3-3-1-21-01 · Riigikohus

3-3-1-21-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. mail 2001

I. Popovi ja N. Popova kassatsioonkaebuse läbivaatamine välisriigi endisele kaadrisõjaväelasele

ja tema abikaasale elamisloa andmisest keeldumise asjas

Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld, Hele-Kai Remmel ja

Harri Salmann vaatas 5. aprillil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Igor Popovi ja Nina Popova

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2000. a. otsuse peale

haldusasjas nr. II-3/401/2000.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 10. märtsi 2000. a. otsusega nr. 92M980031 keelduti Igor

Popovile alalise elamisloa andmisest. Keeldumist põhjendati sellega, et I. Popov teenis Nõukogude

Liidu armees üleajateenijana 13. juunist 1966 kuni 30. oktoobrini 1967 remonttööde meistrina ja

1. novembrist 1967 kuni 29. juunini 1968 jaoskonna komandörina. Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 10. märtsi 2000. a. otsusega nr. 92M980025 keelduti Nina Popovale alalise

elamisloa andmisest põhjendusega, et Nina Popova on välisriigi relvajõududes teeninud

kaadrisõjaväelase Igor Popovi perekonnaliige.

I. Popov ja N. Popova esitasid nende otsuste peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid

otsused tühistada ja teha Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning

teha seaduslikud otsused.

Tallinna Halduskohtu 16. augusti 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-891/2000 vaidlustatud otsused

tühistati. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile tehti ettekirjutus otsustada I. Popovile ja N. Popovale

alalise elamisloa andmine.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2000. a. otsusega muudeti halduskohtu otsust, lugedes

kaebuse rahuldatuks ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. Ringkonnakohus leidis:

Halduskohtunik on VS § 12 lg. 3 ja 5 tõlgendades ebaõigesti leidnud, et I. Popovil ja N. Popoval on

õigus alalisele elamisloale. VS § 12 lg. 4 p. 7 ja 14 järgi ei anta elamisluba välismaalasele, kes on

kaadrisõjaväelasena teeninud välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud ning tema

perekonnaliikmetele. Need sätted lähtuvad riigi julgeoleku kaitsmise vajadusest. Välismaalaste

seaduse § 12 lg. 5 lubab lõikes 4 nimetatud isikutele erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda

pikendada, kui pole tuvastatud lõike 4 punktides 1 kuni 4, 9 kuni 13 ja 15 nimetatud asjaolu. Sellega

on elamisloa taotlemisel ja pikendamisel antud võimalus hinnata, kas lõikes 4 nimetatud isikud

võivad endast kujutada ohtu riigi julgeolekule.

Halduskohtunik on VS § 12 lg. 3 erinevaid redaktsioone tõlgendades jõudnud järeldusele, et alates

1. oktoobrist 1999 saab alalise elamisloa anda ka VS §-s 12 lg. 4 p. 7 nimetatud isikule ja tema

abikaasale.

Kuna I. Popovil ja N. Popoval puudus seaduslik alus alalise elamisloa saamiseks, siis on

asjassepuutumatud halduskohtuniku arutlused proportsionaalsuse põhimõtte järgimisest.

Ekslik on halduskohtu järeldus, et kaevatud otsused on nii sisuliselt kui ka õiguslikult põhjendamata.

Otsustes on elamisloa mitteandmist I. Popovile põhjendatud viitega VS §-le 12 lg. 4 p. 7 ja

N. Popovale viitega VS §-le 12 lg. 4 p. 14. Otsustes on esitatud faktilised asjaolud, mis kinnitavad

I. Popovi ja N. Popova kuulumist nendes sätetes nimetatud isikute hulka.

Alalise elamisloa andmisest keeldumise otsused tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa

osakonna Sõle büroo vanemspetsialist. Otsuse tegemise ajal kehtinud Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti põhimääruse punkti 24 järgi puudusid ameti struktuuriüksusel täitevvõimu

volitused ametiväliste isikute suhtes, kui seadus ei sätesta teisiti. Seadusega polnud struktuuriüksusele

antud õigust teha otsust enda ega Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimel. Vaidlustatud otsused on

õigusvastased põhjusel, et otsused tegi selleks pädevust mitteomanud ametnik.

I. Popov ja N. Popova esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid

muuta otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsuse motiivid. Kassaatorid väidavad:

Vastavalt VS §-le 20 on välismaalasel, kes on taotlenud elamisluba enne 12. juulit 1995 ja kellele on

elamisluba antud ning kes ei kuulu VS §-s 12 lg. 4 nimetatud isikute ringi, õigus taotleda alalist

elamisluba Vabariigi Valitsuse kehtestatud tingimustel ja korras 12. juulist 1998. Seega ei kehti

selliste välismaalaste kohta tingimus, et nad peavad alalise elamisloa saamiseks olema Eestis elanud

tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat.

Välismaalaste seaduse § 12 lg. 3 teine lause keelab anda alalist elamisluba välismaalastele, kes on

saanud elamisloa sama seaduse § 12 lg. 1 p. 1 või 2 alusel. Lõikes 3 nimetatud alalise elamisloa

andmisest keeldumise alused kassaatorite suhtes puuduvad. Seda kinnitas esimese astme kohtu

istungil ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja. Alalise elamisloa andmisest keelduti

põhjendusega, et I. Popov oli endise NSVL kaadrisõjaväelane ja N. Popova tema abikaasa. See on

Põhiseaduse §-ga 12 keelatud diskrimineerimine sotsiaalse seisundi põhjal. Tegemist on ilma

konkreetsete tõenditeta ette tehtud oletusega isiku ohtlikkuse kohta Eesti riigi julgeolekule.

I. Popovil ja N. Popoval oli õiguskindluse printsiibi järgi õigus oodata, et põhjendamatult ei

karmistataks nende olukorda. Nende alalise elamisloa saamise õiguse piiramine tähendab, et nemad

kui eakad välismaalased peavad taotlema elamisloa pikendamist kogu elu kestel, tõendades, et nad

pole ohtlikud riigi julgeolekule, ja tasuma riigilõivu.

Välismaalaste seadus ei käsita välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teenimist iseenesest

ohuna Eesti riigi julgeolekule.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. I. Popovi alalise elamisloa taotlus jäeti rahuldamata põhjendusega, et ta oli välisriigi

kaadrisõjaväelane. I. Popov leiab, et tal on õigus saada alalist elamisluba. Vaidlust ei ole selle üle, et

I. Popov oli välisriigi (NSV Liidu) kaadrisõjaväelane ja on Venemaa kodanik.

I. Popov taotles alalist elamisluba Välismaalaste seaduse 30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni

alusel. Selles redaktsioonis keelas Välismaalaste seaduse § 12 lg. 3 anda alalist elamisluba

välismaalasele, kes on saanud elamisloa sama paragrahvi 5. lõike alusel erandina. Seaduse § 12 lg. 4

p. 7 keelas üldse elamisloa andmise välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Lõige 5 lubas sellistele endistele

kaadrisõjaväelastele teha erandeid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Siit tuleneb, et selle

redaktsiooni järgi võis välisriigi kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalane saada üksnes tähtajalise

elamisloa ja sedagi vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustas selle talle erandina anda. Alalise

elamisloa andmine sellisele isikule oli välistatud. I. Popov oli saanud erandina elamisloa 8. juunist

1999 kuni 8. juunini 2004. Välismaalaste seaduse selle redaktsiooni järgi ei olnud talle võimalik anda

alalist elamisluba.

Välismaalaste seaduse § 12 lg. 4 p. 7 (1. oktoobrist 1999 kehtiv redaktsioon) keelab anda ja

pikendada elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja

on sealt reservi arvatud või erru läinud. Selle redaktsiooni § 12 lg. 5 lubab nimetatud isikutele teatud

tingimustel anda tähtajalise elamisloa. Välismaalaste seaduse selle redaktsiooni § 12 lg. 7 järgi ei

laiene § 12 lg. 4 p. 7 Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Seega

välistab ka Välismaalaste seaduse see redaktsioon I. Popovile alalise elamisloa andmise. Talle võib

anda vaid tähtajalise elamisloa.

Välismaalaste seaduse § 20 lg. 1 kehtestas tollal ja kehtestab praegu: "Välismaalastele, kes on

taotlenud elamisluba enne 1995. aasta 12. juulit ja kellele on elamisluba antud ning kes ei kuulu

välismaalaste seaduse § 12 4. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti

Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused." Seega on VS § 20 lg. 1 kohaldamine

välistatud, kui välismaalane kuulub sama seaduse §-s 12 lg. 4 nimetatud isikute hulka. Välismaalaste

seaduse § 20 lg. 1 ei saanud seepärast kohaldada I. Popovi suhtes.

Välismaalaste seadus ei andnud I. Popovile alust loota, et talle antakse alaline elamisluba. Endistele

kaadrisõjaväelastele elamisloa andmise tingimusi pole karmistatud.

Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Põhiseadus ei

anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Alalise elamisloa andmise

tingimuste seostamine teatavasse gruppi kuulumisega pole diskrimineerimine Põhiseaduse § 12

mõttes.

Elamisloa andmata jätmine, millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda Eestist, võib riivata

mõnda põhiõigust või vabadust, mida kaitseb Põhiseadus. I. Popovile keelduti andmast alalist

elamisluba. Tal on aga tähtajaline elamisluba 8. juunist 1999 kuni 8. juunini 2004. Asja materjalidest

ei nähtu, et alalise elamisloa andmisest keeldumine rikub I. Popovi Põhiseadusega kaitstud õigusi.

Elamisloa pikendamisega seotud ebamugavused ei kujuta endast subjektiivsete õiguste rikkumist.

I. Popovi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

2. N. Popovale keelduti alalise elamisloa andmisest põhjendusega, et ta on välisriigi relvajõududes

teeninud kaadrisõjaväelase I. Popovi perekonnaliige. N. Popova on I. Popovi abikaasa.

Vaidlustatud korraldusest nähtub, et N. Popovale keelduti alalist elamisluba andmast Välismaalaste

seaduse selle redaktsiooni järgi, mis hakkas kehtima 1. oktoobrist 1999. See redaktsioon erineb

endise kaadrisõjaväelase abikaasale elamisloa andmise tingimuste osas oluliselt redaktsioonist, mis

kehtis 30. septembrini 1999. N. Popova taotles alalist elamisluba 30. septembrini 1999 kehtinud

Välismaalaste seaduse redaktsiooni alusel.

Välismaalaste seaduse 30. septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni §-d 12 lg. 3, lg. 4 ja lg. 5 välistasid

alalise elamisloa andmise endiste kaadrisõjaväelase perekonnaliikmetele, "kes on saabunud Eestisse

seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse, reservi või erru." Sellise kaadrisõjaväelase

perekonnaliige võis erandina saada üksnes tähtajalise elamisloa. Kui aga kaadrisõjaväelase

perekonnaliige saabus Eestisse muudel asjaoludel, siis ei saanud talle selle sätte alusel keelduda

alalise elamisloa andmisest.

Välismaalaste seaduse 1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni § 12 lg. 4 p. 14 ja lg. 5 välistavad

alalise elamisloa andmise välisriigi endise kaadrisõjaväelase perekonnaliikmele, sõltumata sellest,

millal või millistel asjaoludel perekonnaliige saabus Eestisse. Lõige 7 teeb erandi vaid Euroopa Liidu

liikmesriigi ja NATO liikmesriigi kodanikele. Seaduse see redaktsioon ahendab oluliselt paljude

välisriigi endiste kaadrisõjaväelaste perekonnaliikmete, näiteks abikaasa võimalusi saada alalist

elamisluba.

Alalise elamisloa taotluse esitamise ajal kehtinud Välismaalaste seaduse redaktsioon võis

N. Popovale olla soodsam kui redaktsioon, mille alusel tema taotlus jäeti rahuldamata. Taolistel

juhtudel tuleb üldreeglina rakendada seaduse seda redaktsiooni, mille alusel taotlus esitati.

Välismaalaste seaduse 1. oktoobrist 1999 kehtiva redaktsiooni Riigikogus menetlemise materjalidest

ei nähtu, et käesoleval juhul oleks alust rakendada vastupidist põhimõtet.

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet peab N. Popova alalise elamisloa taotluse menetlemisel

kontrollima, kas esinevad asjaolud, mis elamisloa taotluse esitamise ajal välistasid talle alalise

elamisloa andmise. Kontrollida tuleb, missugustel asjaoludel saabus Eestisse I. Popov ja missugustel

asjaoludel N. Popova.

N. Popova kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tema osas tuleb ringkonnakohtu otsuse motiive

muuta, asendades need käesoleva otsuse punkti 2 motiividega.

3. Ringkonnakohus tühistas I. Popovile ja N. Popovale alalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse

põhjendusega, et selle otsuse tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti struktuuriüksuse spetsialist, et

seadusega polnud struktuuriüksusele antud õigust teha otsust enda ega ameti nimel. Riigikohtu

halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et iseenesest pole välistatud struktuuriüksuse ametniku

haldusakt, mis on tehtud ameti nimel. Siin on oluline, et selline õigus peab struktuuriüksuse

ametnikule olema antud õiguspäraselt. Haldusasja nr. 3-3-1-16-00 lahendamisel tuvastas Riigikohtu

halduskolleegium, et Kodakondsus- ja Migratsiooniameti peadirektor oli ameti struktuuriüksuse

ametnikku õigusvastaselt volitanud tegema Eestist lahkumise ettekirjutust.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 4 ning 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Igor Popovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja tema suhtes tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3/401/2000

muutmata.

Rahuldada N. Popova kassatsioonkaebus osaliselt ja muuta tema suhtes tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. novembri 2000. a. otsuse haldusasjas nr. II-3/401/2000

motiive, asendades need käesoleva otsuse punkti 2 motiividega.

Igor Popovi tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

Tagastada Nina Popovale kautsjon.

Otsus jõustub 4. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann