3-2-1-54-01 · Riigikohus

3-2-1-54-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. aprillil 2001. a

Eha Sõda hagi Maie Lepa ja Eesti Vabariigi vastu kinnistu osa ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks ja kinnistusregistri kande parandamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 19. märtsil 2001. a läbi Eha Sõda kassatsioonkaebuse alusel Tartu

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-307/00. Istungist

võtsid osa hageja E. Sõda ja tema esindaja vandeadvokaat I. Seimer ning kostja M. Lepp.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt ostis E. Sõda 11. juunil 1997. a Pärna elamu koos kõrvalhoonega.

Maa erastamiseks maaüksust mõõdistav geodeet tegi kindlaks, et naabermaaüksuse Tamme piir oli

mõõdetud ca 90 cm ulatuses läbi hageja elamu. Pärna krundi plaanil kulgeb maaüksuste vaheline piir

1,5 m kaugusel Pärna elamust ja selle juurde kuuluvast kõrvalhoonest. Tamme maaüksuse osas avati

kinnistusregistriosa 23. oktoobril 1997. a. Pärna maaüksuse osas avati kinnistusregistriosa 3. juulil

1998. a. Kuna kostja on pärast maaeraldust 1990. aastal istutanud oma krundi äärde arooniaistikud ja

paigaldanud ca 80 cm kaugusele hageja elamust võrkaia, siis on hagejal takistatud temale kuuluva

kinnisasja kasutamine hoonetest ca 70 cm kaugusel ja 30 m ulatuses. Hageja palus kohustada kostjat

vabastama kinnistu osa kostja paigaldatud aia tõstmisega Pärna maaüksuse piirile ning parandada

kinnistusregistri kanne ja kinnistamisotsus Tamme kinnistu osas selliselt, et Tamme ja Pärna kinnistu

piir kulgeks kohal, kus see Pärna kinnistu jaoks kinnistati, s.o 1,5 m kaugusel hageja majast.

Kostja M. Lepp leidis, et tema valduses ei ole hageja kinnistu osa. Hageja ei esitanud Tamme

maaüksuse kinnistamisteatele pretensiooni. Tamme maaüksuse piir vastab piiriprotokollile.

Kostja Eesti Vabariik leidis, et kinnistusregistri kanne ega kinnistamisotsus ei sisalda märget piiride

kohta. Seetõttu on arusaamatu hageja nõue parandada kinnistusregistri kanne ja kinnistamisotsus

Tamme kinnistu osas. Hageja ja kostja M. Lepp peavad piirivaidluse lahendama omavahel. Alles

seejärel on võimalik muuta kinnisturegistri kannet.

Viljandi Maakohus jättis 27. aprilli 2000. a otsusega hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata..

Otsuse põhjendustel on Tamme ja Pärna maaüksuste piirid määratud vastavalt

mõõdistamistulemustele ja naaberkruntide piirid on looduses märgitud vastavalt piiriprotokollidele,

mille kohaselt kulgevad maaüksuste piirid sirgjooneliselt ning tulenevalt maakatastri mõõtkava

1:10 000 täpsusest ei ole maaüksuste piiride kattuvust võimalik tuvastada. Omanikul on AÕS § 80

lg 1 järgi nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta valdab tema asja. AÕS § 82 lg 1 järgi peab

hageja vaidluse korral tõendama, et kostja valdab tema asja. Tõendatud on, et kostja ei valda hageja

asja ebaseaduslikult. Omanikul on AÕS § 89 alusel õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise

kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Tunnistajate ütlustega on

tõendatud, et Tamme kinnistu puhul on tegemist kinnistu piiri mõõtmise veaga looduses, mida saab

kõrvaldada maakorraldusseadusest tulenevalt lihtsate maakorraldusetoimingutega.

Tamme maaüksuse osas on kinnistusraamatu kanded tehtud õiguslikul alusel ja nende tegemise alus

ei ole ära langenud. Hageja ei ole tõendanud, et Eesti Vabariik oleks 23. oktoobri 1997. a Tamme

maaüksuse kinnistusregistriosa avamisel rikkunud seadust. KRS § 64 lg 3, millest hageja juhindub,

on alates 17. veebruarist 1999. a kehtetu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tartu Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2000. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Otsuse põhjendustel ei saanud kinnistusregistri kande ja kinnistamisotsuse parandamise nõuet

rahuldada, sest kinnistusraamatu kanded on tehtud õiguslikul alusel ja alus ei ole käesolevaks ajaks

ära langenud. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja valdus on seaduslik.

Kinnistute piirivaidlust on võimalik lahendada maakorraldusseaduse (MaaKS) § 15 kohaselt

kinnisasja piiri kindlaksmääramisega. Selle paragrahvi kohaselt teeb kinnisasjade vahelise piiri

asukoha kindlaks maakorraldaja kinnisasja omaniku või koormava asjaõiguse omaja taotlusel, kui

sellega on nõus kinnisasja omanik. Piiri asukoht tehakse kindlaks kinnistusraamatus, riigi

maakatastris ja arhiivides või teistes registrites leiduvate andmete alusel. Eeltoodud andmete

puudumisel määratakse piiri asukoht piirimärkide, valduse ulatuse või piirinaabrite, nende

puudumisel vähemalt kahe tunnistaja ütluste alusel. Piir külgnevate kinnisasjade vahel määratakse

plaanil ja looduses ning näidatakse kätte looduses kinnisasja omanikule või koormava asjaõiguse

omajale. Andmed kindlakstehtud piiri kohta registreeritakse riigi maakatastris maakorraldaja esitatud

dokumentide alusel.

Kui kinnistu pindala muutumisega kaasneb kinnistu piiride muutumine katastriüksuse plaanil, siis

esitab riigi maakatastri pidaja KRS § 13 lg 4 kohaselt koos andmete parandamise taotlusega kinnistu

omaniku ja teiste kinnistusraamatust nähtuvate puudutatud isikute nõusoleku nende andmete

parandamiseks kinnistusregistris. Omaniku ja puudutatud isiku allkiri nõusolekul peab olema

notariaalselt tõestatud. Kui pooled kokkuleppele ei jõua, on võimalik kooskõlas MaaKS §-dega 16 ja

järgnevad taotleda ümberkruntimist.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 6 sellega, et ei vastanud otsuses apellatsioonkaebuse

põhjendustele ning see viis ebaõigele kohtulahendile. Asjas on tõendatud, et Tamme maaüksuse piir

kulgeb ca 86 cm ulatuses läbi hagejale kuuluva elamu. Maareformiseaduse § 22 lg 1 kohaselt on

ehitise omanikul õigus ostueesõigusega osta ehitise alla jääv maa. AÕS § 16 lg 1 kohaselt on

maatükiga püsivalt ühendatud ehitis selle oluline osa. Asi ja tema olulised osad ei või AÕS § 15 lg 2

järgi olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks. Seda asjaolu ei ole ringkonnakohus oma otsuses

käsitlenud. Hageja taotles kinnistusraamatu kande parandamist AÕS § 57 lg 1 alusel, mille kohaselt

kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta või kui see alus on hiljem ära

langenud.

Seadusest ega asja tehioludest ei tulene ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistu piiride küsimust on

võimalik lahendada poolte kokkuleppel lihtsate maakorraldustoimingutega. Ringkonnakohtu viide

MaaKS §-le 15 on väär, kuna selle alusel ei ole võimalik piirivaidlust lahendada, sest kostja ei ole

sellega nõus.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja M. Lepp, et esitatud kaebus on põhjendamata.

Ringkonnakohus vastas kõikidele apellatsioonkaebuse väidetele. Asjas on tõendatud, et

kinnistusraamatu kanne on õige ja selle parandamiseks puudub alus. Kostja ei valda hageja asja.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja Eesti Vabariik, et ringkonnakohus vastas

apellatsioonkaebuse põhjendustele. Hageja erastas Pärna maaüksuse ja ta on kinnistusraamatusse

kantud omanikuna, samuti kuulub talle kui maa omanikule Pärna elamu. Seetõttu on hageja viited

AÕS §-dele 15 lg 2 ja 16 lg 1 asjakohatud. Ringkonnakohus kohaldas õigesti MaaKS§ 15 ja 16.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja kostja oma

vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.

Kostjale kuuluva kinnistu esmakinnistamise õiguslikuks aluseks olevad dokumendid on sätestatud

AÕSRakS § 11 lg 3. Kohtud on õigesti jätnud hagi kinnistusraamatu kande parandamiseks

rahuldamata põhjusel, et kinnistusraamatu kanne Tamme maaüksuse osas on tehtud õiguslikul alusel

ja tõendatud pole selle ära langemine (AÕS § 57 lg 1). Apellatsioonikohus ei ole rikkunud TsMS

§ 330 lg 6. Apellatsioonikohus nõustus maakohtus tuvastatuga, et kostja valdus ei ole ebaseaduslik ja

leidis, et seetõttu on põhjendamatud apellatsioonkaebuse vastupidised väited.

Väär on kassatsioonkaebuse väide, et kinnisasja piiri kindlaksmääramine MaaKS § 15 kohaselt pole

võimalik, kuna sellega ei nõustu kostja kui teise kinnisasja omanik. Osundatud paragrahvi 1. lõike

järgi teeb kinnisasjade vahelise piiri asukoha kindlaks maakorraldaja kinnisasja omaniku või

koormava asjaõiguse omaja taotlusel, kui sellega on nõus kinnisasja omanik. Koormava asjaõiguse

omaja saab kinnisasjade vahelise piiri kindlaksmääramist taotleda ainult koormatud kinnisasja

omaniku nõusolekul. Kuna hageja ei ole koormava asjaõiguse omaja vaid kinnisasja omanik, siis ta

saab taotleda kinnisasjade vahelise piiri asukoha kindlakstegemist ja seadusest ei tulene, et selleks

peab olema teise kinnisasja omaniku nõusolek.

Kohtud on õigesti leidnud, et kinnistute piiri asukohta on võimalik lahendada lihtsate

maakorraldustoimingutega. MaaKS § 10 lg 1 järgi on lihtsad maakorraldustoimingud selle seaduse §-

des 12-15 loetletud toimingud, mis tehakse korraldatavate kinnisasjade omanike taotlusel.

Maakorraldus valla territooriumil kuulub MaaKS § 3 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevusse.

Asjasse mittepuutuv on apellatsioonikohtu viide MaaKS § 16. Ümberkruntimine on

maakorraldustoimingute kogum, millega korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud

kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele MaaKS § 5 2. lõike sätetele

vastavad uued kinnisasjad.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Muuta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 2000. a otsust ja jätta

kohtuotsuse põhjendavast osast välja viide MaaKS §-le 16. Muus osas jätta ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Eha Sõdale 11. detsembril 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa