3-1-1-44-01 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. aprillil 2001

3-1-1-44-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas 26. märtsil

2001. a toimunud avalikul kohtuistungil läbi T. S. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinali erikaebuse

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2001. a määruse peale, millega tühistati Viljandi Maakohtu

28. novembri 2000. a otsus T. S. õigeksmõistmises süüdistuses KrK § 1411 lg 1, § 161 ja § 14811 järgi ning saadeti kriminaalasi

samale kohtule uueks arutamiseks kohtu alla andmise staadiumist.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. S. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viljandi Maakohtu 28. novembri 2000. a otsusega mõisteti T. S. õigeks süüdistuses KrK § 1411 lg 1, § 14811 ja § 161 järgi.

2. Ülalnimetatud õigeksmõistva kohtuotsuse peale esitas apellatsioonprotesti Viljandi prokuratuuri prokurör Milja Janson, kes taotles T.

S. süüdi tunnistamist kõigis süüdistustes, milles ta oli õigeks mõistetud, tema karistamist kuritegude kogumi eest vabadusekaotusega

üheks aastaks ja kuueks kuuks ning tema tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest.

3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2001. a kohtumäärusega tühistati Viljandi Maakohtu 28. novembri 2000. a

otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule alates kohtu alla andmise staadiumist. Ringkonnakohtu

kõnealuse määruse motiveerivas osas märgitakse kõigepealt, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Edasiselt on kohtumääruse motiveerivas osas viidatud KrMK § 274 p 3 ja § 219 lg 2 rikkumistele, kuid vahetult enne resolutiivosa on

ringkonnakohus taas pidanud vajalikuks märkida, et kirjeldatud rikkumised on olulised kriminaalseaduse rikkumised AKKS § 39

mõttes ja need toovad kaasa otsuse tühistamise.

Menetlus Riigikohtus

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2001. a kohtumääruse peale on esitanud Riigikohtule erikaebuse T. S.

kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal. Erikaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud kohtumäärus on ebaõige järgmistel põhjustel:

4.1 Kõigepealt rõhutab erikaebuse esitaja seda, et ringkonnakohtu istungil ei ole apellandil õigust väljuda apellatsiooni piiridest.

Käesoleva kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus aga väljus prokurör apellatsiooni piiridest sellega, et ta ei toetanud mitte

apellatsioonprotestis sisalduvat taotlust, vaid taotles kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuna

ringkonnakohus on oma lahendi rajanud prokuröri ebaseaduslikule (apellatsiooni piiridest väljuvale taotlusele), siis sellega on kohus

erikaebuse esitaja arvates asetanud riigiprokuröri protsessuaalselt paremasse positsiooni.

4.2 Erinevalt ringkonnakohtust leiab erikaebuse esitaja, et maakohus on järginud kriminaalmenetluse koodeksi §-des 263, 273, 274 ja

276 sätestatud nõudeid ja on õigeksmõistmist piisavalt motiveerinud.

4.3 Kolmandaks leitakse erikaebuses, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemit

vormistada kohtumäärusena vaid oleks pidanud tegema kohtuotsuse.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas kaitsja erikaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles erikaebuse

rahuldamata jätmist, kuid leidis, et tuginedes AKKS § 63 p-le 5 tuleks ringkonnakohtu vaidlustatud määrust täpsustada ja märkida, et

kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks ei ole mitte kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine vaid

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et

erikaebus tuleb jätta rahuldamata.

6.1 Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-88-98 (RT III, 1998, 27, 261) märgituga tähistavad

apellatsioonimenetluse piirid kriminaalmenetluse eseme seda osa, mida vastavalt apellatsioonkaebuses või -protestis sisalduvale

taotlusele tuleb apellatsioonimenetluses uuesti kohtulikult uurida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga

kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse

rakendamise võimalikkust. Riigikohtu eelnimetatud lahendis rõhutatakse, et kriminaalmenetluse ese ei hõlma kriminaalasja

menetlemisel kasutatavaid tõendeid - vahendeid, mille abil kriminaalmenetluse eset uuritakse. Viimatiöeldust tuleneb, et juhul, mil

apellant on vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vaid ühe kuriteo osas ja on taotlenud seejuures vaid ühe tõendi ümberhindamist

ringkonnakohtu poolt, võib apellandi taotlust rahuldav ringkonnakohus kohtuotsuses tugineda ka neile esimese astme kohtus ja

ringkonnakohtus uuritud tõenditele, mille ümberhindamist apellant ei ole taotlenud ilma, et seejuures oleks põhjust rääkida

apellatsioonimenetluse piiridest väljumisest.

6.2 Riigikohtu hilisemas praktikas on siiski mõnevõrra laiendatud arusaama, et apellatsioonimenetluse piirid puudutavad üksnes

kriminaalmenetluse eset. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-00 (RT III, 00, 5, 48) märgitud, et kui kannatanu

apellatsioonkaebuses on taotletud kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis - tulenevalt AKKS § 20 lg-

s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks õigeksmõistetu süüditunnistamine ringkonnakohtu poolt olnud

välistatud. Siinjuures tuleb silmas pidada ka asjaolu, et eelkirjeldatud olukorras oleks ringkonnakohtu poolne õigeksmõistetu

süüditunnistamine tähendanud ka AKKS § 32 lg-s 3 sätestatu rikkumist ja kohtualuse olukorra raskendamist ilma et kannatanu,

erasüüdistaja või prokuröri apellatsioonis oleks raskendamist taotletud.

6.3 Riigikohtu viimatikäsitletud lahendi pinnalt ei saa siiski teha järeldust selle kohta, et ringkonnakohtu poolt apellatsioonis sisalduva

taotlusega võrreldes mistahes teistsuguse lahendi tegemine kujutaks endast AKKS § 20 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Silmas tuleb pidada

seda, et nimetatud sätte kohaselt ei ole AKKS-s sätestatud erandjuhtudel välistatud apellatsioonimenetluse piiridest väljumise

võimalused. Esiteks on vastavalt AKKS § 32 lg-s 1 sätestatule sellise apellatsioonimenetluse piiridest väljumist lubava (sisuliselt seda

kohustava) erandjuhuga tegemist siis, kui ringkonnakohus sedastab ise sellise kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse

kohaldamise, millele apellatsioonis ei olnud osundatud. Teiseks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 1 sätestatule ringkonnakohus kohustatud

apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta tuvastab AKKS

§ 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise. Kolmandaks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 2 sätestatule

ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks

arutamiseks) siis, kui ta leiab, et mingi AKKS § 39 lg-s 3 nimetamata kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on sedavõrd oluline, et

see on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud

kohtuotsuse tegemist ning motiveerib kohtumääruses, miks see rikkumine ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav.

6.4 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli käesoleva kriminaalasja menetlemisel ringkonnakohtus tegemist olukorraga, mil

ringkonnakohus oli vastavalt AKKS § 33 lg-tele 1 ja 2 kohustatud väljuma apellatsioonimenetluse piiridest ja saatma kriminaalasja

uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Nimelt on ringkonnakohtu kõnealuse otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kõigepealt

sedastatud motiivide puudumist esimese astme kohtu otsuses - seega AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse

olulist rikkumist. Põhjendatult on ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks

AKKS § 33 lg 2 mõttes loetud ka KrMK § 219 lg-s 2 sätestatu rikkumine. Tulenevalt eelöeldust ei saa nõustuda erikaebuse esitaja

väitega, et ringkonnakohtu poolne apellatsioonimenetluse piiridest väljumine oleks antud juhul olnud ebaseaduslik.

6.5 Kui lähtuda üksnes AKKS § 20 lg 2 grammatilisest tõlgendusest, siis tuleks nõustuda erikaebuse esitaja väitega ja sedastada, et

prokurör toimis ringkonnakohtu istungil ebaseaduslikult, kui ta ei toetanud mitte apellatsioonprotestis sisalduvat, vaid taotles

kriminaalasja tagastamist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuid prokuröri tegevust ei saa lugeda ebaseaduslikuks, kui

tõlgendada AKKS § 20 lg-s 2 sätestatut süstemaatiliselt koos AKKS § 32 lg-s 1 ja § 33 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga. Oleks ebaloogiline

taunida menetlusosalist kohtu tähelepanu juhtimise eest sellisele õiguslikule asjaolule, mida kohus ei tohiks tähelepanuta jätta ja mis

peaks vältimatult kaasa tooma kohtu väljumise apellatsioonimenetluse piiridest.

6.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri poolt Riigikohtu istungil esitatud arvamusega, et eksimused Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2001. a kohtumääruse kirjeldav-motiveerivas osas on parandatavad AKKS § 63 p-

s 5 sätestatud korras.

6.7 Erikaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise tulemit vormistada

kohtumäärusena vaid oleks pidanud tegema kohtuotsuse, ei ole kooskõlas 13. mail 1998. a AKKS §-s 30 tehtud muudatustega.

Vastavalt AKKS § 30 lg 2 p 2 kehtivale redaktsioonile saadetakse kriminaalasi ringkonnakohtu poolt esimese astme kohtule uueks

arutamiseks määruse ja mitte kohtuotsusega.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-dest 1 ja 5, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium

m ä ä r a s :

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2001. a kohtumäärus jätta sisuliselt muutmata ja erikaebus jätta

rahuldamata.

2. Asendada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2001. a kohtumääruse viiendal leheküljel (kr toimiku leht 132)

esimeses lõigus sõnad "kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu" sõnadega "kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu" ja

sama lehekülje viiendas lõigus sõnad "kriminaalseaduse rikkumised" sõnadega "kriminaalmenetluse seaduse rikkumised".

Kohtumäärus jõustub 30. aprillil 2001. a , on lõplik ega ole edasi kaevatav.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg