H. B. süüdistuses HÕS § 101 lg 2 ja § 106 lg 1 järgi

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa H. B., tema esindaja vandeadvokaat Raivo Bergson ja Tallinna Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalve osakonna esindaja M. S.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 22. septembril 2000. a koostas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseijuhtivinspektor T. S. haldusõiguserikkumise

protokolli. Protokolli kohaselt juhtis H. B. 22. septembril 2000. aastal kell 11.04 Tallinnas Rävala puiesteel mootorsõidukit BMW520 registri

numbriga X juhtimisõigust omamata. Nii juhil kui ka kaassõitjal oli turvavöö kinnitamata. Mootorsõiduki juhtimisõigus oli H. B.-lt

17. augustil 2000. a. kaheks kuuks ära võetud. H. B. rikkus Liikluseeskirja p-de 54 ja 53.5 nõudeid ja pani toime HÕS § 101 lg-s 2 ja § 106

lg s 1 sätestatud haldusõigusrikkumised.

2. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V. 5. oktoobri 2000. a otsusega karistati H. B. HÕS § 101 lg 2 järgi

rahatrahviga 4600 krooni ning § 106 lg 1 järgi rahatrahviga 300 krooni. Lõplikuks karistuseks mõisteti H. B.-le HÕS § 27 lg 2 alusel

rahatrahv 4600 krooni.

2.1. Selle otsuse peale esitas H. B. esindaja R. Bergson Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse

lõpetamist.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud 22. septembriks 2000. a, so haldusõigusrikkumise protokolli koostamise ajaks möödunud 17. augustil

2000. a tehtud juhtimisõiguse äravõtmise otsuse vaidlustamise tähtaeg. HÕS § 273 kohaselt peatab halduskaristuse vaidlustamine otsuse

täitmise. H. B. vaidlustas 17. augusti 2000. a otsuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Seega polnud õigust teda sel ajal karistada kui

juhtimisõigust mitteomavat isikut. Pealegi oli kinnipidamise hetkel juhiluba H. B. käes.

3. Tallinna Halduskohtu kohtuniku 21. novembri 2000. a otsusega jäeti H. B. kaebus rahuldamata ja Tallinna Politseiprefektuuri

Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V. 5. oktoobri 2000. a otsus muutmata.

3.1. Halduskohus leidis, et H. B. oli haldusõigusrikkumise protokolli koostamise ajal teadlik sellest, et temalt on alates 17. augustist 2000. a

kaheks kuuks mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud. HÕS § 273 sätestab, et otsuse täitmine peatub selle vaidlustamisel, kuid ei saa eeldada,

et edasikaebamistähtajal juhtimisõigus automaatselt säiliks. H. B. vaidlustas 17. augusti 2000. a otsuse alles pärast 22. septembri 2000. a

haldusõigusrikkumise protokolli koostamist, mistõttu tal puudus kontrolli teostamise ajal juhtimisõigus ning vaidlustamise hetkeni ei olnud

peatatud ka otsuse täitmine. Kohus märkis ka, et juhtimisõiguse äravõtmisega ei pea kaasnema juhilubade äravõtmine.

3.2. Tallinna Halduskohtu kohtuniku 21. novembri 2000. a otsuse peale esitas H. B. apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist

ja asjas menetluse lõpetamist.

Kaebuses leiti, et H. B.-l olid kontrollimise hetkel 22. septembril 2000. a käes originaaljuhiload ning ta ei pidanud sideasutusest kätte saadud

otsusest aru saama, et tal puudub juhtimisõigus. Vabariigi Valitsus ei ole kehtestanud juhtimisõiguse äravõtmise otsuse täitmise korda ja

seetõttu jõustub nimetatud otsus selle vaidlustamise tähtaja möödumisel. HÕS § 273 kohaselt peatub otsuse täitmine kaebuse esitamisel. H. B.

esitas kaebuse 22. septembril 2000. a. Seega oli 5. oktoobriks 2000. a, kui politsei asja arutas, 17. augusti 2000. a otsuse täitmine peatunud

ning komissaril puudus õigus H. B. karistada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. jaanuari 2001. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu kohtuniku 21. novembri 2000. a

otsus osaliselt, so osas, millega jäeti rahuldamata kaebus HÕS § 101 lg 2 järgi määratud karistuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks.

Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega tühistas osaliselt Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V.

5. oktoobri 2000 otsuse osas, millega H. B. karistati HÕS § 101 lg 2 järgi 4600 krooniga, ning lõpetas selles osas menetluse HÕS § 218 lg 1

p. 1 alusel.

Riigieelarve vahenditest mõistis ringkonnakohus H. B. kasuks välja 2000 krooni õigusabikulude katteks.

4.1. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on halduskohus õigesti leidnud, et üksnes karistusotsuse vaidlustamine peatab selle täitmise. Ka

HÕS § 346 lg-st 1 tuleneb, et eeskirju rikkunud isik loetakse eriõiguse kaotanuks päevast, mil tehti otsus temalt selle õiguse äravõtmise kohta.

Seega ei olnud H. B.-l 22. septembril 2000. a enne kaebuse esitamist õigust autot juhtida. Samas leidis ringkonnakohus, et HÕS § 101 lg 2

sätestatud õigusrikkumise subjektiivne külg eeldab tahtlust. Otsusel, millega H. B.-lt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus, puudus märge

selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmise osas jõustub otsus selle tegemisest. Samuti ei olnud otsuses näidatud, kas ja kuhu tuleb anda hoiule

juhiload. Ringkonnakohus asus seisukohale, et põhjendatud on H. B. väide, et ta ei saanud otsusest teha järeldust, et mootorsõiduki juhtimine

tema poolt on käsitletav õiguserikkumisena ka otsuse vaidlustamiseks antud kümne päeva jooksul otsuse kättesaamisest. Ehkki tegemist on

korduva õigusrikkujaga, pole karistusõiguses õige eeldada, et isik tunneb menetlusseadustikku nii hästi, et talle ei tule selgitada otsuse täitmise

korda. Eeltoodust tulenevalt puudub H. B. poolne tahtlus õiguserikkumise toimepanekuks ning tema käitumises ei ole HÕS § 101 lg 2

koosseisu. HÕS § 106 lg 1 järgi on rikkumine õigesti kvalifitseeritud ning karistus vastab õiguserikkumise raskusele ja õiguserikkuja isikule.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. jaanuari 2001. a otsuse peale esitas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond

kassatsioonkaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist määratud karistust muutmata.

5.1. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt asunud seisukohale, et HÕS §-s 101 sätestatud haldusõiguserikkumine saab olla vaid

tahtluse vormis toimepandud õigusrikkumine. Haldusõiguserikkumine on HÕS § 6 lg 1 kohaselt süüline, s.t tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis

väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest on seadusega ette nähtud halduskaristus. Väär on eeldada, et kui vastustaja sai allkirja vastu

kätte otsuse karistuse kohta temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol, ei pidanud ta aru saama otsusega seonduvatest

tagajärgedest, kuivõrd ta ei olnud teadlik otsuse jõustumisest. Halduskaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise jõustumise

hetkena sätestab HÕS otsuse tegemise päeva. Seega jõustub otsus olenemata inimese subjektiivsest tahtest või asjaolust, millal karistatu

otsusest teada saab. Kuigi karistusotsuses puudus märge otsuse jõustumise kohta, ei tähenda see seda, et vastustaja ei võinud ega pidanud ette

nägema otsusega kaasnevaid tagajärgi. Karistusena eriõiguse äravõtmise jõustumise aeg on sätestatud HÕS §-s 346 ning seaduse

mittetundmine ei vabasta isikut vastutusest. Seejuures ei saa jätta tähelepanemata asjaolu, et H. B. on karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega

juba kolmel korral. Saanud kätte otsuse, ei olnud H. B.-l mingisugust alust arvata, et see ei ole jõustunud. Kahtluse korral oli tal võimalus oma

teadmisi kontrollida avalikustatud seadusest.

5.2. Kassaator on seisukohal, et karistusotsus, millega H. B.-lt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus vastas kõigile HÕS §-s 266 esitatud

nõuetele. Nimetatud sätte kohaselt ei pea otsuses olema näidatud jõustumise aega, kuna see on sätestatud seaduses.

5.3. Kassator leiab, et otsuses ei pidanudki olema märget selle kohta, kas ja kuhu tuleb hoiule anda juhiluba. Vabariigi Valitsus ei ole hoolimata

HÕS § 343 sätestatud nõudest juhtimisõiguse äravõtmise täideviimise korda kehtestanud. Vastavalt HÕS § 346 lg-le 1 loetakse mootorsõiduki

juht mootorsõiduki juhtimise õiguse kaotanuks päevast, mil tehti otsus selle temalt äravõtmise kohta. Seega puudub ka vajadus juhtimisõiguse

äravõtmise otsust eraldi täita. Karistusotsus puudutab mootorsõiduki juhtimise kui teatud eriõigusest ilmajätmist, mitte juhiloa kui dokumendi

äravõtmist. Juhtimisõiguseta ei oma juhiluba mingit juriidilist jõudu.

6. Kassatsioonkaebusele esitas H. B. esindaja R. Bergson kirjaliku vastuse, milles taotleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuses

leitakse, et HÕS § 346 sätestab eriõiguse äravõtmise tähtaja arvutamise korra mitte aga karistuse jõustumise hetke. Lähtudes HÕS §-st 343

leiab kaebuse esitaja, et halduskaristus ei jõustu automaatselt, vaid tehtud otsus kuulub ka täitmisele ja selleks on vajalik eriline kord, mis

paraku on seni välja töötamata.

Kohtuistungil toetas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja M. S. kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. H.

B. ja tema esindaja leidsid, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

7.1. Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 22 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise

õigus. Sama seaduse § 20 lg 1 kohaselt ei või mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ja

§ 42 kohaselt on juhtimisõiguse äravõtmine haldus- või kriminaalkaristus, mille sisuks on keeld juhtida mootorsõidukit. HÕS § 346 sätestab

eriõiguse äravõtmise tähtaja arvutamise. Selle sätte kohaselt loetakse mootorsõiduki juht eriõiguse kaotanuks päevast, mil tehti otsus temalt

selle õiguse äravõtmise kohta.

Eeltoodu alusel tuleb lugeda mootorsõiduki juht juhtimisõiguse kaotanuks, temalt juhtimisõiguse äravõtmise otsuse tegemise hetkest ja sellest

hetkest arvutatakse ka juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Sellest tulenevalt on isikul, kelle suhtes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

kohaldati, keelatud juhtida mootorsõidukit hetkest, mil ta sai otsusest teada, olenemata sellest kas ta soovib karistusotsust vaidlustada või

mitte. Kui ta viibis otsuse kuulutamise juures, siis kehtib keeld otsuse kuulutamisest. Kui aga karistatud isik otsuse kuulutamise juures ei

viibinud, siis hetkest, mil ta sai kätte otsuse ärakirja.

7.2. Seaduse kohaselt ei ole mootorsõiduki juhtimise keeld seotud karistusotsuse jõustumise ega täitmisega. Samuti ei ole seaduses sätestatud

halduskaristuse jõustumist, millest on kirjutatud H. B. esindaja vastuses kassatsioonkaebusele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise otsuse täitmise all tuleb käsitada HÕS § 189 lg 2 p-des 1

ja 3 loetletud politseiametnike tegevust nimetatud otsuse täitmiseks, kuid sellest ei sõltu isikule kohaldatud mootorsõiduki juhtimise keelu

algus ega lõpp. Seetõttu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kas Vabariigi Valitsuse poolt on HÕS § 343 alusel kehtestatud kord mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmise otsuse täitmiseks või mitte. Halduskaristuse otsuse täitmist reguleerib HÕS V jagu, kuid selles ei ole sätestatud

võimalust, et täitemenetluse käigus taastuks isikul mootorsõiduki juhtimise õigus seoses karistusotsuse vaidlustamisega. Mootorsõiduki

juhtimise keeld lõpeb isikul HÕS § 346 lg 2 järgi pärast juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja möödumist, samuti selle lühendamise korral

vastavalt HÕS §-le 332. Sellisel juhul toimub juhtimisõiguse taastamine LS §-s 44 sätestatud korras Juhtimise õiguse keeld lõpeb ka

karistusotsuse tühistamisega, kui menetlus asjas lõpetatakse.

7.3. Vastavalt HÕS § 330 lg-le 1 kuulub halduskaristuse otsus täitmisele selle tegemise momendist. Halduskaristuse vaidlustamine seaduses

ettenähtud korras peatab HÕS § 273 kohaselt otsuse täitmise (mitte aga juhtimise keelu) kuni vaidluse lahendamiseni.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et sellisest korrast oli teadlik ka H. B., kes kinnitas kohtus, et temalt on ka varem kahel korral

mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud ning siis pöörati otsus viivitamatult täitmisele ja temalt võeti koheselt ära vastav juhitunnistus.

Vaatamata sellele ta otsuse viivitamatut täitmist ei vaidlustanud.

7.4. Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et H. B. sai halduskaristuse otsuse ärakirja kätte 18. septembril 2000. a ja vaidlustas selle otsuse

seaduses ettenähtud korras pärast vaidlusaluse haldusõigusrikkumise protokolli koostamist 22. septembril 2000. a. Seega puudus H. B.-l

mootorsõiduki juhtimise õigus alates 18. septembrist 2000. a, mil ta sai kätte karistusotsuse ärakirja. Asudes siiski mootorsõidukit juhtima,

pani H. B. toime haldusõigusrikkumise, mis on kvalifitseeritav HÕS § 101 lg 2 järgi. Kuigi otsuse täitmine peatus pärast H. B. poolt selle

otsuse vaidlustamist seaduses ettenähtud korras, ei tühistanud see juhtimisõiguse keeldu ega taastanud juhtimisõigust. Seega oli seaduslik alus

H. B. karistamiseks HÕS § 101 lg 2 järgi.

7.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab otstarbekaks, et halduskaristuse otsuses oleks kirjas otsuse jõustumise aeg ja karistuse täitmise kord.

Otsuses selle jõustumise aja ja karistuse täitmise korra (välja arvatud rahatrahvi kohaldamisel) puudumist ei saa lugeda aga oluliseks

menetlusnormi rikkumiseks, kuna seda ei nõua HÕS § 266, mis sätestab nõuded haldusõigusrikkumise asjas tehtud otsusele.

Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TS) § 82 kohaselt kuulub eriõiguste äravõtmise otsus täitmisele täitevosakonna vahenduseta. Otsuse

mittetäitmise eest kannab süüdlane kriminaalvastutust. Vaadeldes eeltoodut koos TS § 1 lg 1 p-ga 6 nähtub, et seaduse kohaselt ei peeta selle

karistuse täitmisel võimalikuks ja vajalikuks täitevosakonna vastavat tegevust. See tähendab, et kõnealust karistust (mootorsõiduki juhtimise

keeldu) on karistatu kohustatud täitma ka juhul, kui karistusotsust ei ole täitmisele pööratud ja tal on juhiluba kui dokument veel enda käes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et juhiluba kui juhtimisõigust tõendav dokument saab tõendada juhtimisõiguse olemasolu vaid isikul,

kellelt juhtimisõigust ei ole ära võetud.

Eeltoodud põhjendustel kuulub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. jaanuari 2001. a otsus H. B. haldusõigusrikkumise asjas

osaliselt tühistamisele haldusõigusrikkumiste seadustiku ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumile teises kohtukoosseisus.

Juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 2, § 325 lg-st 1, 326 lg-st 1, §-st 327 ja §-st 328 Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. jaanuari 2001. a otsus H. B. haldusõigusrikkumise asjas nr II-3õ-30-

2001 osaliselt, so osas, millega otsustati:

1. Tühistada osaliselt Tallinna Halduskohtu 21. novembri 2000. a otsus haldusõigusrikkumise asjas nr 4-1442/2000, osas,

millega jäeti rahuldamata kaebus HÕS § 101 lg 2 järgi määratud karistuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks ning

teha selles osas uus otsus.

2. Tühistada osaliselt Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V. 5. oktoobri 2000. a otsus

haldusõigusrikkumise asjas nr 318673, osas, millega H. B. karistati HÕS § 101 lg 2 rikkumise eest 4600 krooniga ning

lõpetada selles osas menetlus HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel.

3. Välja mõista H. B.-le riigieelarve vahenditest 2000 (kaks tuhat) krooni tasutud õigusabikulude katteks.

2. Saata haldusõigusrikkumise asi H. B. süüdistuses HÕS § 101 lg 2 järgi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumile teises kohtukoosseisus.

3. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Tallinna Politseiprefektuurile kautsjon 800 (kaheksasada) krooni.

Määrus jõustub 10. mail 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Ott Järvesaar

Liikmed Lea Kivi, Jüri Rätsep