3-2-1-35-01 · Riigikohus

3-2-1-35-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. märtsil 2001. a

Jevgenia Demintseva, Valentina Muratova ja Anna Gisseri hagi aiandusühistu Vi"nja vastu.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 2001. a aiandusühistu Vi"nja kassatsioonkaebuse alusel Viru

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-260/00. Istungist

võtsid osa hagejad A. Gisser ja V. Muratova ning kostja seaduslik esindaja A. Makarikov. Juures

viibis tõlk L. Lomp.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Narva Linnakohtu 17. mai 2000. a otsusega kohustati aiandusühistut Vi"nja 10 päeva jooksul peale

kohtuotsuse jõustumist sisse lülitama 1995. aastal väljalülitatud elektrienergia J. Demintseva ja

A. Gisseri kruntidel ning kostjalt mõisteti A. Gisseri kasuks välja 368 krooni ja V. Muratova kasuks

2 427 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei kuulunud asjas kohaldamisele majandusministri 4. novembri

1993. a määrusega kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskirja (edaspidi eeskiri) p 7.3 ja

aiandusühistu põhikirja p 3.3.3. Kostja oleks vaidluse lahendamiseks võinud kooskõlas TsMS §-ga 4

ja TsÜS § 111 lg-ga 1 pöörduda kohtusse, kuid valis oma eesmärkide saavutamiseks hagejatelt

väljapressimise. TsÜS § 108 lg 2 kohaselt ei ole oma õiguste teostamine lubatud seadusevastasel

viisil.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega kostjalt

mõisteti A. Gisseri kasuks välja 368 krooni ja V. Muratova kasuks 2 427 krooni ning saadeti asi selles

osas linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jäi otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tegeles kostja vastavalt põhikirja p-le 1.3 oma liikmete

aiamaade valdamise ja kasutamise soodsate tingimuste loomisega, sh elektrienergiaga varustamise

organiseerimisega. Eeskirja p 7.3 ei sätesta aiandusühistu õigust lülitada aiamajade omanikel

elektrienergia välja. Selline õigus oli elektrienergiaga varustajal. Vastavalt Narva Elektrivõrgu ja

aiandusühistu Vi"nja vahelisele elektrivarustuse lepingule oli ühistu elektrienergia tarbija.

Linnakohus kohustas õigesti kostjat elektrienergia hagejate majades sisse lülitama.

Kostjalt hagejate kasuks 368 krooni ja 2 427 krooni väljamõistmine ei vastanud TsMS § 231 lg 4

nõuetele. Linnakohtu otsusest ei selgu, millise perioodi eest ja kui suures summas olid hagejad

kostjale kasutatud elektrienergia eest tasunud. Kohtule esitatud tõendid olid vastuolulised. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb linnakohtul arvestada hagi aegumisega.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et eeskirja p 7.3 ei kuulunud kostja puhul kohaldamisele.

Aiandusühistu territooriumil paiknevad elektriseadmed ja "võrgud olid aiandusühistu liikmete

kaasomandis ja ühistu liikmed ostsid ühistult elektrienergiat. Elektrienergia tarbimise eeskirja

kohaselt ei olnud aiandusühistu mitte ainult tarbija, vaid ka elektrienergiaga varustaja. Eeskirja p 1.2

kohaselt jagatakse elektriga varustajad sõltuvalt funktsioonidest elektritootjateks, elektriedastajateks

ja elektrimüüjateks. Elektriedastaja ja elektrienergia müüja ülesandeid võib täita ka tarbija, kui ta

varustab teisi tarbijaid oma elektrivõrgu kaudu. Kostja oli elektriedastaja, kuna ta varustas oma

elektrivõrgu kaudu üksiktarbijaid. Tulenevalt eeskirja p-st 6.2 müüs kostja elektrienergiat

üksiktarbijatele, kes arveldasid kostjaga oma elektriarvesti näitude alusel.

Kohtud ei pööranud tähelepanu asja materjalides olevatele dokumentidele ja kostja esindaja väidetele

selle kohta, et hagejad ei järginud eeskirjas ettenähtud elektritarbija kohustusi ja rikkusid ühistu

põhikirja sätteid.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidasid hagejad A. Gisser ja V. Muratova ringkonnakohtu otsust

seaduslikuks ja põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et aiandusühistul polnud üldse õigust aiandusühistu liikme majas

elektrit välja lülitada. Asjas kuulub kohaldamisele vaidluse ajal kehtinud majandusministri

4. novembri 1993. a määrusega kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskiri (tunnistatud kehtetuks

majandusministri 19. märtsi 1999. a määrusega nr 22), mille p 1.2 kohaselt liigitati elektriga

varustajad elektritootjateks, -edastajateks ja -müüjateks. Elektriedastaja ja "müüja ülesandeid võis

täita ka tarbija, kui ta oma elektrivõrgu kaudu varustas teisi tarbijaid. AÜ Vi"nja ja Narva

Elektrivõrgu vahel oli sõlmitud elektrivarustuse leping. Aiandusühistu varustas majade omanikke

elektrienergiaga ja temal tekkisid sellega samasugused õigused kui elektrimüüjal. Eeskirja p 7.3 järgi

oli elektriga varustajal õigus katkestada elektrienergia andmine tarbijale samas punktis loetletud

aluste esinemisel. Eeskirja p 7.3 alapunkti h järgi oli üheks elektrienergia andmise katkestamise

aluseks tarbitud elektrienergia eest ettenähtud tähtajal tasumata jätmine. Aiandusühistu pidi

eeskirjade p 6.2 kohaselt elektrimüüjale elektrienergia eest tasuma üldarvesti alusel. Ühistule pidid

üksiktarbijad elektrienergia eest tasuma oma elektriarvestite näitude alusel. Asja uuel läbivaatamisel

peab kohus tuvastama, kas elektrienergia andmise katkestamiseks esines alus ning seejärel vaidluse

lahendama.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Aleksander Makarikovile AÜ Vi"nja kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2000. a

tasutud kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

T. Vernik, A. Kull, J. Luik