3-2-1-73-01 · Riigikohus

3-2-1-73-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. aprillil 2001. a

Aita Bondart"uki avaldus reaalse repressiooniohu tõttu vara mahajätmise fakti tuvastamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

kirjalikus menetluses 2. aprillil 2001. a Aita Bondart"uki ja Eesti Vabariigi Võru Maavalitsuse kaudu

kassatsioonkaebuste alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2-31/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Linda Mandeli emale Selma Kährile kuulus Võru maakonnas Rõuge vallas Järve nr 18 talu elumaja.

L. Mandel, kelle õigusjärglaseks on tema tütar A. Bondart"uk, esitas avalduse juriidilise fakti

tuvastamiseks, et S. Kähr jättis elumaja maha reaalse repressiooniohu tõttu. Eesti Vabariik Võru

Maavalitsuse kaudu leidis, et avaldus juriidilise fakti tuvastamiseks on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele.

Võru Maakohtu 4. juuni 1999. a otsusega avaldus rahuldati ja tuvastati fakt, et S. Kähr jättis Võru

maakonnas Rõuge vallas Järve nr 18 talu elumaja maha reaalse repressiooniohu tõttu. Kohtuotsuse

põhjendustel on arhiiviteatistega ja tunnistajate M.-E. Kimmeli, R. Ploomi, K. Perli, V. Kimmeli,

A. Toomsalu ja E. Pihu ütlustega tõendatud, et L. Mandeli isalt Alfred Kährilt võõrandati 1945. aastal

osa maast ja loomadest ning 1949. aastal ühistati temalt loomi, põllutööriistu, osa hooneid. A. Kähr

oli aktiivne kaitseliitlane. 1950. aastal arvati S. Kähri talu kulaklike majapidamiste nimekirja.

Kähride perekond pääses varasemast küüditamisest altkäemaksu andmisega. Kõik Kähride

taluhooned olid nende kasutusest kolhoosi poolt praktiliselt ära võetud: kõrvalhoonetesse oli pandud

kolhoosi kari, elumajas elasid karjatalitajad ja asus kolhoosi kontor. Seega rakendati Kähride suhtes

mitmesuguseid repressiivseid vahendeid ja arvestades 1950. aastal valitsenud olustikku, oli S. Kähril

reaalne alus karta ka edaspidiseid repressioone. S. Kähr jättis 1950. aasta suvel elumaja maha oma

tahte vastaselt reaalse repressiooniohu tõttu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Huvitatud isikute AS Same-Sport ja Are Asteli apellatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegium tühistas 28. detsembri 2000. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

jättis avalduse rahuldamata. Maakohus andis asjas kogutud tõenditele väära hinnangu. Tunnistajate

M.-E. Kimmeli, R. Ploomi ja K. Perli ütlused ei tõenda reaalse repressiooniohu tõttu S. Kähri poolt

vara mahajätmist. Tunnistajate ütluste kohaselt olid S. Kähri elamusse paigutatud kolhoosi töölised.

Tunnistajate ütlustest ei selgu, mis asjaoludel S. Kähr oma elamust lahkus. Tunnistajate K. Perli ja

M.-E. Kimmeli ütlused tuginevad suures osas kolmandatelt isikutelt kuuldule ning on segunenud

tunnistajate poolsete õiguslike hinnangutega. Tunnistajad on kõrges eas ning andsid ütlusi sündmuste

kohta, mis leidsid aset 50 aastat tagasi. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et S. Kähri elamus elasid

võõrad inimesed ning et S. Kähr lahkus oma talust, kuid tunnistajate ütlused ei tõenda, et ta lahkus

reaalse repressiooniohu tõttu. Sellele, et S. Kähr ei varajanud end ega olnud sunnitud repressiooniohu

tõttu talust lahkuma, viitab ka asjaolu, et 1954. aastal rahuldati S. Kähri taotlus aiamaa saamiseks

ning samal aastal rahuldati tema avaldus heina vahetamiseks piima vastu. S. Kähr võeti 1954. aastal

vastu Oktoobri kolhoosi liikmeks. Majapidamisraamatute väljavõttel on märge, et S. Kähr lahkus

1959. aasta märtsis Võru linna. 1959. aasta aprillis ja novembris arutati Oktoobri kolhoosi juhatuses

S. Kähri elamu ostmist.

II. Avaldaja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus avaldaja õigusjärglane A. Bondart"uk ringkonnakohtu otsuse tühistada.

Kohus menetles apellatsioonkaebust, mis esitati peale apellatsioonitähtaja möödumist. Kaebus esitati

otse ringkonnkohtule ning jõudis maakohtusse alles peale TsMS § 250 lg-s 3 sätestatud tähtaega.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Kohus ei arvestanud tõendite hindamisel

TsMS § 95 ja § 332 sätteid. Ringkonnakohus leidis tunnistajate ütlustele viidates, et ütlused

tuginevad suures osas kolmandatelt isikutelt kuuldule. Samas kinnitavad tunnistaja ütlusi ka

arhiiviteatised. Asjakohatu on ringkonnakohtu viide tunnistajate vanusele. Ringkonnakohus andis

tõenditele väära hinnangu. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ORAS § 6. Kähride suhtes rakendati

mitmesuguseid repressiivseid vahendeid ja on kohatu väita, et puudus reaalne repressioonioht.

III. Huvitatud isiku kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja tunnistada jõustunuks

maakohtu otsuse või uue otsusega avaldus rahuldada. Apellatsioonkaebus esitati otse

ringkonnakohtule, kuigi kaebus tuleb esitada otsuse teinud kohtu kaudu. Apellatsioonitähtaja jooksul

kaebust maakohtusse ei laekunud ja apellant ei taotlenud hiljem tähtaja ennistamist. Kohtuotsuses

pole märgitud, millist seadust kohus kohaldas. Otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Võib oletada,

et ringkonnakohus tegi otsuse ORAS § 6 alusel. Kohus tõlgendas seda normi ebaõigesti ja jõudis

tõendeid hinnates väärale järeldusele, et S. Kähri lahkumine elamust reaalse repressiooniohtu tõttu

pole tõendatud. Reaalne repressioonioht on tõendatud nii tunnistajate ütlustega kui ka asjas esitatud

kirjalike tõenditega. Ringkonnkohus tegi otsuse ainult tunnistajate ütluste põhjal. Kohus leidis, et

kuna tunnistajad on eakad ja nende ütlused vastuolulised, siis pole reaalne repressioonioht tõendatud.

Ringkonnakohus jättis analüüsimata esitatud dokumentaalsed tõendid aastatest 1945-1950, millel

põhines maakohtu otsus, ning jättis põhjendamata, miks neis sisalduvad asjaolud ei ole

repressiooniohu tuvastamise aluseks. Arhiiviteatiste kohaselt kuulusid Kährid suurmaapidajate hulka.

1950. aastaks oli neilt võõrandatud praktiliselt kogu vara. 1950. aasta augustis arvati S. Kähri

majapidamine kulaklike majapidamiste hulka. Ringkonnakohtu järeldus, et tuvastav fakt ei ole

tõendatud, on vastuolus TsMS §-s 95 sätestatuga. Eesti Vabariigilt Võru Maavalitsuse kaudu ei

nõutud vastust apellatsioonkaebusele.

IV. Vastus kassatsioonkaebustele

Vastuses kassatsioonkaebustele palus huvitatud isik AS Same-Sport jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi, kui menetles ekslikult otse

ringkonnkohtule esitatud apellatsioonkaebust. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a

määruses asuti seisukohale, et kui apellatsioonkaebus esitatakse tähtaegselt vahetult

ringkonnakohtule, siis tuleb kaebus saata esimese astme kohtule, teatades sellest apellandile, ja

lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks. Samuti ei kohaldanud ringkonnakohus ebaõigesti ORAS § 6 ja

hindas tõendeid vastavuses TsMS §-ga 95.

V. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu.

Kolleegium soostub kassatsioonkaebuste seisukohaga, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330

lg 4 nõuetele. Selle sätte kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese

astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis avalduse elumaja reaalse repressiooniohu tõttu

mahajätmise fakti tuvastamiseks rahuldamata, pidi ringkonnakohus otsuses põhjendama, miks ta ei

nõustu avaldaja väidetega, samuti analüüsima kõiki kogutud tõendeid.

Ringkonnakohus pole otsuses põhjendanud, miks ta jätab tähelepanuta osa asjaolusid, mis avaldaja

väitel ja esimese astme kohtu otsuse järgi kinnitavad elumaja reaalse repressiooniohu tõttu

mahajätmise fakti. Ka pole kohus põhjendanud, miks jäetakse arvestamata dokumentaalsed tõendid.

Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et avalduse rahuldamiseks oleks tunnistajad pidanud ütlustega

tõendama S. Kähri lahkumist talust reaalse repressiooniohu tõttu. Tõendeid tuli esitada asjas tähtsust

omavate asjaolude tõendamiseks. Õiguslikke järeldusi - kas S. Kähril oli põhjendatud alus karta

repressiooni - pidi tegema kohus. Kohtuotsusest ei selgu, millistest materiaalõiguse normidest on

kohus tõendamiseseme määratlemisel lähtunud.

Avaldaja väitel jättis S. Kähr elumaja reaalse repressiooniohu tõttu maha 1950. aasta juunis.

Apellatsioonikohus leidis otsuses, et kuna 1954. aastal rahuldati S. Kähri taotlus aiamaa saamiseks ja

heina vahetamiseks piima vastu ning ta võeti vastu kolhoosi liikmeks, siis S. Kähr end ei varjanud

ega olnud sunnitud talust repressiooniohu tõttu lahkuma. Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, mis

tähtsus on avalduse lahendamise seisukohalt sellel, et S. Kähr ei varjanud end 1954. aastal. Samuti ei

selgu otsusest, kuidas välistab S. Kähri käitumine muutunud oludes 1954. aastal elumaja reaalse

repressiooniohu tõttu mahajätmise 1950. aastal.

Vastavalt TsMS § 249 lg-le 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades

hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 305 lg 2 p-dest 1 ja 2

tuleneb esimese astme kohtu kohustus saata hagita asjas tehtud kohtuotsuse peale huvitatud isiku

esitatud apellatsioonkaebuse ärakiri ka teistele asjasse kaasatud huvitatud isikutele, selgitades õigust

kaebusega ühineda ja kohustades kaebusega mitteühinemisel kaebusele kohtu antud tähtpäevaks

kirjalikult vastama. Kuna esimese astme kohus Eesti Vabariigile Võru Maavalitsuse kaudu

apellatsioonkaebusele kirjalikult vastamise tähtaega ei andnud, siis oleks seda pidanud tegema

ringkonnakohus.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a määruses (tsiviilasi nr 3-2-1-104-99) on asutud

seisukohale, et apellatsioonkaebus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks ka siis, kui see on tähtaja piires

esitatud mitte esimese astme kohtule, vaid vahetult ringkonnakohtule. Kolleegium ei pea vajalikuks

seda seisukohta muuta.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Aita Bondart"uki kassatsioonkaebus rahuldada täielikult, Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

Tagastada Aita Bondart"ukile 17. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni ja

Võru Maavalitsusele 25. jaanuaril 2001. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa