3-3-1-5-01 · Riigikohus

3-3-1-5-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. aprillil 2001

AS S-Marten kassatsioonkaebuse läbivaatamine maksuameti ettekirjutuse vaidlustamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

22. märtsil 2001 avalikul kohtuistungil läbi AS S-Marten kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. novembri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/344/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa AS S-Marten esindaja Enn Roose ning Tallinna Juriidiliste

Isikute Maksuameti esindajad Maret Ambur ja Maire Edesi. Istungisekretär oli Tiiu Varend.

Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet (edaspidi MA) tegi 15. aprillil 1999. a. AS-le S-Marten

ettekirjutuse nr. 52-10/456, milles nõudis 515 240 krooni käibemaksu võla intresside tasumist. MA

kontrollis AS S-Marten poolt oma ettevõtluseks imporditud kaupadelt ja teenustelt impordi

käibemaksu tasumist perioodil jaanuar 1996 kuni detsember 1998. MA leidis, et perioodil märts kuni

september 1996 on AS S-Marten arvestanud ja deklareerinud kaupade ja teenuste ostmisel tasumisele

kuuluva käibemaksu koosseisus Tolliametile tasutud ja ka tasumata impordi käibemaksu vastavalt

tollimaakleri ATV Transpordi AS poolt väljastatud ja maksmisele kuuluvate arvete alusel, mis ei ole

AS S-Marten ega tollimaakleri poolt maksustamisperioodil tasutud. Sellega on rikutud KMS § 18

lg. 1 p. 2, mille kohaselt registreeritud maksukohuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks on sama

seaduse §-s 13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud

käibemaks, millest on maha arvatud maksustamisperioodil oma ettevõtluseks imporditud kaupadelt

tasutud käibemaks.

Perioodil oktoober 1996 kuni jaanuar 1998 on AS S-Marten arvestanud ja deklareerinud kaupade ja

teenuste ostmisel tasumisele kuuluva käibemaksu hulgas AS S-Marten poolt tollimaaklerile tasutud ja

ka tasumata impordi käibemaksu vastavalt tollimaakleri ATV Transpordi AS poolt AS-le S-Marten

väljastatud arvetele, kus on kajastatud konkreetsed tehingud, mille pealt ei ole tollimaakler

maksustamisperioodil käibemaksu tasunud. Sellega on rikutud KMS § 18 lg. 9 ja rahandusministri

24. septembri 1996. a. määrusega nr. 73 kinnitatud korra punkti 10. KMS § 18 lg. 9 kohaselt

impordimaksude tasumisel Tolliameti poolt väljaantud tunnistust omava tollimaakleri kaudu

arvatakse kaupade importimisel tasutud käibemaks maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust

maha rahandusminstri kehtestatud korras. Vastavalt rahandusministri poolt 24. septembril 1996. a.

määrusega nr. 73 kehtestatud "Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise erijuhud" (edaspidi

Erijuhud) punktile 10 võis AS S-Marten tollimaakleri kaudu tasutud käibemaksu maksustatavalt

käibelt maha arvata pärast seda, kui ta on saanud: 1) tollideklaratsiooni vormistanud tollimaaklerilt

tollideklaratsiooni originaali koos nõutavate tollitemplitega ja 2) tollimaakleri poolt väljastatud tõendi

või tollimaakleri poolt tollideklaratsioonile tehtud kinnituse Tolliametile impordi käibemaksu

tasumise kohta antud konkreetselt tehingult. Antud perioodil väljastas tollimaakler AS-le S-Marten

tõendi, kus kinnitas impordi käibemaksu tasumist konkreetsetelt tehingutelt. Seega oli AS-l S-Marten

õigus maha arvata soetamisel tasumisele kuuluva käibemaksu koosseisus tollimaakleri poolt

Tolliametile tasutud käibemaks. 1996. a. oktoobris kinnitas tollimaakler oma õiendiga käibemaksu

tasumist summas 1 868 564 krooni, kuid kontrollimisel oli see summa 1 283 233 krooni, mis on

585 331 krooni vähem. Esitatud kolme arve alusel on AS S-Marten deklareerinud ja tasunud

käibemaksu tollimaaklerile septembris 1996, seega ei oleks tulnud nimetatud summasid kajastada

oktoobris 1996.

AS S-Marten vaidlustas nimetatud ettekirjutuse 19. mail 1999. a. MA-s. AS S-Marten leidis, et tema

ja tollimaakleri ATV Transpordi AS vahel sõlmiti 7. märtsil 1996. a. leping, mille järgi kohustus

tollimaakler koos imporditud kauba põhideklaratsiooniga esitama AS-le S-Marten arve sooritatud

tolliprotseduuride kohta ja et tollimaakler osutas AS-le S-Marten teenust, mis sisaldas ka käibemaksu

tasumise kohustust AS S-Marten eest. MA 21. juuni 1999. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja

ettekirjutus jõusse.

AS S-Marten esitas 26. juulil 1999. a. kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles vaidlustas MA

21. juuni 1999. a. otsuse nr. 926 ja MA 15. aprilli 1999. a. ettekirjutuse nr. 52-10/456. 7. detsembril

1999. a. esitatud kaebuse täienduses taotleti MA otsuse tunnistamist täielikult seadusevastaseks ja

ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist. Kohtuistungil 5. juunil 1999. a. muutis AS S-Marten oma

taotlust ja taotles mõlema haldusakti tühistamist. Kaebaja leidis muuhulgas, et ta arvas KMS § 18

lg. 1 p. 2 alusel tasumisele kuuluvast käibemaksust maha oma ettevõtluseks imporditud kaupadelt

tasutud käibemaksu. Ta on tasunud käibemaksu tollimaaklerile, mistõttu maakler on kohustatud ise

arveldama tolliga. Rahandusministri 24. septembri 1996. a. määrusega nr. 73 kinnitatud Erijuhtude

p. 10 on vastuolus KMS ja Tolliseadusega ning tuleks jätta kohaldamata ja algatada selle kohta

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Nimetatud p. 10 täiendus, millega kehtestati tasumisele

kuuluva käibemaksu tasumine Tolliametile, jõustus alles 22. veebruaril 1997. a.

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2000. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

ajavahemikul 10. oktoober 1996 kuni 31. jaanuar 1998 on arvestatud ja deklareeritud kaupade ja

teenuste ostmisel tasumisele kuuluva käibemaksu hulgas AS S-Marten poolt tollimaaklerile tasutud ja

tasumata käibemaks, mille pealt käibemaks oli tollimaakleri poolt tasumata. KMS § 18 lg. 9 (1996. a.

redaktsioonis) kehtestas, et impordimaksude tasumisel tollimaakleri kaudu arvatakse kaupade

importimisel tasutud käibemaks maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha

rahandusministri kehtestatud korras. Rahandusministri 24. septembri 1996. a. määrusega nr. 73

kehtestatud Erijuhtude p. 10 kohaselt võis AS S-Marten tollimaakleri kaudu tasutud käibemaksu

maksustatavalt käibelt maha arvata pärast seda, kui oli saanud tollideklaratisooni originaali koos

nõutavate templitega ning tollimaakleri poolt tollideklaratsioonile tehtud kinnituse impordi

käibemaksu tasumise kohta antud konkreetselt tehingult. KMS mõttest tulenevalt võib

maksukohustuslane importimisel tasutud käibemaksu maha arvata pärast käibemaksu tegelikku

tasumist.

AS S-Marten esitas 24. juulil 2000 apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, milles taotles

tühistada halduskohtu otsus osaliselt osas, mis puudutab MA ettekirjutuses toodud perioodi oktoober

1996 kuni jaanuar 1998 ja seda selles osas, mille järgi AS S-Marten sai tollimaaklerilt arved ühel

maksustamisperioodil, tasus need arved ja deklareeris käibemaksu mahaarvamise arvete saamisega

ühel ja samal maksustamisperioodil. Apellant taotles MA ettekirjutuse tühistamist käibemaksu

intressivõla 77 406 krooni ja 31 senti osas. Apellant leidis, et: 1) ajavahemikul 10. oktoober 1996

kuni 22. veebruar 1997 rahandusministri 24. septembri 1996. a. määrusega nr. 73 kehtestatud

Erijuhtude p. 10 ei sisaldanud tollal nõuet, et käibemaksu mahaarvamise aluseks on tollimaakleri

poolt just Tolliametile äramakstud käibemaks; 2) KMS §-st 18 lg. 1 p. 2 tuleneb põhinorm oma

ettevõtluseks imporditud käibemaksu mahaarvamiseks ja selle järgi peab olema käibemaks tasutud,

kuid norm ei täpsusta, kellele peab olema impordi käibemaks tasutud. KMS § 18 lg. 9 andis

rahandusministrile delegatsiooninormi korra kehtestamiseks kaupade importimisel tasutud

käibemaksu maksustatavalt käibelt mahaarvamiseks juhul, kui impordimaksud tasutakse tollimaakleri

kaudu. Rahandusminister kehtestas Erijuhud, mille punktiga 10 seati kaks lisatingimust, mille

saabumisel võib käibemaksu maha arvata pärast seda, kui maksukohustuslane on saanud

tollideklaratsiooni vormistanud tollimaaklerilt järgmised dokumendid:

tollideklaratsiooni originaali koos nõutavate tollitemplitega sellel;

tollimaakleri poolt väljastatud tõendi või tollimaakleri poolt tollideklaratsioonile tehtud kinnituse

Tolliametile impordi käibemaksu tasumise kohta antud konkreetselt tehingult.

Seega kehtestas rahandusminister käibemaksu mahaarvamise korra asemel hoopis lisatingimused,

milleks tal puudus delegatsiooninorm. Lisatingimused on pannud AS S-Marten poolt KMS § 18 lg. 1

p. 2 alusel makstud ja mahaarvamisele kuuluva käibemaksu sõltuvusse tollimaakleri kui kolmanda

isiku tegevusest või tegevusetusest. Käibemaksuseadustes on selgelt eristatavad rahandusministrile

korra kehtestamiseks antud delegatsiooninormid ning tingimuste ja korra üheaegse kehtestamise

normid. Rahandusminister on kehtestanud lisatingimused ilma seaduse aluseta, mis on põhiseaduse

vastane. Nimetatud punkt 10 tuleb jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus. Apellant väitis veel, et halduskohus jättis otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustunud

kaebuses esitatud väidetega selle kohta, et AS-l S-Marten oli leping tollimaakleriga ja ta eeldas

heauskselt, et tollimaakler tasub kliendilt saadud maksusummad tollile, sest maakleri kliendil ei ole

võimalik kontrollida maakleri tegevust. Tolliseaduse §-dest 1 p. 22 ja 16 ning Riigikohtu

halduskolleegiumi 18. oktoobri 1999. a. määrustest nr. 3-3-1-38-99 ja 3-3-1-39-99 tuleneb, et

tollimaakleri ja tolli vahel on haldusõiguslik suhe. MKS § 2 p. 3 kohaselt on maksumaksja isik, kes

Tolliseaduses sätestatud tingimustel on kohustatud maksma impordi ja ekspordiga seotud makse.

Seega on tollimaakleri teenuse kasutamisel maksumaksjaks tollimaakler ja maksuvõlg saab tekkida

vaid maakleril. Apellant leidis, et sellega rikkus halduskohus oluliselt kohtumenetluse norme,

mistõttu jõudis väärale otsusele.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. novembri 2000. a. otsusega jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et asjaolust,

et kuni 22. veebruarini 1997 ei kohustanud Erijuhtude p. 10 alapunkt 2 esitama kinnitust Tolliametile

impordi käibemaksu tasumise kohta, järeldas apellant ebaõigesti, et tal oli õigus arvata

maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha tema poolt tollimaaklerile tasutud käibemaks.

Käibemaksu seaduse eesmärk on koguda käibemaks riigieelarvesse, mitte aga tollimaakleri arvele.

Erijuhtude punkti 10 alates 22. veebruarist 1997 jõustunud muudatusel oli vaid redaktsiooniline

iseloom. Ringkonnakohus leidis veel, et ebaõige on apellandi väide, et Erijuhtude punktis 10 on

sätestatud lisatingimusi. Kuna käibemaks tuleb tasuda riigieelarvesse, siis on nimetatud punktis 10

loetletud, milliste tõendite olemasolul on lubatud maksukohuslaselt impordi käibemaksu enda

maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata. Erijuhtude p. 10 sätestab, millised

tingimused peavad olema täidetud käibemaksu mahaarvamiseks ja need tingimused pole vastuolus

käibemaksuseadusega. Kuna rahandusminister pole sätestanud käibemaksuseadusest mittetulenevaid

lisatingimusi, siis pole punkt 10 põhiseaduse vastane. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodu alusel on

ekslik apellandi väide, et tollimaakleri teenuste kasutamisel saab maksuvõlg tekkida vaid maakleril.

AS S-Maretn esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus

otsus asja uueks lahendamiseks saatmata ning välja mõista kohtukulud Riigikohtus. Kassaator leiab,

et ringkonnakohtu otsus ei põhine seadusel ja rikutud on kohtumenetluse norme. Kassaator väidab

järgmist:

AS S-Marten taotles ringkonnakohtu istungil rohkem tasutud riigilõivu summas 2677 krooni ja 81

sendi tagastamist RLS § 37 lg. 10 alusel. Tulenevalt HKMS §-st 5 lg. 2 ja TsMS §-st 51 lg. 1 ja lg. 2

p. 1 tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv kohtumääruse alusel. Ringkonnakohus ei märkinud otsuses,

miks ta ei nõustunud seda riigilõivu tagastama ja ei teinud ka määrust riigilõivu tagastamise kohta.

Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 231 lg. 4, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama,

miks ta ei nõustu hageja väidetega.

Ringkonnakohus ei ole märkinud otsuses, miks ta ei nõustunud apellandi väidetega AS S-Marten

suhete kohta tollimaakleriga ning tollimaakleri staatuse kohta vastavalt Tolliseadusele ja viidetega

Riigikohtu halduskolleegiumi määrustele. Ringkonnakohus märkis vaid, et ekslik on apellandi väide,

et tollimaakleri teenuse kasutamisel saab tekkida maksuvõlg vaid maakleril, kuid ta ei põhjendanud,

miks see väide on ekslik. Analoogilised kaebaja väited jättis tähelepanuta ka halduskohus. Sellega

rikkus ringkonnakohus TsMS § 231 lg. 4, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu hageja väidetega.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kuni 22. veebruarini 1997. a. kehtinud Erijuhtude p. 10

alapunkti 2 järgi ei olnud AS-l S-Maretn õigust arvata maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust

maha tema poolt tollimaaklerile tasutud käibemaks, sest Käibemaksu seaduse eesmärk on koguda

käibemaks riigieelarvesse ja punkti 10 muudatusel oli vaid redaktsiooniline iseloom. KMS § 18 lg. 1

p. 2 ei täpsusta, kellele peab olema käibemaks tasutud. KMS §-st 18 lg. 9 tuleneb, et käibemaks võib

olla tasutud ka tollimaaklerile. Ka tollimaaklerile tasutud käibemaks laekub riigieelarvesse.

Erijuhtude p. 10 muudatus selle kohta, et käibemaks tuleb tasuda Tolliametile, ei ole vaid

redaktsiooniline. Maksude maksmise kohustuse määramisel on oluline vahe selles, kas käibemaks

peab olema lihtsalt tasutud või tasutud Tolliametile. Esimesel juhul on maksumaksjal alus eeldada, et

tasudes käibemaksu tollimaaklerile, on ta täitnud oma maksukohustuse. Teisel juhul on aga

maksumaksjal kohustus enne käibamaksu mahaarvamist maksta see eelnevalt ära Tolliametile.

Ringkonnakohus on tõlgendanud Erijuhtude p.-s 10 sätestatud korda maksumaksja kahjuks, mis ei

ole üldjuhul lubatud.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et rahandusministri poolt kehtestatud Erijuhtude p.-s 10 pole

sätestatud lisatingimusi. Samas märgib ringkonnakohus ise, et rahandusminister oli kehtestanud

lisatingimused. Tingimuste kehtestamiseks puudus delegatsiooninorm. Delegatsiooninormita antud

täitevvõimu haldusaktid on põhiseaduse vastased. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS §-st 231 lg. 4

tulenevat kohustust märkida seadused, mida ta oma järelduste tegemisel kohaldas.

Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus

ei ole põhjendatud, ringkonnakohtu otsus on õiguspärane. Otsuse tegemisel ei ole kohaldatud

ebaõigesti materiaalõigusnorme ega rikutud kohtumenetluse norme.

Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kassaatori esindaja muutis ja täiendas kassatsioonkaebuse

esialgset taotlust järgmiselt:

Seoses oluliste menetlusnormide rikkumisega võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassaator loobub taotlusest välja mõista kohtukulud, s.h. õigusabikulud seoses kassatsioonkaebuse

esitamisega ja esindaja osavõtuga Riigikohtu istungist.

Algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ja kontrollida rahandusministri 24. septembri

1996. a. määrusega nr. 73 kinnitatud "Tasumisele kuuluva maksusumma arvutamise erijuhud" punkti

10 vastavust põhiseadusele.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Õige on kassaatori väide, et AS S-Marten taotles ringkonnakohtus rohkem tasutud riigilõivu

tagastamist, kuid see taotlus on jäänud tähelepanuta.

RLS § 37 lg. 10 järgi kaebuse esitamisel maksuhalduri tegevuse peale maksusummade või maksude

määramisel, maksude või maksete sissenõudmisel või sanktsioonide rakendamisel tasutakse riigilõivu

3 % vaidlustatavast summast, kuid mitte vähem kui 10 krooni ja mitte rohkem kui 5000 krooni.

Ringkonnakohtu toimiku lk.-l 11 on maksekorraldus nr. 3322, mille järgi on AS S-Marten tasunud

riigilõivu apellatsioonkaebuselt 5000 krooni.

AS S-Marten märkis oma apellatsioonkaebuses: "Apellatsioonkaebusega taotletakse MA ettekirjutuse

osa tühistamist intressivõla summas 77.406,31 krooni". Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri

2000. a. kohtuistungi protokollis lk. 34 on AS S-Marten esindaja E. Roose taotlus: "S-Marten

vaidlustas ap. kaebuses osa ettekirjutusest. Riigilõivu on tasutud rohkem, vastavalt HKS § 23 palun

ülemakstud osa tagastada. Kohtule: Ap. kaebuse lisades on ära toodud, mis osas vaidlustame, see on

77 406,31 kokku".

TsMS § 51 lg. 1 järgi tagastatakse riigilõivu tasunud isiku nõudel rohkem tasutud riigilõiv ja

tagastamine toimub kohtumääruse alusel. Ringkonnakohtu toimikus puudub kohtumäärus riigilõivu

tagastamise taotluse lahendamise kohta.

Ringkonnakohus on jätnud apellandi riigilõivu tagastamise taotluse tähelepanuta, ei ole hinnanud

sellega seotud faktilisi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS §-dele 231 lg. 4 ja

330 lg. 4, mille kohaselt tuleb märkida ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning

seadused, mida ringkonnakohus kohaldas, samuti põhjused, kui kohus ei nõustu esitatud väidetega.

Ringkonnakohus on sellega oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme.

2. Kassaatori väitel kehtestas rahandusminister Erijuhtude p.-s 10 lisatingimused, mille

kehtestamiseks puudus tal Käibemaksuseadusest tulenev delegatsiooninorm ja seepärast on p. 10

põhiseaduse vastane.

KMS § 18 lg. 9 järgi impordimaksude tasumisel Tolliameti poolt väljaantud tunnistust omava

tollimaakleri kaudu arvatakse kaupade importimisel tasutud käibemaks maksustatavalt käibelt

arvestatud käibemaksust maha rahandusministri poolt kehtestatud korras.

Rahandusminister kehtestas 24. septembril 1996. a. määrusega nr. 73 "Tasumisele kuuluva

maksusumma arvutamise erijuhud". Erijuhtude p. 10 tollal kehtinud redaktsiooni kohaselt võib

impordimaksude tasumisel tollimaakleri kaudu maksukohustuslane impordi käibemaksu enda

maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata pärast seda, kui ta on saanud

tollideklaratsiooni vormistanud tollimaaklerilt järgmised dokumendid:

1) tollideklaratsiooni originaali koos nõutavate tollitemplitega sellel;

2) tollimaakleri poolt väljastatud tõendi või tollimaakleri poolt tollideklaratsioonile tehtud kinnituse

impordi käibemaksu tasumise kohta antud konkreetselt tehingult.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Erijuhtude p.-s 10 on esitatud loetelu nendest tõenditest

(dokumentidest), milliste olemasolul võib maksukohustuslane impordi käibemaksu enda

maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata, kui ta tasub impordimakse tollimaakleri

kaudu. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et rahandusminister pole kehtestanud Erijuhtude p.-s

10 tingimusi ja p. 10 on kooskõlas Käibemaksuseadusega. Seepärast puudub vajadus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

3. Apellatsioonkaebuses väitis AS S-Marten, et temal oli sõlmitud tollimaakler AS-ga ATV Transport

leping ja sellest lepingust tulenevalt eeldas ta, et tollimaakler tasub temalt saadud maksusummad

tollile. Temal puudub võimalus kontrollida tollimaakleri poolt maksusummade tasumist tollile.

Apellant viitas seejuures ka TS §-dele 1 p. 22 ja 16 lg. 1 ning MKS §-le 2 p. 3 ja leidis, et

tollimaakleri ning tolli vahel on haldusõiguslik suhe ja tollimaakleri teenuse kasutamisel on

maksumaksjaks tollimaakler. Maksuvõlg saab seetõttu tekkida vaid tollimaakleril.

Ringkonnakohus on jätnud apellandi need väited sisulise tähelepanuta, ta ei ole hinnanud nendega

seonduvaid faktilisi asjaolusid ega tõendeid. Ringkonnakohus on märkinud otsuses, et ekslik on

apellandi väide, et tollimaakleri teenuse kasutamisel saab maksuvõlg tekkida vaid maakleril, kuid ta

ei ole seejuures analüüsinud apellandi poolt esitatud väiteid. Ka halduskohus ei ole neid kaebuse

väiteid käsitlenud ja sellele juhtis apellant ringkonnakohtu tähelepanu.

Ringkonnakohus on asunud sisuliselt seisukohale, et tollimaakleri teenuse kasutamisel vastutavad

tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest võlgnikud solidaarselt. Selline seisukoht on väär.

Riigikohtu halduskolleegium asus haldusasjades 3-3-1-38-99 ja 3-3-1-39-99 seisukohale, et

tollimaakleri ning tolli vahel on haldusõiguslik suhe. Kui kasutatakse tollimaakleri teenust, siis on

maksumaksjaks tollimaakler ja ettekirjutuse saab teha maaklerile, sest tollivõlg saab tekkida vaid

maakleril.

Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada AS S-Marten kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. novembri 2000. a. haldusasjas

nr. II-3/344/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 26. aprillil 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann