3-3-1-11-01 · Riigikohus

3-3-1-11-01

MÄÄRUS

Tartus 10. mail 2001

Tallinna Linnavalitsuse erikaebuse läbivaatamine kohtukulude väljamõistmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 5. aprillil 2001 kirjalikus menetluses läbi Tallinna Linnavalitsuse erikaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2000. a. määruse peale haldusasjas nr. II-

3/465/2000.

AS Saksa Auto esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse sotsiaal- ja

tervishoiuameti 3. mai 2000. a. käskkirja nr. 53 p. 2.1 tühistamiseks ja ametile riigihankes nr. 0330

eduka pakkumise väljavalimiseks ettekirjutuse tegemiseks. Kohtuistungil loobus kaebuse esitaja

kaebusest.

Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2000. a. määrusega võeti kaebusest loobumine vastu, lõpetati

HKMS § 24 lg. 1 p. 2 alusel asja menetlus ja mõisteti kaebuse esitajalt linnavalitsuse kasuks

kohtukuludena välja õigusabikulud 9912 krooni.

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas AS Saksa Auto erikaebuse, tühistas halduskohtu määruse

õigusabikulude väljamõistmise osas ja jättis vastustaja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et HKMS § 93 lg. 4 ei näe kaebusest loobumise korral ette

kohtukulude väljamõistmist ühelt protsessiosaliselt teise protsessiosalise kasuks. Osundatud sätte

esimese lause kohaselt kannab kaebusest loobuja enda, kuid mitte teiste protsessiosaliste kohtukulud.

Seda põhimõtet kinnitab ka HKMS § 93 lg. 4 teine lause.

Erikaebuses palub Tallinna Linnavalitsus ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse

halduskohtu määrus. Linnavalitsus leiab, et analoogia alusel tuleks kohaldada TsKS § 62 lg-t 1.

Kaebusest loobumisest teadasaamise momendiks oli õigusabi sisuks olev töö juba tehtud. Poolte

võrdsuse põhimõttest tulenevalt oli linnavalitsusel õigus kasutada alusetule kaebusele

vastuvaidlemisel õigusabi ja kantud kulutused tuleb hüvitada. Halduskohtu määrus, millega menetlus

lõpetati, on Tallinna Linnavalitsuse kasuks tehtud kohtulahend.

AS Saksa Auto palub vastuses erikaebusele jätta ringkonnakohtu otsus muutmata leides, et analoogia

kohtukulude hüvitamisel tsiviilkohtumenetlusega on välistatud, arvestades haldusprotsessi erinevusi,

sealhulgas Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud igaühe õigust kohtusse pöörduda. Nende

haldusprotsessi instituutide juures, kus kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse analoogiat, peab olema

viidatud Tsiviilkohtumenetluse seadustikule expressis verbis. Et tagada avalik-õigusliku isikuga

alluvussuhtes olevate isikute võrdne kohtlemine halduskohtumenetluses, on haldusprotsessis

kehtestatud täiendavad garantiid ja soodustused. HKMS §-s 93 sisalduv regulatsioon jätab kaebajale

võimaluse vältida kohtukulude kandmise riski kaebusest loobumise abil. Seadused eristavad

teadlikult mõisteid "kohtukulusid välja mõistma" ja "kohtukulusid kandma". Vastus Tallinna

Halduskohtule, mille koostamise eest linnavalitsus kohtukulusid nõuab, jõudis kohtusse pärast kohtu

poolt antud tähtaega. Kaebaja oli kindel, et igasugused vastustaja poolt hiljem esitatud dokumendid

jäetakse tähelepanuta. AS Saksa Auto ja linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuamet olid saavutanud

kohtuvälise kokkuleppe, et AS Saksa Auto loobub kaebusest ning et amet ei nõua mingeid

kohtukulusid.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Ühe protsessiosalise kohtukulude väljamõistmiseks teiselt protsessiosaliselt peab olema õiguslik

alus. Protsessiosaliste vastastikused nõuded seoses kohtukuludega on reguleeritud HKMS §-des 92 ja

93. HKMS § 92 kannab pealkirja "Kohtukulude kandmine" ning ta sisaldab kahte lõiget, milles

esimene sätestab poolte poolt kantavad kohtukulud ja teine kolmanda isiku poolt kantavad

kohtukulud. Sisuliselt määrab see paragrahv kindlaks, millist liiki kulusid on võimalik vastavat liiki

protsessiosaliselt välja mõista. HKMS § 93 pealkiri on "Kohtukulude jagamine" ja tema esimesed viis

lõiget määravad kindlaks kohtukulude väljamõistmise alused ja ulatuse. Ka HKMS § 93 lg. 4

esimene lause sisaldab alust kohtukulude väljamõistmiseks haldusorgani kasuks. Sama lõike teine

lause reguleerib kohtukulude hüvitamist juhul, kui menetlus lõpetatakse poolte kokkuleppe tõttu.

Ringkonnakohus leidis, et HKMS § 93 lg. 4 esimese lause kohaselt peab kaebuse esitaja kandma

üksnes enda kohtukulud. Sellisest tõlgendusest lähtudes puuduks sellel sättel aga üldse regulatiivne

tähendus, sest ka siis, kui seda sätet seadustikus ei oleks, peaks kaebusest loobuja kandma enda

kohtukulud. Halduskohtumenetluse seadustikus pole ühtegi alust kaebusest loobunud isiku

kohtukulude väljamõistmiseks mõnelt teiselt protsessiosaliselt.

HKMS § 93 lg. 1, millest tulenevalt rahuldamata jäetud kaebuse esitaja peab hüvitama haldusorgani

kohtukulud, eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust mittepõhjendatud kaebusega kaasnevate

ülemääraste kulude eest. Kaebusest loobumise võimalus on kaebajale antud eelkõige selleks, et ta

saaks lõpetada lootusetuks osutunud protsessi. Seega on kaebusest loobumisel tõenäoline, et ka

kaebaja arvates ei olnud kaebus põhjendatud. Haldusprotsessis pole kaebajal tarvidust loobuda

kaebusest põhjusel, et vastustaja on tema nõudmised juba täitnud. Sellisel juhul lõpetab kohus ise

vastavalt HKMS § 24 lg. 1 p-le 3 asja menetluse. Kui kaebuse esitaja soovib muudel kaalutlustel

peale kaebuse rahuldamise väljavaadete puudumise või oma nõuete rahuldamise loobuda menetluses

oleva haldusasja läbivaatamisest, on tal võimalik vastustajaga sõlmida kokkulepe. Seejuures jäävad

kohtukulud üldjuhul iga protsessiosalise enda kanda. Menetlusõigus peab arvesse võtma ka

protsessiosalise võimalikku pahatahtlikkust. Üksikisik saaks alusetu kaebuse esitamisega avaldada

haldusorganile kohatut survet, kui kohus mõistaks kohtukulud välja küll kaebuse rahuldamata

jätmisel, kuid mitte kaebusest loobumisel. Vastustaja, kellel üldjuhul puudub teave kaebuse esitajate

kavatsuste ja taktika kohta, on paratamatult sunnitud kuni kaebusest loobumise vastuvõtmiseni

tegema omapoolseid protsessitoiminguid.

Kuna HKMS § 93 lg. 4 esimene lause näeb ette kohtukulude väljamõistmise, pole antud asjas vaja

kohaldada TsMS § 62 lg-t 1.

2. Vastuses erikaebusele juhitakse iseenesest õigesti tähelepanu, et kohtukulude jaotamisel

halduskohtumenetluses tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega.

Kohtukulude kandmise risk ei tohi olla nii suur, et see sunniks ka tegelikult oma õigustes või

vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Põhiseaduse § 15 lg. 1 ei välista aga

kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult. Kohtukulude kaebajalt

väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11 teine lause). See nõue on

tagatud piisaval määral HKMS § 87 lg-s 2 sätestatud põhjendamatute õigusabikulude vähendamise

võimalusega. Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas

otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja

toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise

õigusabiteenuse tellimise järele (vt. ka Riigikohtu halduskolleegiumi 24. aprilli 2001. a. otsus

haldusasjas nr. 3-3-1-19-01).

Vastuses erikaebusele leitakse, et kaebusest loobujalt ei või kohtukulusid välja mõista ka seepärast, et

tagada üksikisikute kindlam protsessuaalne seisund halduskohtumenetluses võrreldes haldusorganiga.

See järeldus on ekslik, sest sellest lähtudes pidanuks seadusandja välistama ka kaebuse rahuldamata

jätmisel haldusorgani kohtukulude väljamõistmise. Üksikisiku kaitse liigsete kohtukulude eest

halduskohtumenetluses peab tagama haldusorgani kohtukulude põhjendatuse hindamine.

3. Väär on AS Saksa Auto seisukoht, et õigusabikulusid ei või välja mõista hilinedes tehtud

protsessitoimingu, antud juhul kirjaliku seletuse esitamise eest. Kohtule õigeaegselt kirjaliku seletuse

esitamata jätmine ei võta protsessiosaliselt õigust esitada täiendavaid seletusi ega välista, et tegemist

ei või olla vajaliku protsessitoiminguga. Ka ei saanud linnavalitsuse esindaja sellega pahatahtlikult

protsessi venitada, sest seletuse esitamise ajast ei sõltunud juba kindlaks määratud kohtuistungi

toimumise aeg. Samuti ei selgita AS Saksa Auto, kuidas oleks õigeaegne vastuse esitamine toonud

endaga kaasa väiksemad õigusabikulusid.

4. AS Saksa Auto leiab, et vastuse esitamisega seotud kulud pole õigustatud, sest pooled olid jõudnud

kokkuleppele kaebusest loobumiseks, kusjuures kokkuleppe kohaselt loobus linnavalitsus

kohtukulude nõudest. Kokkulepe, mida kaebaja silmas peab (ringkonnakohtu toimik lk. 6), kannab

kuupäeva 19. oktoober 2000 ja selles sisaldub järgmine tahteavaldus:

"Käesolevaga on Tallinna Kiirabi " üheltpoolt ja Saksa Auto AS " teiselt poolt kokku leppinud, et

vastastikku ei omata mingeid pretensioone ega nõudmisi. Samuti kohustub Saksa Auto AS tagasi

võtma Tallinna Halduskohtule esitatud hagi haldusasjas nr. 3-1099/2000".

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et see kokkulepe ei ole kokkulepe

HKMS § 24 lg. 1 p. 6 mõttes ega ole seetõttu ka käsitatav kokkuleppena kohtukulude jagamise kohta

HKMS § 93 lg. 4 teise lause mõttes.

Ringkonnakohus peab kohtukulude väljamõistmise taotluse uuesti läbi vaatama.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium

määrab:

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse erikaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2000. a. määrus haldusasjas nr. II-

3/465/2000 ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Määrus jõustub 10. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann