3-2-1-42-01 · Riigikohus

3-2-1-42-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 11. aprillil 2001. a

Ljudmilla Plotnikova, Pavel Plotnikovi ja Ilja Plotnikovi hagi AS Baltoks-T vastu toitja

kaotusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas

avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2001. a läbi L. Plotnikova, P. Plotnikovi ja I. Plotnikovi

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-

2/165/00. Istungist võtsid osa hageja L. Plotnikova ja tema esindaja vandeadvokaat T. M. Hiob ja

kostja AS Baltoks-T esindaja vandeadvokaat R. Teeveer.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt töötas Pavel Plotnikov alates 1. juulist 1993. a aktsiaseltsis Baltoks-T

allmaaelektrilukksepana. P. Plotnikov hukkus 15. märtsil 1996. a tööülesannete täitmisel "Tihase"

kollektori ehitusel. P. Plotnikov juhtis elektrivedurit tamponeerimistööde tegemise kohast

kessoonsilluse juurde, kus ta peatas veduri. Vedurilt veepumba mahalaadimisel haakusid tema

tööriided veduri lülituskontrolleri külge, vedur käivitus ja hakkas liikuma surudes P. Plotnikovi

kessoonsilluse ja elektriveduri vahele. P. Plotnikov sai surmavalt vigastada. Tema hukkumise

tagajärjel jäid toitjata ülalpeetavad: abikaasa L. Plotnikova, 17. augustil 1987. a sündinud poeg Pavel

ja 23. märtsil 1989. a sündinud poeg Ilja. Hagejad palusid alates 16. märtsist 1996. a välja mõista

ühekordse hüvitise ja alates 1. oktoobrist 1999. a igakuulise hüvitise.

Tallinna Linnakohus rahuldas 22. oktoobri 1999. a otsusega hagi ja mõistis AS-lt Baltoks-T välja

ühekordselt toitjakaotushüvitise 153 465 krooni ja alates 1. oktoobrist 1999. a perioodiliste

maksetena L. Plotnikovale 1477 krooni ja alaealistele lastele kummalegi 1518 krooni kuus.

Otsuse põhjendustel oli surmaga lõppenud tööõnnetuses süüdi tööandja. Töölepingu järgi oli

P. Plotnikov võetud tööle allmaaelektrilukksepana. Lepingus puudus märge elektrivedurijuhina

lisatöö ja allmaaelektrivedurijuhina töötamiseks instrueerimise kohta. Seega puudus P. Plotnikovil

elektrivedurijuhina töötamiseks kvalifikatsioon. Töökaitseseaduse § 5 lg 2 p 4 kohaselt on tööandja

kohustatud mitte rakendama töötajat töödel, mille tegemiseks ei ole teda välja õpetatud.

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 5 lg 3 p 3 kohaselt tagab tööandja, et töötaja kasutusse antud

töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et on välditud juhukäivitus ning vajaduse korral on

võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada või ohtlik leke kõrvaldada.

Seadmete ja ohutuse põhinõuete p 3.21 kohaselt peab juhikabiin juhtimiskohal olema ka siis, kui

keskkonnatingimused võivad ohustada juhti või kasutajat. Liikuval seadmel asuv juhikoht peab

olema projekteeritud nii, et ta oleks kaitstud kõigi võimalike ohutegurite eest. Tööandja rikkus

jämedalt tööohutuseeskirju, kuna elektriveduril puudus kabiin. Kohus asus seisukohale, et kabiini

puudumine oli P. Plotnikovi surmaga lõppenud tööõnnetuse üheks põhjuseks. P. Plotnikovi enda raske

ettevaatamatus tööõnnetuses ei ole tõendatud. Kohus võttis hüvitise arvutamise aluseks P. Plotnikovi

1995. aasta palga 47 554 krooni 55 senti.

Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust ja rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus luges

tööõnnetuses tööandja süü astmeks 80%. Ringkonnakohus mõistis hagejate kasuks välja ühekordse

hüvitisena 58 656 krooni ja igakuulise hüvitisena alates 1. oktoobrist 1999. a L. Plotnikovale 129

krooni 75 senti ning alaealistele lastele kummalegi 170 krooni 75 senti. Kohtuotsuse põhjendustel ei

ole pooltel vaidlust selles, et hagejad olid hukkunu ülalpidamisel ja neil on TsK §-de 463 lg 2, 464

lg 2 järgi õigus hüvitist saada. Reeglina tuleb kahju hüvitada täies ulatuses, kuid TsK § 464 lg 1

kohaselt peab kahju tekitaja hüvitama kahju, mis ületab kannatanu saadava toetuse või pensioni ning

tuleb arvestada ka kannatanu enda süü astet. Linnakohus jättis tähelepanuta, et kostja teod üksikult

ega kogumis ei põhjustanud otseselt P. Plotnikovi surma. Seda kinnitab erijuurdlusakti p-s 1.2

väljendatud seisukoht, et kannatanu rikkus akuveduri AK-2Y ekspluatatsioonijuhendi p 2.3.9.

Surmaga lõppenud tööõnnetuse vahetuks põhjuseks oli asjaolu, et P. Plotnikov ei seisanud vedurit

nõuetekohaselt, mistõttu riiete haakumisel kontrolleri käepideme külge lülitus sisse elektriveduri

käik. Vedur hakkas liikuma ning muljus P. Plotnikovi vastu kessoonsillust.

Linnakohtu seisukoht, et P. Plotnikovil puudus elektriveduri juhtimiseks kvalifikatsioon, sest

tööandjal ei olnud tema õpetamiseks koolituslitsentsi, ei põhine seadusel. Asja materjalide kohaselt

toimus P. Plotnikovi väljaõpe 22. maist kuni 17. juulini 1991. a ja talle omistati elektriveduri

masinisti kvalifikatsioon. Sellel ajal oli töötajate väljaõpetamine ettevõttes, sealhulgas ka

kaaskutseala õpetamine, kooskõlas kehtinud TööK § 191 ja ENSV Ministrite Nõukogu 6. juuni

1968. a määrusega nr 200.

Linnakohus tugines ebaõigesti tööandja süü üle otsustamisel pärast tööõnnetuse toimumist jõustunud

töötervishoiu ja tööohutuse seadusele ning sotsiaalministri 30. mai 1994. a määrusele nr 38, mille

adressaadiks on masinate projekteerijad ning valmistajad. Ametkondliku erijuurdluse akti kohaselt oli

tööõnnetuse põhjuseks ka töökaitsejuhendite puudulikkus. Õnnetusjuhtumi toimumise ajal kehtinud

töökaitseseaduse § 5 lg 2 järgi oli tööandja kohustuseks tagada ohutud töötingimused ning selgitada

töötajale tema töö võimalikke ohtusid. Tõendatud on, et tööle kõrgendatud ohtlikkuse tingimustes ei

olnud tööandja poolne järelevalve küllaldane, kuna vahetuse meister viibis kessoonis vaid vahetuse

alguses. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kannatanul oli võimalik kasutada ohutumaid

töövõtteid ja ta ei olnud töötamisel piisavalt ettevaatlik: tal oli võimalik vedurilt ohutult maha astuda;

vedurile oli taha haagitud vagun, mida kasutati tavaliselt tööriistade vedamiseks. Töökaitseseaduse

§ 5 lg 3 p 4 mõtte kohaselt on ka töötaja ise kohustatud jälgima, et ta ei seaks töötamisel ohtu oma

tervist ja elu. Seega olid tööõnnetuses süüdi nii töötaja kui tööandja.

Kahju suuruse arvutamise põhimõtte ja metoodika osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud, kuid hüvitise

arvutus on aritmeetiliselt ebatäpne. Kahju suuruse arvutamisel tuleb ühekordsest hüvitisest maha

arvata summa, mida tööandja tasus hagejatele vabatahtlikult 8 kuu jooksul, s.o 12 000 krooni.

Arvesse võttes kannatanu enda süü astet tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada 20% võrra.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palusid hagejad muuta ringkonnakohtu otsust protsessiõiguse normi olulise

rikkumise ja materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ilma asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks andmata.

Ringkonnakohus muutis ilma kostja nõudeta hüvitise arvustamise metoodikat ja põhimõtet ning

rikkus sellega TsMS § 319 lg 1. Ringkonnakohus ei korrutanud hüvitist kasvuindeksiga, mille

tulemusel peab iga-aastane hüvitis suurenema.

Varasemas menetluses ei käsitlenud kostja 1996. aastal L. Plotnikovale makstud toetussummat, seega

ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire.

Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud istungil ülekuulatud tunnistajate ütlusi ja rikkunud sellega

TsMS § 330 lg 4. Surmaga lõppenud tööõnnetuse põhjustas P. Plotnikovi teadmiste, kogemuste,

oskuste ning väljaõppe puudulikkus. Ta täitis mäemeistri juhendamiseta töölepingust mittetulenevat

kohustust. P. Plotnikovil puudus töötamiseks allmaaelektrivedurijuhina nõuetele vastav tööalane

väljaõpe. P. Plotnikovi hukkumuse põhjustasid kostja teod. Tööõnnetuses puudus P. Plotnikovi süü.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Ringkonnakohus lähtus hüvitise arvutamisel kostja 80%-lisest süü astmest. Ringkonnakohus ei

väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, kui luges kostja 1996. aastal hagejatele makstud raha

toitjakaotushüvitiseks.

Riigikohtus ei saa tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et

P. Plotnikov eiras seadusest tulenevat ohutusnõuete järgimise kohustust. Ta asus pumpa transportima

omal algatusel.

Ringkonnakohus ei ole eksinud hüvitise arvutamisel. Ka kassatsioonkaebuses toodud arvutustes on

indekseeritud töötaja palka, mitte hüvitist. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 19

ja TsK § 463 lg 3 p 4 kohaselt on hüvitise saamiseks õigustatud üks hukkunu vanematest, abikaasa

või muu pereliige, kes ei tööta ja hoolitseb surnud töötaja alla 8-aastaste laste eest kuni lapse

kaheksa-aastaseks saamiseni. Seega on mõlemad kohtud L. Plotnikova hüvitise väljamõistmise hagi

rahuldanud alusetult. Kostja täitis oma kohustused L. Plotnikova ees vabatahtlikult.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi hageja L. Plotnikova ja tema esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja

kostja esindaja vastutuses esitatud vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus leidis, et töötajal oli võimalik kasutada ohutumaid töövõtteid, ta ei olnud

töötamisel piisavalt ettevaatlik ja seetõttu oli P. Plotnikov ka ise tööõnnetuse toimumises süüdi ning

seetõttu tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada 20%. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus

soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis vastavalt TsK §-le 462 lg 1, sõltuvalt kannatanu süü

astmest (kahjutekitaja süü korral aga - sõltuvalt tema süü astmest), tuleb hüvitise suurust vähendada

või kahju hüvitamisest keelduda. Kahju tekitamisest tuleneva kohustise korral on võimalik kohaldada

segavastutust siis, kui kannatanu süü esines raske ettevaatamatusena. Apellatsioonikohus kohaldas

segavastutust, viitamata materiaalõiguslikule alusele ja andmata kannatanu süüle vastavat hinnangut.

Kuna kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tervikuna, siis ei rikkunud

apellatsioonikohus TsMS § 319 lg 1, mille kohaselt apellatsioonikohus kontrollib apellatsiooni korras

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati, kui

ta leidis, et linnakohus on teinud aritmeetilise vea kahju eest hüvitise arvutamisel ja arvestas

ühekordselt väljamaksmisele kuuluvast hüvitisest maha kostja poolt hagejatele vabatahtlikult

makstud raha. Kostja, makstes hagejatele toetust, täitis vabatahtlikult kohustust hüvitada hagejale

toitja kaotusega tekitatud kahju.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohtu hüvitise arvutus on ekslik

seetõttu, et selle arvutuse järgi väheneb hüvitis aasta aastalt olulisel määral. Vastavalt TsK §-le 464

lg 2 ja TsK §-le 463 lg 2 hüvitatakse kannatanu surma korral kahju töövõimetuile isikuile, kes olid

surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülapidamist, selle osa

suuruses, mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal. Seega kuulub hüvitamisele see

kahju, mida sai ülalpeetav kannatanult tema eluajal. Hagejad ja kohtud on tekitatud kahju hüvitamisel

aluseks võtnud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta". Selle määruse 1. punkti kohaselt kehtestati, et seoses

elukalliduse ja palkade olulise kasvuga rakendatakse tööülesannete täitmisel saadud vigastuse ja muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel indekseerimist. Määruse p 1.1. kohaselt korrutatakse

kuni 31. detsembrini 1999. a määratud hüvitis kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva

miinimumpalga ja hüvitise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhtena. Kuna alates

1. jaanuarist 1999. a oli kasvuindeks 1,0 ja vastavalt sama määruse p-le 1.4 1. jaanuarist 2000. a kuni

28. veebruarini 2001. a hüvitise indekseerimist ei toimu, siis väljamõistetud hüvitis sellel perioodil ei

suurene. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" p 9 kohaselt võetakse hüvitise kindlaksmääramisel arvesse

toitjakaotuspensioni suurus. Seega vähendab toitjakaotuspensioni suurenemine väljamõistetavat

hüvitist.

Kassatsioonkaebuses esitatud kahju hüvitise arvutus ei tulene Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrusest nr 172. Osundatud määruse p 1.3 kohaselt indekseeritakse keskmise kuusissetuleku

arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud sama määrusega kinnitatud "Keskmise

kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi" järgi. Hüvitise arvutamisel on hageja igakordse

miinimumpalga muutumise järel saadud kasvuindeksiga korrutanud aga juba indekseeritud kannatanu

tööõnnetusele eelnenud keskmist palka.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul juhinduda TsK §-des 464 lg 3 ja TsK § 463 lg 2 p 4 sätestatud

tähtajast.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik