3-3-1-22-01 · Riigikohus

3-3-1-22-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. mail 2001

Evald Loode kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 9. aprillil 2001 kirjalikus menetluses läbi Evald Loode kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/426/2000.

Evald Loode esitas 10. detsembril 1991 Tallinna Linnavarade Ametile avalduse, milles palus

tunnistada end omandireformi õigustatud subjektiks tema vanaonule Jakob Abenile kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud elamu ja krundi suhtes (kinnistu nr. 634) asukohaga Tallinn Saturni

(endine Päikese) t. 5.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. veebruari 2000. a. otsusega nr. 11363 jäeti E. Loode kaebus

rahuldamata. Linnakomisjon leidis, et taotletava vara omanik J. Aben suri 3. veebruaril 1940, vara

"võõrandati õigusvastaselt peale tema surma - maa natsionaliseeriti 23. juulil 1940. a. Riigivolikogu

deklaratsiooniga, ehitised on natsionaliseeritud, kinnitatud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt

27. novembril 1940. a. ja avaldatud ENSV Teatajas, 30. novembril 1940. a., nr. 57, art. 675, jrk

nr. 1576. Sel põhjusel ei saa Jakob Aben olla vara omanik selle õigusvastase võõrandamise hetkel".

14. oktoobril 1939 tehtud testamendiga pärandas J. Aben oma kinnisvara Tallinna Evangeeliumi

Vennaste Ühingule (peapärijale). Testamendi järgi oli peapärija kohustatud maksma taotleja emale

Ella Loodele igakuuliselt 50 krooni kuni viimase surmani. Testament määras Tallinna Evangeeliumi

Vennaste Ühingu loobumise korral asepärijaks Linda-Hermine-Johanna Rosenvalti. Kinnisvara

vastuvõtmine pärandvarana Ella Loode poolt oli võimalik vaid juhtumil, kui pärija ja asepärija

loobusid pärandist. Eesti Riigiarhiivi 10. aprilli 1995 teatise kohaselt ei leidu arhiivis andmeid

J. Abeni testamendi jõustumise ja pärijate kinnitamise kohta. Tallinna Omandireformiamet tegi

25. märtsil 1998 E. Loodele ettepaneku ühe kuu jooksul kirja saamisest esitada dokumedid, mis

tõendavad J. Abeni pärandvara vastuvõtmist pärijate poolt, dokumentide puudumisel aga pöörduda

pärandvara vastuvõmise fakti tuvastamiseks kohtusse. Pärast seda ettepanekut esitas taotleja

komisjonile Ella Loode avalduse 30. jaanuarist 1941 Tallinna 5. jaoskonnakohtule, kus viimane palus

ennast nimetada pärijaks enda pärandosale J. Abeni 14. oktoobri 1939. a. testamendi järgi, s.o

igakuuliselt saadava 50 krooni osas, samuti Tallinna I Riikliku Notariaalkontori 14. märtsi 1941. a.

määruse, milles on märgitud, et mitte ükski testamendis märgitud isikutest, s.h. ka E. Loode ei

kuulunud Vene NFSV Tsiiviilkoodeksi §-des 429 ja 418 sätestatud pärijate hulka, kes võisid

pärandvara vastu võtta. Pärandvara vastuvõtmise fakti tuvastamiseks ei ole Evald Loode kohtu poole

pöördunud. Komisjonile esitatud tõendid ei tõenda J. Abeni pärandvara vastuvõtmist pärijate poolt.

Komisjon märgib otsuses, "et kuna esitatud dokumendid on ebapiisavad vara endise omaniku

kindlaks tegemiseks ja täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, siis ei ole võimalik kindlaks teha

Saturni tänav 5 asuvate ehitiste ja maa omanikku õigusvastase võõrandamise hetkel."

24. märtsil 2000 esitas E. Loode Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 7. veebruari 2000. a. otsuse nr. 11363 õigusvastaseks. 19. aprillil 2000

täiendas ta kaebuses esitatud taotlust ja palus kaevatud akt HKMS § 6 lg. 2 p. 1 alusel tühistada.

Kaebaja leidis, et vaidlustatud otsus on vastuolus Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende

alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise

seaduse §-ga 1, samuti ORAS §-ga 7 lg. 4 ja §-ga 8 lg. 2 ja lg. 3 p. 2 ning MRS §-ga 5 lg. 2.

Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-875/2000 jäeti kaebus

rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et J. Aben suri 3. märtsil 1940, s.o enne vara õigusvastast

võõrandamist. Seega ei saanud ta olla vara omanik selle õigusvastase võõrandamise ajal. Kuna

E. Loode väitis, et tema ema võttis 30. jaanuari 1941. a. pärandi vastuvõtmise avaldusega vastu kogu

pärandvara, s.h ka Saturni 5 asuva kinnisvara, tegi vastustaja 25. märtsil 1998 kirjaliku ettepaneku

E. Loodele esitada ühe kuu jooksul dokumendid, mis tõendavad J. Abeni pärandvara vastuvõtmist

tema pärijate poolt. Dokumentide puudumisel aga pöörduda pärandvara vastuvõtmise fakti

tuvastamiseks kohtusse. Halduskohtunik asus seisukohale, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on

kaevatava otsuse tegemisel õigesti lähtunud ORAS §-st 16 lg. 6 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punktist 20. Komisjon on hinnanud kõiki E. Loode avalduse menetlemise käigus

kogutud tõendeid kogumis ning asunud selle tulemusena seisukohale, et kuna esitatud dokumendid

on ebapiisavad ja täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, siis ei ole võimalik kindlaks teha

Saturni 5 asuvate ehitiste ja maa omanikku õigusvastase võõrandamise hetkel.

E. Loode esitas selle halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2000. a. otsusega jäeti E. Loode

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2000. a. otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vaidlustatud otsuses õigesti

tuvastanud, et J. Aben, kellele kuulunud vara oleks E. Loodel õigus nõuda vastavalt Maareformi

seaduse §-le 5 lg. 1 p. 2 ja Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele, oli vara

võõrandamise ajaks surnud ning seega ei olnud enam selle vara omanik. Vastupidist ei tõenda ka

E. Loode poolt viidatud majade natsionaliseerimise nimestikus Päikese 5 asuva natsionaliseerimisele

kuuluva maja omanikuna J. Abeni näitamine, sest nagu eelpool märgitud, oli J. Aben selleks ajaks

surnud ning tema omandiõigus oli lõppenud. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu E. Loode taotlus

rahuldamisele. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra punkti 21 kohaselt tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara

kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule.

Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või

muude dokumentidega. Antud juhtumil esitatud dokumentidest taotletava vara kuuluvust ei nähtu.

Kui tõendamist vajavat asjaolu ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus

pöörduda kohtu poole. Peale 1998. aasta 1. septembrit võis vastavate asjaolude tõendamiseks kohtu

poole pöörduda hagimenetluse korras. Arvestades seda, et E. Loode ei soovinud kohtu poole

pöörduda, polnud kohalikul komisjonil võimalik rohkem tõendeid vara kuuluvuse kohta koguda, on

taotlus jäetud õigesti rahuldamata.

E. Loode kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu selle otsuse peale palutakse otsus tühistada

ja saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et millegagi ei ole ümber

lükatud väide selle kohta, et seoses 1. jaanuaril 1941 kehtima hakanud Vene NFSV tsiviilkoodeksi

(TsK § 429) kohaselt oli pärijaks tema ema Ella Loode, kes vastab omandireformi õigustatud subjekti

staatusele. Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus ka kohtumenetluse norme. HKMS § 5 lg. 1

kohaselt juhindub halduskohus selle seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse

sätetest. TsMS § 17 lg. 1 sätestab, et kohtunik ei või osa võtta asja läbivaatamisest, kui esinevad

muud asjaolud, mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Antud asjas on kolmel korral

halduskolleegiumi koosseisus osalenud kohtunikuna R. Virkus. Kuna ringkonnakohtu, mille

koosseisus oli R. Virkus, 20. novembri 1995. a. otsus tühistati, siis on tõsine kahtlus, kas hilisemate

kohtuotsuste tegemisel on tal võimalik hääletada erapooletult kohtuotsuse kasuks, mis on sisult risti

vastupidine eelmisele otsusele.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus, et kohtute seisukohad on

õiged. Antud haldusasjas läbivaatamisel ei ole kohtud rikkunud materiaalõiguse ja kohtumenetluse

norme. Kohtuniku taandamiseks puudus igasugune alus. Sellesisulist taotlust ei ole E. Loode ka

kohtule esitanud.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. E. Loode taotlus rajaneb MRS §-le 5 lg. 1 p. 2 ja Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende

alanejatele sugulastele endise omaniku maal endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise

seadusele. Kui endine omanik on surnud ja ORAS §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on MRS § 5 lg. 1 p. 2

alusel maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist õigus nõuda endise omaniku õdedel ja

vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata

surma ajast) võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist, asendamist või

kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal.

2. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiseks (õigusjärgseks) omanikuks on üldjuhul isik, kellele

kuulus maa 23. juulil 1940, s.o maa natsionaliseerimise ajal. Maa tagastamist või kompenseerimist

saavad nõuda MRS §-s 5 sätestatud isikud.

3. ÕVVTK kohalik komisjon peab välja selgitama õigusvastaselt võõrandatud maa võõrandamisaegse

omaniku eeskätt kinnistusraamatute ja notariaalselt tõendatud lepingute järgi.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 21 sätestab, et vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase

võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu

tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega.

Maa kuuluvuse tõendamiseks kasutatakse 1938. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi

Katastriameti poolt koostatud "Maksualuste maaüksuste nimekirju" ning kinnistusametite

dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Riikliku Maa-ameti ja Riikliku

Arhiiviameti poolt. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse

tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega.

Nimetatud korra punkti 23 kohaselt võib avalduse läbivaatamise käigus avalduse vastuvõtja pöörduda

kirjalikult taotleja poole saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Sama korra punkt 24

sätestab, et kui taotlejal puuduvad täiendavad andmed või dokumendid, on avalduse vastuvõtja

kohustatud taotlema neid Eesti Vabariigi arhiividest, muudest riigiorganitest ja asutustest ning

ettevõtetest.

Seega on ÕVVTK kohaliku komisjoni ülesanne välja selgitada, kellele kuulus õigusvastaselt

võõrandatud vara võõrandamise hetkel.

4. Kohtud on asunud seisukohale, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on vaidlustatud otsuses õigesti

tuvastanud, et Jakob Aben (surn. 3. veebruaril 1940), kellele kuulunud vara oleks Evald Loodel õigus

nõuda MRS § 5 lg. 1 p. 2 ja Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele

endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel, oli vara

võõrandamise ajaks surnud ning seega ei olnud enam taotletava vara omanik.

Vaidlustatud otsuses leidis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, et E. Loode poolt esitatud "tõendid ei

tõenda Jakob Abeni pärandvara vastuvõtmist pärijate poolt". Ringkonnakohus leidis, et "Tallinna I

Riikliku Notariaalkontori vanema notari 14.03.1941 määrus kinnitavad üksnes seda, et Jakob Abeni

testament jäeti kõrvale, kuna ei vastanud tol ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi nõuetele ning, et ükski

testamendijärgsetest ega samas asjas ülesastunud pärijatest ei kuulunud tol ajal kehtinud TsK § 418

isikute hulka ning pärimistunnistusi sel põhjusel välja ei antud. Evald Loode poolt esitatud

08.09.1943 kindlustuskaart nr 1 (esimese astme toimiku teine köide lk 126) tõendab, et Evald Loode

elas ja töötas sel ajal Tallinnas, kuid see ei tõenda J. Abenile kuulunud vara vastuvõtmist pärijana ja

omandiõigust varale õigusvastase võõrandamise ajal."

Kohtud on jõudnud õigele järeldusele, et J. Abeni poolt 14. oktoobril 1939 tehtud testament ei

astunud seadusjõusse. 1. jaanuariks 1941, mil hakkas kehtima Vene NFSV Tsiviilkoodeks, oli

J. Abeni (surn. 3. veebruaril 1940) pärandvarasse kuuluv kinnistu nr. 634 juba natsionaliseeritud.

Kuna kohalikule komisjonile ja kohtule ei ole esitatud dokumente, mis tõendaksid, et taotletav vara

võis kuuluda õigusvastase võõrandamise ajal mõnele teisele isikule, siis kuulus see võõrandamise ajal

Jakob Abeni päranditompu.

Seega on väär kohtute seisukoht E. Loode taotluse rahuldamata jätmise osas.

5. Vaidlustatud otsuses ja haldusasja arutamisel on peetud asjas tähtsust omavaks asjaoluks seda, et

J. Aben pärandas 14. oktoobril 1939 testamendiga temale kuuluva kinnisvara Tallinna Evangeeliumi

Vennaste Ühingule kui peapärijale. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et

tulenevalt ORAS § 7 lg. 1 p. 3 ja p. 4 ning §-dest 8 ja 9 ei oma see usuühingule tehtud testament

haldusasja lahendamisel tähtsust. MRS § 5 lg. 1 p. 3 ja ORAS § 9 järgi saavad maa tagastamist või

kompenseerimist nõuda vaid need organisatsioonid, kes olid maa õigusvastase võõrandamise ajal

selle omanikud.

6. Põhjendamatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 17 lg. 1. Selle sätte kohaselt

ei või kohtunik osa võtta asja läbivaatamisest ja taandatakse, kui ta on isiklikult otseselt või kaudselt

huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Kuigi kassaator

väidab, et tal on tekkinud kahtlus ringkonnakohtunik R. Virkuse erapooletuses, ei ole ta asja

menetlemisel ringkonnakohtus esitanud taotlust kohtuniku taandamiseks.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Evald Loode kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/426/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 3. mail 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann