3-3-2-1-01 · Riigikohus

3-3-2-1-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. aprillil 2001

A. "apovalovi teistmisavalduse läbivaatamine endise NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee

töötajaid puudutava lõppakti kohaldatavuse küsimuses

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

29. märtsil 2001 kirjalikus menetluses läbi Aleksandr "apovalovi teistmisavalduse Tallinna

Halduskohtu 13. märtsi 2000. a. otsuse haldusasjas nr. 3-509/2000 uuesti läbivaatamiseks.

Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a. korraldusega nr. 661-k otsustati Aleksandr "apovalovile

(Alexandre Chapovalov) mitte anda elamisluba. Loast keeldumist põhjendati sellega, et A. "apovalov

töötas ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees. Ta esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid, varjates

oma seost julgeolekuteenistusega.

A. "apovalov esitas selle korralduse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

korraldus täielikult seadusevastaseks ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek vaadata asi uuesti läbi

ning teha uus otsus.

Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-509/2000 jäeti A. "apovalovi

kaebus rahuldamata. A. "apovalov esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2000. a. otsusega rahuldamata.

A. "apovalovi esindaja vandeadvokaat Sven Sillar esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles palub

tühistada ringkonnakohtu otsus, halduskohtu otsus ja Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus ning

teha valitsusele ettekirjutus vaadata A. "apovalovi elamisloa taotlus uuesti läbi ja anda

A. "apovalovile viieks aastaks elamisluba. Avaldaja väidab:

HKMS § 75 lg. 2 p. 1 järgi on käesolevas asjas teistmise aluseks 18. detsembril 1991. a. sõlmitud

kokkulepe, millega Eesti riik võttis endale NSV Liidu, mille õigusjärglane on Vene Föderatsioon, ees

rahvusvahelise kohustuse mitte piirata endiste ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee töötajate õigusi

nende eelneva töötamise tõttu riiklikus julgeolekukomitees. See leping tuli avalikkusele ilmsiks alles

25. oktoobril 2000, mil Venemaa Saatkonna Konsulaarosakonna poolt tõestatud koopia kokkuleppest

esitati Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr. 2-1268/2000.

Kokkuleppele viitab ENSV RJK tegevuse lõpetamise lõppakt, mille Eesti esindajana allkirjastas

riigiminister R. Vare. Lõppakti punktis 4 sätestatakse, et pooled on valmistanud ette ENSV RJK

endiste töötajate ja pensionäride õiguslikku ja sotsiaalset kaitset, pensionikindlustust ja elamispinnaga

kindlustamist käsitleva kokkuleppe, mille sätteist pooled juhinduvad kuni vastava reguleerimiseni

riikidevahelisel tasandil. Lõppaktiga võttis Eesti endale kohustuse juhinduda juba välja töötatud, kuid

Eesti peaministri ja Vabariikidevahelise Julgeolekuteenistuse juhi poolt allkirjastamata kokkuleppest.

Kuna tänaseni pole Eesti ja Venemaa reguleerinud julgeolekukomitee endiste töötajate sotsiaalseid ja

õiguslikke tagatisi, siis tuleb juhinduda lõppaktist ja kokkuleppest.

Nimetatud kokkulepe ja lõppakt on Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni mõttes

kehtivad rahvusvahelised lepingud.

Vabariigi Valitsuse esindaja kirjalikus vastuses teistmisavaldusele palutakse jätta avaldus

rahuldamata. Vabariigi Valitsuse esindaja väidab:

Rahvusvaheliste lepingute sõlmimist puudutavate õiguse üldpõhimõtete järgi saavad riiki ilma

volituseta esindada riigipea, valitsusjuht ja välisminister.

Kokkuleppe sissejuhatusest tuleneb, et Eesti poolt pidi sellele alla kirjutama valitsuse esimees

E. Savisaar. Kokkuleppele on alla kirjutanud riigiminister R. Vare. R. Vare poolt alla kirjutatud

kokkulepet saab käsitleda üksnes parafeeritud kokkuleppena.

Ühestki lõppaktis nimetatud dokumendist ei tulene R. Vare volitust sõlmida Lõppakt.

Eesti välisministeeriumi teadaandes jõus olevate välislepingute kohta pole nimetatud Kokkulepet ega

Lõppakti.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Teistmisavaldusest tuleneb, et teistmise aluseks peetakse Kokkuleppe ENSV RJK endiste

kaastöötajate, pensionäride ning nende perekonnaliikmete õigusalase ja sotsiaalse kaitse, pensioni ja

elamispinnaga kindlustamise kohta (edaspidi Kokkulepe) punkti 2 alpunkti 1 koostoimes Lõppakti

ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamise kohta (edaspidi Lõppakt) punktiga 4.

Teistmisavaldusele on lisatud Kokkuleppe venekeelse teksti ärakiri, mille on tõestanud Venemaa

saatkonna konsulaarosakond, selle tõestatud eestikeelne tõlge ja Lõppakti tõestatud ärakiri. Vaidlust

nende tekstide ehtsuse üle ei ole.

Kokkuleppe punkti 2 alapunkt 1:

"2. Eesti Vabariigi Valitsus kohustub:

1. Tagama endistele RJK kaastöötajatele ja pensionäridele ning samuti nende perekonnaliikmetele

sotsiaalsed, poliitilised ja isiklikud õigused kooskõlas üldtunnustatud rahvusvaheliste normide, Eesti

Vabariigi seaduste ning kahepoolsete kokkulepetega, mitte lubama endiste RJK kaastöötajate õiguste

ja vabaduste piiramist, kriminaalkorras ning muul viisil vastutusele võtmist nende eelneva teenistuse

või töötamise tõttu riikliku julgeoleku organeis, kui nende tegevus oli kooskõlas kehtinud

seadusandlusega."

Lõppakti punkt 4:

"4. Osaluspooled valmistasid ette ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee endiste töötajate ja

pensionäride õiguslikku ja sotsiaalset kaitset, pensionikindlustust ja elamispinnaga varustamist

käsitleva kokkuleppe, mille sätteist pooled juhinduvad kuni vastava reguleerimiseni riikidevahelisel

tasandil."

Ilmselgelt peetakse siin silmas Kokkulepet, mis allkirjastati 18. detsembril 1991.

2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 75 lg. 2 p. 1 järgi on teistmise aluseks olulised asjaolud, mis

kohtulahendi tegemise ajaks olid olemas, kuid ei olnud ega võinud olla avaldajale teada.

Kokkulepet ja Lõppakti pole Riigi Teatajas avaldatud. Kui avaldamata üldakt oli vaidluse

lahendamisel otsustava tähendusega, siis tuleb sellise avaldamata akti ilmsikstulek lugeda teistmise

aluseks. Vastasel korral poleks reaalselt tagatud Põhiseaduse §-s 15 lg. 1 sätestatud kaebeõigus. Isik

peab saama kohtule esitada oma väiteid, tuginedes asjassepuutuvale üldaktile, millest ta polnud

teadlik seetõttu, et akt polnud avaldatud ja tema olemasolu vaidluse ajal ei olnud teada.

Käesolevas asjas pole vaidlust selle üle, et A. "apovalovile ja kohtutele polnud vaidluse lahendamisel

teada Kokkuleppe ja Lõppakti olemasolu ja sisu.

3. Kokkuleppe puhul tekib kõigepealt küsimus, kas pooled saavutasid siduva välislepingu.

Kolleegiumile esitatud Kokkuleppe tõlkes on märgitud: "Eesti Vabariigi Valitsuse esimees

E. Savisaar ja Vabariikidevahelise Julgeolekuteenistuse juht V. Bakatin on Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 20. augusti 1991. a. määruse "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja NSVL Riiginõukogu

6. septembri 1991. a. määruse "Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamisest", alusel, juhindudes

püüdest säilitada ning arendada oma riikide vahelisi sõbralikke suhteid, üldtunnustatud

rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja normide, teine-teise suveräniteedi austamise ja siseasjadesse

mittevahelesegamise printsiipide alusel ning kinnitades oma kindlat veendumust austada inimese

põhiõigusi ja -vabadusi, sõlminud käesoleva Kokkuleppe Eesti Vabariigi territooriumil elavate

julgeolekuorganite kaastöötajate, pensionäride ning samuti nende perekonnaliikmete õigusliku ja

sotsiaalse kaitse, pensioni ja elamispinnaga kindlustamise kohta seoses ENSV RJK tegevuse

lõpetamisega." Selle dokumendi lõpus on märgitud "Vabariikidevahelise Julgeolekuteenistuse juht

V. Bakatin /Allkiri/" ja "Eesti Vabariigi Valitsuse esimees E. Savisaar /Allkiri/." Dokumendi

notariaalsele tõlkele on lisatud venekeelne lepingu koopia. Sellel olevad allkirjad ei kuulu

E. Savisaarele ja V. Bakatinile. Selle üle vaidlust ei ole. Vaidlust pole ka selle üle, et dokumendile on

Eesti poolt alla kirjutanud toonane riigiminister R. Vare ja Venemaa poolt V. Sironin, ega selle üle, et

see kokkulepe pole jõustunud.

Kokkulepet pole nimetatud Eesti välisministeeriumi poolt koostatud ja Riigi Teatajas avaldatud jõus

olevate lepingute nimekirjas.

Eeltoodu põhjal võib järeldada, et pooled ei jõudnud siduvale kokkuleppele. Nad vaid parafeerisid

Kokkuleppe väljatöötatud teksti. Sellele viitab ka Lõppakt, mille punktis 4 peeti silmas R. Vare ja

V. Sironini allkirjastatud Kokkulepet ja oldi seisukohal, et see pole veel jõustunud. Vastasel korral

oleks arusaamatu, miks Lõppakti punktis 4 märgitakse, et pooled on ette valmistanud kokkuleppe,

mille sätetest nad juhinduvad kuni vastava küsimuse reguleerimiseni riikidevahelisel tasandil.

4. Teiseks tuleb püüda leida vastus küsimusele, kas Lõppakt on õiguslikult siduv. A. "apovalovi

esindaja väidab, et Kokkuleppes märgitud tagatisi tuleb rakendada jõus oleva Lõppakti punkti 4 tõttu.

Vabariigi Valitsuse esindaja väidab, et rahvusvahelise õiguse järgi saab riiki ilma volitusteta esindada

riigipea, valitsusjuht ja välisminister. "Kuivõrd puuduvad igasugused viited R. Vare volituste

olemasolu kohta, ei ole alust eeldada nende olemasolu." Veel väidab valitsuse esindaja, et Lõppakti

pole ka jõus olevate välislepingute hulgas. A. "apovalovi esindaja väidab, et Lõppakt on siduv

välisleping.

Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 2 punkti 2 alapunkti "a" järgi loetakse

oma riiki funktsioonide tõttu ja volituste esitamise vajaduseta kõigi lepingu sõlmimist puudutavate

toimingute teostamisel esindavaks riigipead, valitsusjuhid ja välisministrid. Sama artikli punkti 1

järgi loetakse isik riiki esindavaks kas lepingu teksti vastuvõtmiseks või selle autentsuse

kindlakstegemiseks või riigile lepingu kohustuslikkuse kohta nõusoleku avaldamiseks, kui ta esitab

vastavad volitused (alapunkt "a") või vastavate riikide praktikast või muudest asjaoludest ilmneb, et

nad kavatsesid käsitada sellist isikut neil eesmärkidel riiki esindava isikuna ja mitte nõuda volituste

esitamist (alapunkt "b"). Konventsioon jõustus Eesti jaoks 20. novembril 1991. Seega enne Lõppakti

allakirjutamist detsembris 1991.

Lõppaktis on märge, et riigiminister R. Vare tugineb Vabariigi Valitsuse 9. septembri 1991. a.

korraldusele nr. 296-k. Samuti märgitakse Lõppaktis, et pooled tuginevad Eesti Vabariigi, NSVL

Riikliku Julgeoleku Komitee ja ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee vastastikuste kohustuste

protokollile 4. septembrist 1991 ning ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee tegevuse lõpetamisega

seotud praktiliste abinõude protokollile 9. oktoobrist 1991.

Asjas selguse saamiseks palus Riigikohtu halduskolleegium Vabariigi Valitsuse esindajat esitada

kolleegiumile ärakirjad kõigist valitsuse poolt 8. ja 9. septembril 1991 antud korraldustest.

Kolleegiumile esitati 9. septembri 1991. a. korraldus nr. 297-k, 9. septembri 1991. a korraldus

nr. 298-k, 9. septembri 1991. a. korraldus nr. 299-k ja 9. septembri 1991. a. korraldus nr. 300-k.

Korraldus nr. 297-k puudutab valitsuse reservfondist raha eraldamist. Korraldus nr. 298-k puudutab

Eesti Vabariigi Valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee vahelise protokolli täitmist. Selle

korraldusega moodustati julgeolekukomitee likvideerimisega seotud küsimuste lahendamiseks Eesti

valitsuskomisjon ning jagati ülesandeid valitsuskomisjonile, riigikantseleile, siseministeeriumile ja

riigiettevõttele "Eesti Telekommunikatsioonid". Volitusi Venemaaga sõlmitavale leppele

allakirjutamiseks selles korralduses ei olnud. Korraldus nr. 299-k puudutab läbirääkimisi piirikaitse ja

tolli allutamiseks Eesti võimkonnale. Korraldusega nr. 300-k nimetati ametisse Arno Univer. Seega

on need korraldused asjassepuutumatud.

Veel esitas valitsuse esindaja kolleegiumile kaks koopiat. Üks on Vabariigi Valitsuse korralduste

originaalide toimiku tiitelleht. Korraldust nr. 296-k kolleegiumile ei esitatud. Esitatud on koopia

valitsuse korralduste originaalide toimikust. Selleks on leht märkega "296k orig. 189 R. Vare käes."

Valitsuse esindaja teatas kolleegiumile kirjalikult: "Ühtlasi teatame, et Vabariigi Valitsuse

8. septembri 1991. a korralduse nr. 296-k kohta on Riigikantseleis korralduste registreerimise

raamatusse sisuks märgitud "Eesti Politseiameti Eriteenistuse kohta". Korralduse teksti

Riigikantseleis ei leidu, kuid Riigikantselei edastas Kodakondsus- ja Migratsiooniametile koopiad

vastavas toimikus leiduvast informatsioonist. Edastame nimetatud informatsiooni ka Teile (2 lehel)."

Seega kinnitab valitsus kolleegiumile, et ka korraldus nr. 296-k on asjassepuutumatu. Kolleegiumi

käsutuses pole dokumente, mis kinnitaksid vastupidist.

Riigi Teatajas on avaldatud Välisministeeriumi ametlik, välisministri poolt allkirjastatud teadaanne

"Eesti Vabariigi poolt alates 1990. aastast sõlmitud, seisuga 4. mai 1994. a. jõus olevad

välislepingud" (RT II, 1994, 18, lk. 631). Teadaande järgi on NSVL julgeolekuorganeid puudutavatest

lepetest jõus Protokoll Eesti Vabariigi Valitsuse, NSVL RJK ja Eesti RJK vahelistest vastastikustest

kohustustest (jõustunud 4. september 1991), Ajutine kokkulepe Eesti Vabariigi Valitsuse ja NSVL

RJK vahel piiriküsimuste reguleerimise ja NSVL RJK piirivalvevägede struktuuride Eesti Vabariigi

territooriumil funktsioneerimise meetmetest (jõustunud 4. september 1991) ja Eesti Vabariigi ja

NSVL RJK ning ENSV vaheline Protokoll Eesti NSV RJK lõpetamisega seotud praktilistest

meetmetest (jõustunud 9. oktoober 1991). Lõppakti pole nimetatud selles ega üheski teises

Välisministeeriumi koostatud teadaandes. Seega on Välisministeerium seisukohal, et Lõppakt pole

jõus olev välisleping.

Riigikohtu halduskolleegiumi kasutada on venekeelsed koopiad 4. septembri 1991. a. protokollist ja

9. oktoobri 1991. a. protokollist, millele viidatakse Lõppaktis. Välisministeeriumi teadaande järgi on

need protokollid jõus. Kuid nende protokollidega ei volitata R. Varet alla kirjutama Lõppaktile, ehkki

Lõppaktis märgitakse, et tuginetakse nendele protokollidele.

Kuivõrd välisministeeriumi teadaandes jõusolevate välislepingute kohta pole Lõppakti nimetatud, siis

tuleb järeldada, et Eesti riik on seisukohal, et R. Vare ei esindanud Eesti riiki Rahvusvaheliste

lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 7 punkti 1 alapunkti "b" järgi.

Seega ei saa Riigikohtu halduskolleegiumi kasutuses olevatest andmetest järeldada, et Lõppakt on

Eestile siduv välisleping. Teistmisavaldus jääb rahuldamata.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Aleksandr "apovalovi (Alexandre Chapovalov) teistmisavaldus rahuldamata ning

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3/208/00 ja Tallinna

Halduskohtu 13. märtsi 2000. a. otsus haldusasjas nr. 3-509/2000 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 23. aprillil 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann