3-1-1-41-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. mail 2001

3-1-1-41-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 3. aprillil 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. J. süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu R. J., tema kaitsja vandeadvokaat Margo Normann ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. J.-le oli esitatud KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi järgmise sisuga süüdistus. Alates 25. oktoobrist 1996. a töötas ta X Vallavalitsuses

vallavanemana. Vastavalt temal lasuvatele tööülesannetele oli ta ametiisik KrK § 160 lg 2 ja Korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) § 4

lg 1 mõttes. Ühtlasi oli ta alates 6. septembrist 1994. a X Maaparandus-ja Veeühistu (ümberregistreeritud 25. veebruarist 1998. a

samanimeliseks tulundusühinguks) juhatuse liige. Seega rikkus R. J. süüdistuse kohaselt KVS § 19 lg 2 p-s 2 sätestatud töökohapiirangut.

Kasutades korduvalt ära oma ametiseisundist tulenevaid volitusi ja kättesaadavat teavet, rikkus ta KVS § 24 lg 2 p-s 4 sätestatud

toimingupiiranguid ning tellis ajavahemikul 1. märts kuni 6. september 1999. a üheteistkümnel korral töid X. Maaparandus-ja Veeühistult.

Samal ajal teostas ta ise tööde üle järelvalvet ja kinnitas maksedokumendid. Nende tööde teostaja valikul ei rakendanud R. J. X. Vallavolikogu

24. augusti 1995. a määrusega kehtestatud ehitustööde võistupakkumise korda. Oma tegevusega tagas R. J. X. Maaparandus-ja Veeühistule

eelistatud seisundi. Tehes omakasupüüdlikul eesmärgil põhjendamatuid ja õigusvastaseid toiminguid, millel oli otsene ja oluline mõju

mainitud ühistule, mille juhatusse ta kuulus, tekitas R. J. huvide konflikti KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes.

2. Viljandi Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsusega mõisteti R. J. talle esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus tuvastas, et R. J. ei olnud ülalnimetatud üheteistkümnel juhul ainuke tööde üle järelevalvaja, nagu on väidetud süüdistuses. Viiel

juhul oli tegemist olukorraga, kus hankekonkursi korraldamine oleks kaasa toonud kahjude suurenemise. Lisaks sellele esitas kohtualune

1. märtsil 1998. a X. Maaparandus- ja Veeühistu juhatusele avalduse, milles palus peatada enda volitused juhatuse liikmena. Kuigi äriregistri

kannet selle tulemusel ei muudetud, kinnitas see kohtu arvates R. J. soovi mitte osaleda tulundusühistu juhtimises, samuti soovi mitte saada

korruptiivset tulu. Kohus leidis, et R. J.-le süüks arvatud tegevuses puudub kuriteokoosseisuks vajalik subjektiivne külg. Maakohus leidis, et

kuigi R. J. rikkus oma käitumisega KVS § 13 lg 1 p 2, lg 2 ja lg 3, § 14, § 19 lg 2 p 2 ja § 24 lg 2 p 4 nõudeid, puudus tema puhul siiski huvide

konflikt KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes, sest kohtualune ei tegutsenud omakasupüüdlikul eesmärgil. Ta ei teinud ametiseisundit kasutades

põhjendamatuid ning õigusvastaseid otsuseid ja toiminguid. Seega ei kasutanud kohtualune ära oma ametiseisundile vastavaid volitusi

eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemiseks. Tegemist oli majanduslikult soodsaima variandiga valla jaoks. Seda, et

lepingute sõlmimisel esindas valda samaaegselt tulundusühistu juhatuse liikmeks olev vallavanem, pidas kohus mitte sisuliseks, vaid

teoreetiliseks veaks. X. vald ei saanud R. J. tegevusest kahju.

Kohus märkis, et KrK § 1642 ja KVS § 5 lg 3 järgse korruptiivse tuluna - majandusliku või muu kasuna - ei ole vaadeldav asjaolu, et

vallavalitsuse poolt tellitud tööde osakaal moodustas 1999. aastal tulundusühistu kogukäibest olulise osa - 56,2 %. Ettevõtte 1999. a kahjum

oli 10 150 krooni. Seega ei toonud valla tellimused kohtu hinnangul ka kaasa ettevõtte varade ja ühistu väärtuse suurenemist. Ehitustööde

võistupakkumise korra mittejärgimine ei saa kaasa tuua kriminaalõiguslikke tagajärgi, kuna nimetatud korra mittejärgimine ei välistanud valla

suhtes soodsaima lahendi kasutamist.

3. Viljandi Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi Prokuratuuri prokurör Milja Janson. Ta taotles

maakohtu otsuse tühistamist, R. J. süüditunnistamist KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi, karistamist vabadusekaotusega kuueks kuuks ja tingimuslikku

karistusest vabastamist üheaastase katseajaga.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2000. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et korruptiivne tulu tähendab küll üldreeglina varalist tulu, kuid välistatud pole ka tulu naturaaltasuna, kasuliku

vastuteenena või soodustusena, mis pole otseselt rahaliselt hinnatav. Otsustada tulu iseloomu üle saab aga alles siis, kui kohus teeb kindlaks,

kas isik oma teoga sai korruptiivset tulu ja kui sai, siis milles see seisnes. Kriminaalkolleegium leidis, et omakasupüüdlikku eesmärki

kinnitava tõendina ei saa käsitada ainuüksi kohtualusega seotud firmale töö andmist, sest pole tuvastatud, et ta seeläbi oleks saanud varalist

kasu, mingeid vastuteeneid või soodustusi.

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2000. a otsuse peale esitas riigiprokurör M. Püss kassatsioonprotesti, milles taotles

ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks läbivaatamiseks saatmist kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks

läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et süüdistuse kohaselt oli õigusvastaste toimingute sisu selles, et rikkudes KVS-i nõudeid, andis R. J.

vallavanemana tööde teostamise ühistule, millega ta oli isiklikult seotud. KVS-i sätete rikkumise R. J. poolt tuvastas aga nii Viljandi

Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. Kohtud jätsid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul otsustes esitamata

motiivid, miks ehitustööde võistupakkumise korra rikkumine, huvide konflikti tekitamine ja toimingupiirangute rikkumine ei ole

õigusvastased.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis veel, et korruptiivse teo koosseisu mõte ei ole eristada tegu sõltuvalt selle majanduslikust kahjulikkusest

või kasulikkusest, otstarbekusest või ebaotstarbekusest. KrK § 1642 normi kaitseala ei ulatu majandustegevuse tulususeni, selle normi kaitse-

eesmärk on hoida ametiisik eemal sellisest majanduslikust tegevusest, mida ta teostab oma ametiseisundit ära kasutades. Veel juhtis

kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et KrK korruptiivse teo koosseis ei nõua ei tulu ega omakasu saamist ning piisab, kui tegude

toimepanijal on vähemalt üks nimetatud eesmärkidest.

7. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsusega Viljandi Maakohtu 24. aprilli 2000. a otsus tühistati. R. J.

tunnistati süüdi KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati ta üheaastase

katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Samuti võeti kohtualuselt üheks aastaks õigus töötada vallavanemana. Ringkonnakohus

märkis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastamist leidnud, et kohtualune, kasutades ära oma ametiseisundist tulenevaid volitusi ja

kättesaadavat teavet ning rikkudes KVS § 24 lg 2 p-s 4 kehtestatud toimingupiiranguid, tellis süüdistuses märgitud ajavahemikus X. valla

esindajana X. Maaparandus- ja Veeühistult töid, sõlmis lepingud ja kinnitas ka maksedokumendid süüdistuses märgitud tööde teostamise eest,

samuti võttis teostatud tööd vastu vallavalitsuse esindajana. Seejuures oli X. Vallavolikogu määrusega 24. augustil 1995. a kehtestatud

"Ehitustööde võistupakkumise kord", mis nägi ette töövõtja valiku võistupakkumise tulemuste alusel. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt

nimetatud võistupakkumise korda kõigi tööde puhul aga ei rakendatud. Taoline kohtualuse käitumine oli ringkonnakohtu hinnangul käsitletav

huvide konfliktina, mida eirates kasutas R. J. vallavanema ametiseisundist tulenevaid volitusi ja tegi X. Maaparandus-ja Veeühistule

põhjendamatuid soodustusi ja kindlustas ühistu eelisseisundi, elimineerides teiste tööde teostajate võimaliku konkurentsi. Samal ajal oli tal

vastavalt ühistu põhikirjale õigus ühistu liikmena osa saada ka jaotatavast kasumist. Ringkonnakohus leidis samuti seda, et kohtualune on oma

käitumisega rikkunud KVS § 13 lg 1 p-s 2 ja §-s 14 sisustatud ametiisiku töökoha piirangut, samuti KVS § 13 lg- s 3 sätestatut, mille kohaselt

ei tohi ametiisik teenistuskohustuste täitmise korras teostada järelevalvet oma ettevõtluse üle. Ringkonnakohus nõustus väitega, et 1999 a. X.

Maaparandus- ja Veeühistu poolt teostatud tööd olid kasulikud, eluliselt vajalikud ning tehtud vajalikul määral odavalt ja kvaliteetselt. Kohus

märkis aga samas, et ekslik on apellandi seisukoht, nagu vajaks teo kvalifitseerimine korruptsioonina omakasu või tulu saamist. Antud

kuriteokoosseisu puhul piisab, kui on tuvastamist leidnud kohtualuse tegevuses omakasupüüdlik või korruptiivse tulu saamise eesmärk.

Töötades vallavanemana ja olles samaaegselt X. Maaparandus- ja Veeühistu juhatuse liige, oli R. J. ise vahetuks otsustajaks, milliste tööde

teostamist vallavalitsuse rahadega ühistult tellida. Selles nägigi ringkonnakohus kohtualuse omakasupüüdlikku eesmärki, kindlustamaks kindla

töö ja sissetulekuga ühistu, mille juhatusse ta ise kuulus. Kas ühistu tegevus konkreetse töö teostamisel oli majanduslikult kasulik ja

otstarbekas, ei omanud kohtualuse tegevuse kvalifitseerimisel kohtu arvates tähtsust, sest tema oli vallavanemana ühistult töö tellinud ja

kindlustanud ühistule eelarveliste rahade kindla laekumise. Ringkonnakohus nõustus ka apellatsioonprotestis esitatud seisukohaga, et 1998. a

raamatupidamisaruande kinnitamisega realiseeris R. J. oma õigusi ja kohustusi juhatuse liikmena, mis välistas ka väidetava juhatusest

distantseerumise soovi. Asjaolu, et kohtualune esitas 1. märtsil 1998. a X. Maaparandus-ja Veeühistu juhatusele taotluse, milles palus peatada

juhatuse liikme volitused, polnud ringkonnakohtu arvates tõsiseltvõetav ja usaldusväärne, sest tegelikkuses oli R. J. vastavalt äriregistrist

saadud õiendile jätkuvalt tulundusühistu juhatuse liige ja seda kannet äriregistris ei olnud tühistatud.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R. J. kaitsja vandeadvokaat M. Normann kassatsioonkaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja kohtualuse õigeksmõistmist.

8.1 Erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust leiab kassaator, et olles tuvastanud kohtualuse tegutsemise tulu ja kasu saamise eesmärgita

endale või ühistule, on maakohus samas lugenud tuvastatuks ka muu omakasulise eesmärgi puudumise. "Tulu ja kasu saamise eemärgi

puudumine on reaalne eeldus ka muu omakasulise eesmärgi puudumisele", märgib kassaator. Edasiselt rõhutab kassaator, et kuna seadused,

sealhulgas ka KrK ei sätesta muu omakasu mõistet, siis on seadusevastane kriminaalvastutuse kohaldamine "muu omakasulise eesmärgi"

omamise eest. Igal juhul, rõhutab kassaator, on omakasu reaalne ja mõõdetav hüve ning käesolevas asjas selle hüve isiklikuks kasuks

pööramise eesmärki tuvastatud ei ole. "Õigusteoreetikud võivad nuputada mistahes asjaolusid, mida lugeda omakasupüüdlikuks eesmärgiks,

kuid kriminaalvastutusele võetud isikule peab enne teo sooritamist olema selge tema käitumise ühiskonnaohtlik tagajärg, mille saabumist ta

soovib. Ainult nii saab rääkida tahtliku teo sooritamisest ja kuriteo subjektiivse külje olemasolust" - märgib kassaator.

8.2 Kassaatorile jääb arusaamatuks ka see, mida tähendab "võimaliku kasumi teenimine", kuna ühistu pole kunagi kasumit jaganud. Kasumi

jagamise otsustamisest saanuks R. J. aga osa võtta ka ühistu lihtliikmena ning kuulumine juhatusse ei oma siin mingit tähtsust. Samuti pole R.

J. kassaatori väitel ühistu juhtimises osalenud ning on tõendatud, et tal ei õnnestunud vaatamata püüdlustele juhatuse liikme kohalt tagasi

astuda. Peale selle on tõendatud ka soov juhatusest distantseeruda, mida kassaatori arvates kinnitab R. J. poolt 1. märtsil 1998. a esitatud

avaldus.

8.3 Kaebuses leitakse, et R. J. ei põhjustanud oma käitumisega huvide konflikti KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes. Kassaatori arvates on nimetatud

sättes märgitud otsuse tegemise või selles osalemise all silmas peetud otsust kui eriakti, millele süüdistuses aga ei osundata. Kui R. J.

kõnealust käitumist ka käsitleda otsustena, siis ei ole tõendatud, et neil oleks olnud seos tema ühistu majandushuvidega. Samuti pole

kohtualune rikkunud toimingupiiranguid, millega mõeldakse keeldu teha korruptiivse tulu saamist võimaldavaid tehinguid. Kuna tulu R. J. ei

saanud ja süüdistust korruptiivse tulu saamise eesmärgis pole esitatud, ei saa väita, et kohtualune oleks rikkunud toimingupiiranguid.

8.4 Kassaatori arvates ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, mille alusel loetakse tuvastatuks R. J. poolt sooritatud toimingute ja otsuste

põhjendamatus. Samuti ei nähtu süüdistusest, et R. J. oleks vastu võtnud otsuseid KrK § 1642 mõttes. Õiged pole ka kohtu järeldused selle

kohta, et R. J. otsused olid õigusvastased. Nimelt oli viidatud "Ehitustööde võistupakkumise kord" soovitusliku iseloomuga ning lisaks sellele

ei nõuta lepingulise haldaja poolt teostatud tööde tellimist, vaid haldaja teostab tööd ja esitab hiljem arve.

8.5 Edasiselt märgib kassaator, et oletatav kuritegu on valesti kvalifitseeritud. Vaidlustatud kohtuotsuses on R. J. käitumine loetud

kuritegelikuks seetõttu, et ühistu käibest moodustasid 56, 2 % X. vallavalitsuse poolt tasutud tööd. Inkrimineeritud kuriteoepisoodid eraldi ei

anna välja seda mahtu, mida võiks käsitleda ühistu olulise majandushuvina. Kohtuotsusest aga ei nähtu, milles seisnes korruptiivsete tegude

korduvus.

8.6 Kaebuses väidetakse veel, et KVS ei ole kooskõlas põhiseadusega. Vastavalt põhiseaduse §-le 31 võib seadus piirata mõne kategooria

riigiteenistujate õigust tegeleda ettevõtlusega ja koonduda tulundusühistusse. ATS § 4 lg 2 alusel loetakse riigiteenistujaks riigiga

teenistussuhtes olevat isikut. Kohaliku omavalitsuse asutusega teenistussuhtes olev isik ei ole aga teenistussuhetes riigiga. Seega ei luba

põhiseadus üldse piirata kohaliku omavalitsuse teenistuja õigust tegeleda ettevõtlusega ja kuuluda tulundusühistusse.

8.7 Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et kui üldse, siis kujutab kohtualusele süüks arvatud käitumine endast HÕS §-s 1581 sätestatud rikkumist.

9. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja rõhutas, et R. J. käitumises puudub kuriteo

koosseis ja et tema süüdi tunnistamisega on kohtud püüdnud luua kohtupretsedenti. Kassaator rõhutas eriti seda, et kohtud on kestvalt jätnud

reageerimata tema väitele, et KVS ei ole kooskõlas põhiseadusega. Prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist ja

rõhutas, et faktilised asjaolud, mis on loetud tuvastatuks ringkonnakohtu poolt, ei saa Riigikohtus olla diskusiooniobjektiks. Prokurör leidis, et

KVS ei ole vastuolus Põhiseadusega, sest ka omavalitsuse töötaja tuleb lugeda riigiteenistujaks. Prokurör nimetas põhjendamatuks kassaatori

väidet, et R. J. on süüdi tunnistatud üksnes kohtupretsedendi loomise eesmärgil ja pidas vajalikuks meenutada, et tegelikult on juba

7. detsembril 1999. a koostatud Riigikontrolli kontrollaktis nr 70- 12/ 005/22 (kr toimiku I kd , tl 108 - 111) sedastatud, et R. J. on rikkunud

KVS-s ettenähtud toimingupiiranguid.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, peab vajalikuks

märkida järgmist.

10.1 Kooskõlas AKKS §-s 66 sätestatuga on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsuses R. J. käitumises KrK

§ 1642 lg 1 mõttes korruptiivse teo tunnuste sedastamisel lähtutud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsuses esitatud

õiguslikest põhjendustest.

10.2 Ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et tulu saamise eesmärgi puudumise tuvastamisega tuleks automaatselt lugeda tuvastatuks ka

mistahes muu omakasulise eesmärgi puudumine. Nii näiteks ei saa äriühingu pankroti vältimise soovi lugeda otseselt tulu saamise eesmärgiks,

kuid kummatigi peegeldab ka selline soov omakasulist eesmärki. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsuses (kr toimiku 3. kd, tl 318) märgituga, et "töötades vallavanemana ja olles samaaegselt X.

Maaparandus-ja Veeühistu juhatuse liige oli R. J. ise vahetuks otsustajaks, milliste tööde teostamist vallavalitsuse rahadega ühistult tellida.

Siin tulebki näha kohtualuse omakasupüüdlikku eesmärki, kindlustada kindla töö ja sissetulekuga ühistu, mille juhatusse ta ise kuulus."

10.3 Nõustuda tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga ka selles, et ülalkirjeldatud omakasupüüdlik eesmärk on käsitatav ka

korruptiivse tulu saamise eesmärgina KVS § 5 lg 3 p 5 mõttes. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse, et " KVS § 25 lg 1 p 5

kohaselt on huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise

otsuse tegemisel, mis oluliselt mõjutab tema enda või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on tulundusühistu, mille

juhatuse või revisjonikomisjoni liige on ametiisik. Seega leiab ringkonnakohus, et huvide konflikt KVS § 25 lg 1 p 5 mõttes on tuvastamist

leidnud..."( kr toimiku 3. kd, tl 316). Kuna tsiteeritust nähtuvalt on ringkonnakohus R. J. poolset korruptiivse tulu saamise eesmärki sidunud

KVS § 5 lg 3 p-s 5 sätestatuga, siis on käesoleva kohtuasja puhul ainetu kassaatori poolt taotletav diskussioon selle üle, kas saab lugeda

õigusriigi nõuetega kooskõlas olevaks korruptiivse tulu seda tunnust, mis on fikseeritud KVS § 5 lg 3 p-s 6.

10.4 Kaebuses on kassaator märkinud, et "õigusteoreetikud võivad nuputada mistahes asjaolusid, mida lugeda omakasupüüdlikuks eesmärgiks,

kuid kriminaalvastutusele võetud isikule peab enne teo sooritamist olema selge tema käitumise ühiskonnaohtlik tagajärg, mille saabumist ta

soovib. Ainult nii saab rääkida tahtliku teo sooritamisest ja kuriteo subjektiivse külje olemasolust." Kassaatori selle väite pinnalt on välja

loetav arusaam, et korruptiivne tegu kuulub materiaalsete kuritegude hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab sellega seoses vajalikuks

veelkord rõhutada, et selline arusaam ei tulene seaduse tekstist ega ole kooskõlas seadusandja tahtega. Oma sisult on materiaalsed üksnes KrK

§ 1642 lg-s 3 ja lg 4 p-s 3 ettenähtud kuriteokoosseisud. Samal ajal aga KrK § 1642 lg- s 2 ning lg 4 p-des 1, 2 ja 4 ettenähtud

kuriteokoosseisud kuuluvad formaalsete kuriteokoosseisude hulka. Seadusandja tunnistab teatud teo formaalseks kuriteoks siis, kui ta leiab, et

mingi tegu on ka iseenesest - sõltumata selle teo tagajärgedest - teatud õigushüvet kahjustav. Just seda on seadusandja leidnud ka näiteks KrK

§ 1642 lg-s 2 ettenähtud kuriteokooseisu konstrueerimisel. Seadusandja selline väga üheselt mõistetav tahe ei võimalda kohtuil arutleda selle

üle, millised lokaalpoliitilised või mistahes muud pragmaatilised kaalutlused võiksid välistada selle isiku kriminaalvastutust, kes on teadlikult

rikkunud KVS -s ettenähtud huvide konflikti keelu põhimõtet.

10.5 Tuleb nõustuda kassatoriga selles, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest ei nähtu, miks tuleb R. J. tegevus kvalifitseerida just nimelt

KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi - s. t milles täpselt seisnes tema korruptiivsete tegude korduvus, millisest konkreetsest teost alates oleks olnud

põhjust sellest rääkida. Samuti tuleb kassaatoriga nõustuda selles, et ainuüksi selle asjaolu sedastamise pinnalt, et ühistu käibest

moodustasid 56, 2 % X. vallavalitsuse poolt tasutud tööd, ei saa lugeda korduvust tuvastatuks. Siinjuures tuleb arvestada, et KrK § 1642 lg-s 1

defineeritakse korruptiivset tegu mitmuslikult - põhjendamatute või õigusvastaste otsuste või toimingute tegemisena või põhjendatud

õiguspäraste otsuste või toimingute tegemata jätmisena. Seega on seaduse tekstist tulenevalt põhimõtteliselt kõik R. J. poolt X. Maaparandus-

ja Veeühistuga lepingute sõlmimise juhud hõlmatavad ka KrK § 1642 lg-s 2 ettenähtud kuriteokoosseisuga. Kuna ringkonnakohtu vaidlustatud

otsusest ei nähtu, milles täpselt ja konkreetselt seisneb R. J. korruptiivsete tegude korduvus, siis tuleb R. J. tegevus kvalifitseerida ümber KrK

§ 1642 lg 2 järgi.

10.6 Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et KVS on vastuolus põhiseadusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et PS § 30

mõlemas lõikes reguleeritakse kõigi avalike teenistujate tegevust ja seega tähistatakse ka Põhiseaduse kõnealuse paragrahvi teises lõikes

terminiga "riigiteenistuja" kõiki avalikke teenistujaid. Selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatakse, et ametikohad täidetakse ühtemoodi nii

riigiasutustes kui ka kohaliku omavalitsuse asutustes. Loogilise tõlgendamise pinnalt on põhjust väita, et ka ettevõtluspiirangute sätestamise

võimalus kõnealuse paragrahvi teises lõikes laieneb ühtemoodi nii riigiasutuste kui ka kohaliku omavalitsuse asutuste teenistujaile - seega

kõigile avalikele teenistujaile. Põhiseaduse koostamisel on otsustatud mõlemat avaliku teenistuja alaliiki tähistada ühe terminiga

"riigiteenistuja". Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole põhjust riigiteenistujat PS § 30 lg 2 mõttes tõlgendada kitsamalt üksnes

seetõttu, et selliselt on toimitud ühes Põhiseaduse alusel vastuvõetud seaduses - avaliku teenistuse seaduses: seaduses sätestatu ei ole

Põhiseaduse tõlgendamise ainuke ja olulisim allikas.

Täiendavalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siinjuures vajalikuks märkida, et vaatamata termini "riigiteenistuja" kasutamisele üksnes

riigiga teenistussuhetes olevate isikute tähistamiseks ei tulene ei ATS § 4 lg-st 2 ega ka mitte ATS -i mingist muust sättest mingil määral, et

kohaliku omavalitsuse asutuste teenistujaile tuleks luua mingeid väga erilisi soodustusi ja et nende puhul võiks näiteks huvide konflikt olla

näidustatud. Just sellisest arusaamast on põhjendatult lähtutud ka KVS teksti konstrueerimisel.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsus R. J. süüditunnistamises ja karistamises KrK

§ 1642 lg 4 p 1 järgi.

2. Tunnistada R. J. süüdi KrK § 1642 lg 2 järgi ja karistada teda avalikus teenistuses ametnikuna töötamise õiguse äravõtmisega üheks

aastaks.

3. KrMK § 871 lg 1 p 3 alusel mõista R. J.-lt välja sundraha summas 800 kr.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 7. mail 2001. a ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Peeter Vaher

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg