3-2-1-59-01 · Riigikohus

3-2-1-59-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. mail 2001. a

Optiroc AS hagi Jüri Pikk"a ja Indrek Pikk"a vastu 50 000 krooni väljamõistmiseks ja Indrek

Pikk"a vastuhagi Optiroc AS vastu Helle Pikk"a lõpparve kinnipidamise eest hüvitise

saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 9. aprillil 2001. a I. Pikka kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 29. novembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/1152/00. Istungist võtsid osa hageja

esindajatena V. Valkiainen ja vandeadvokaat V. Võhma, kostja I. Pikk ja tema esindaja vandeadvokaat

J. Grossmann.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt sõlmis Optiroc AS 20. aprillil 1998. a oma töötaja Helle Pikkaga sõiduauto

Peugeot 405 GLX ostu-müügilepingu. Omaniku vahetus vormistati 30. aprillil 1998. a Riiklikus

Autoregistrikeskuses. Samal päeval esitas Optiroc AS H. Pikkale arve 50 000 krooni tasumiseks 30

päeva jooksul. 21. augustil 1998. a H. Pikk suri. Optiroc AS palus pärimisseaduse (PärS) § 130 lg 1 ja

TsK § 249 alusel välja mõista H. Pikka abikaasalt Jüri Pikkalt ja pojalt Indrek Pikkalt sõiduki eest

tasumata 50 000 krooni.

Vastuhagis palus I. Pikk Optiroc AS-lt välja mõista H. Pikka lõpparve kinnipidamise eest hüvitise 11

649 krooni.

Tallinna Linnakohtu 28. juuni 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi. Otsuse

põhjenduste kohaselt puudub kokkulepe hinnas kui ostu-müügilepingu olulises tingimuses ja seega ei

ole lepingut sõlmitud.

Optiroc AS tunnistas I. Pikka 12. mail 1999. a esitatud nõuet ema lõpparve väljamaksmiseks, kuid

pärija nõuet seaduses ettenähtud ajal ei rahuldanud. Optiroc AS maksis lõpparve välja 28. juulil

1999. a. TLS § 119 lg 2 alusel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve

maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PärS § 130 lg 1

alusel läks pärijale üle pärandaja õigus nõuda lõpparve õigeaegset väljamaksmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti

hagi rahuldamata, rahuldati vastuhagi ja mõisteti hagejalt välja kohtukulud. Uue otsusega rahuldati

hagi ja jäeti vastuhagi rahuldamata. Linnakohtu otsust muudeti J. Pikka vastu hagi rahuldamata

jätmise põhjenduste osas.

Otsuse põhjendustel otsustas Optiroc AS juhatus 20. aprillil 1998. a müüa H. Pikkale tema soovil

sõiduauto hinnaga 50 000 krooni. Müük tuli vormistada ostu-müügilepinguga ja esitada ostjale arve.

Hageja esindaja ja H. Pikk sõlmisid sõiduki omaniku vahetuse lepingu. Samal päeval sai H. Pikk arve

50 000 krooni tasumiseks. Need tõendid kinnitavad hageja tahet müüa sõiduauto H. Pikkale. Kostjate

väited kingituse või loonustöötasu kohta on tõendamata. Optiroc AS andis auto H. Pikkale üle. Ei ole

tõendatud, et H. Pikk tasus auto hinna või, et oleks kokku lepitud teistsugune auto hind. Kostjate

väited auto omandamise asjaolude kohta on vastuolulised. Kostjad ei ole kindlad, kas H. Pikk oli auto

eest enne ostu-müügilepingu sõlmimist tasunud, kas see anti talle poolte kokkuleppel tasuta üle või

oli see mõeldud kingituseks või loonustöötasuks.

Müüja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud. H. Pikka kohustus, tasuda ostetud auto eest 50 000

krooni, läks üle pärandi vastu võtnud I. Pikkale. J. Pikk pärandit vastu ei võtnud.

I. Pikkale ei läinud üle õigus nõuda hüvitist TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest. TLS

§ 74 lg 2 mõttes lõpparvet töötaja suhtes kinni ei peetud. Viivitus maksmisel tekkis peale töötaja

surma pärijate, mitte töötaja suhtes.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus I. Pikk tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise, vastuhagi

rahuldamata jätmise ning kohtukulude väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega jätta muutmata

linnakohtu otsus ning mõista Optiroc AS-lt välja kohtukulud.

Ringkonnakohus jättis põhjendamata, millega tuvastati ostu-müügilepingu olemasolu, ja rikkus

sellega TsMS § 330 lg 4. Puuduvad tõendid H. Pikka tahte kohta osta auto 50 000 krooni eest. Hageja

on esitanud ainult ühepoolselt allkirjastatud dokumendid: juhatuse otsuse ja arve. Puuduvad tõendid,

et hageja juhatuse otsust oleks H. Pikkale tutvustatud, puudub H. Pikka aktsept arvel, tõendamata on

arve esitamine H. Pikkale. Ringkonnakohus on andnud juhatuse otsusele olulise tähenduse ja

hinnanud kõiki teisi tõendeid selle alusel. Ainus kahepoolselt allkirjastatud dokument on omaniku

vahetuse leping. Lepingus puudub auto hind ja ringkonnakohus pidas ebaõigesti lepingut ostu-

müügilepinguks. See ei ole kooskõlas TsK § 165 ja 242 lg 1 sätetega.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata vastuhagi ja leidis, et pärijale ei läinud üle õigus

nõuda hüvitist lõpparve kinnipidamise eest. Pärandi vastuvõtmisega läksid PärS § 130 lg 1 alusel

pärijale üle kõik pärandaja õigused.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja pidas ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palus jätta selle muutmata.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid kostja ja tema esindaja kassatsioonkaebuses ning hageja esindajad vastuses

esitatud seisukohtade juurde.

Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada vastuhagi rahuldamata jätmise osas.

TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas

vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Tulenevalt TsK §-st 242, mille

kohaselt kohustub müüja vara üle andma ostja omandisse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja

maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma, on ostu-müügilepingu oluliseks tingimuseks

müüdava asja hind. Seega saab ostu-müügilepingu lugeda sõlmituks, kui pooled on saavutanud

kokkuleppe müüdava asja hinnas. Esitatud tõenditest on apellatsioonikohus teinud põhjendatud

järelduse, et pooled saavutasid kokkuleppe müüdava auto hinna osas ja seetõttu hagi rahuldanud.

Kohus on oma järeldusi põhjendanud ja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu

otsuse tühistamiseks hagi rahuldamise osas.

Apellatsioonikohus jättis põhjendatult rahuldamata I. Pikka nõude TLS § 119 lg 2 alusel H. Pikka

lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. TLS §-dest 71 p 6 ja 115 tulenevalt lõpeb töötaja

surmaga tema tööleping. Töötajal saamata jäänud summa muutub pärandvaraks ja selle

kinnipidamise eest ei vastuta tööandja enam töölepingu seaduse järgi.

Viivise nõue ei ole välistatud aga TsK § 213 lg 1 järgi, mille kohaselt rahalise kohustise täitmisega

viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitatud aja eest 3 % viivitatud summalt, kui seaduse või

lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Selle normi alusel ei ole apellatsioonikohus I. Pikka nõuet

arutanud.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. novembri 2000. a otsus osas, millega

jäeti rahuldamata vastuhagi ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Indrek Pikka kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Indrek Pikkale 6. detsembril 2000. a makstud kautsjon 731 (seitsesada

kolmkümmend üks) krooni 60 (kuuskümmend) senti.

H. Jõks, J. Luik, T. Vernik