3-1-1-28-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. märtsil 2001. a

3-1-1-28-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas 27. veebruaril 2001. a toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

R. G. süüdistuses KrK § 108 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. G. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsusega tunnistati R. G. süüdi KrK § 100 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse aastat

vabadusekaotust.

Kohus tegi kindlaks, et 3. veebruaril 2000. a peksis R. G. isiklike suhete pinnal tekkinud vastastikuse kakluse käigus oma isa Ra. G.-d,

tekitades viimasele raskeid kehavigastusi. Peksmine põhjustas ka nina ja neelu verejooksu, mille tagajärjeks oli mehaaniline lämbus ning

kannatanu surm. Kohus leidis, et kannatanu surma otseseks põhjuseks oli küll mehaaniline lämbus vere aspiratsioonist, kuid see sai

võimalikuks pea korduvast tömbist traumast, ninaluude ja sarnaluu murrust ning nina ja neelu verejooksust. Peale selle esines kannatanul veel

mitmeid raskeid kehavigastusi elutähtsates piirkondades ning roiete murrud. Surma põhjustanud ulatuslikest ja ohtlikest vigastustest tegi kohus

järelduse, et kohtualune nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumist ning seega tegutses kaudse tahtlusega tappa.

2. Maakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu apellatsioonkaebuse, milles taotles süüdistuse ümberkvalifitseerimist KrK § 107 lg 2 p 1 järgi

ning kergema karistuse mõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2000. a otsusega maakohtu otsus tühistati. R. G. tunnistati süüdi KrK § 108

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel liideti karistusele Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2000. a

otsusega mõistetud karistus ning lõplikuks karistuseks loeti üks aasta kuus kuud vabadusekaotust.

Kolleegiumi arvates omas kriminaalasjas määravat kaalu fakt, et kannatanu surm saabus mitte vahetult kehavigastuse tagajärjel, vaid

lämbumise tõttu. Oma raskusastmelt polnud kannatanule tekitatud kehavigastused eluohtlikud. Seetõttu leidis kohus, et R. G. tahtlus oli

suunatud isale kehavigastuste tekitamisele ning kuna ta faktiliselt tekitaski kannatanule rasked kehavigastused, kvalifitseeris ringkonnakohus

kohtualuse käitumise KrK § 108 lg 1 järgi. Kohus märkis, et millegagi pole tõendatud, et peale kaklust maha jäänud kannatanu oleks

kohtualuse sündmuskohalt lahkumise ajaks juba surnud või et kohtualusel oli alust arvata sellise tagajärje saabumist.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör A. Kirs kassatsioonprotesti, milles ta taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

4.1 Protesti kohaselt on ringkonnakohus ületähtsustanud apellatsioonkaebuses esitatud väiteid tapmise tahtluse puudumisest ja seetõttu jätnud

tähelepanuta muud asja tehiolusid kajastavad tõendid, minnes sellega vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-14-98.

Samuti pole kohus küllaldaselt motiveerinud, miks ta ei pea usaldusväärseks tõendeid, mis maakohtu arvates tõendasid nii põhjusliku seose

kui ka tapmiseks kaudse tahtluse olemasolu. Kassaatori väitel on kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt põhjuslik seos vägivalla ja kannatanu surma

vahel vaieldamatu.

4.2 Kassaator peab põhjendamatuks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei leidnud tõendamist asjaolu, et kohtualuse lahkumise ajaks

oleks kannatanu olnud juba surnud või kohtualusel oli alust arvata sellise tagajärje saabumist. Nii on maakohus arvestanud tunnistajate ütlusi,

mille kohaselt kohtualune koheselt peale lahkumist kannatanu juurest neile teatas, et isa on surnud. Ringkonnakohus pole aga motiveerinud,

miks ta ei loe seda tõendiks kaudse tahtluse kohta. Kassaator väidab, et kui ka nõustuda kohtualuse tegevuses tahtluse puudumisega, pidanuks

tõusetuma süüdlase vastutus tapmise eest ettevaatamatusest KrK § 105 järgi.

4.3 Protestis ei nõustuta ka kohtualusele mõistetud karistusega. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on lõpliku karistuse mõistmisel kohaldatud

karistuste liitmist, tegelikult on aga kohus lugenud kergema karistuse kaetuks varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega, millega on kohus

samuti ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

5. Riigikohtu istungil arvas kaitsja, et kassatsioonprotest kuulub osaliselt rahuldamisele ja leidis, et kriminaalasi tuleb tagastada uueks

arutamiseks ringkonnakohtule kuriteo ebaõige kvalifikatsiooni tõttu.

Pokurör toetas kassatsioonprotesti täielikult ja leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri kassatsioonprotest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu otsus

kuulub tühistamisele kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

6.1 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Ra. G. surma põhjuseks oli lämbumine vere hingamisteedesse sissetõmbamisest, mis sai

võimalikuks pea korduvast tömbist traumast, ninaluude ja vasaku sarnaluu murrust ning nina ja neelu verejooksust. Kvalifitseerides R. G.

poolt toimepandud kuriteo tahtlikult tapmiselt ümber raske kehavigastuse tahtlikule tekitamisele, on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

eeldanud, et tapmise korral peab surm olema põhjustatud kehavigastusega. Kehavigastus peab aga omakorda vastama konkreetsele

kehavigastuse liigile e raskusastmele. Ringkonnakohus märgib otsuses: "kannatanu surm saabus mitte kehavigastuste tagajärjel, vaid

lämbumise tõttu. Oma raskusastmelt ei olnud Ra. G.-le tekitatud kehavigastused eluohtlikud".

Seega väidab ringkonnakohus, et surma põhjustanud tegu saab olla üksnes selline, mis on eksperdi poolt tunnistatud eluohtlikuks.

6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga järgmistel põhjustel.

Ringkonnakohtu väide tähendab seda, et tapmise koosseis kuulub nn spetsiifilise teokirjeldusega koosseisude hulka ja et tapmise eest saab

vastutusele võtta üksnes selle isiku, kes on tekitanud eluohtliku kehavigastuse. See väide on ekslik. Tapmine on nn suvalise teokirjeldusega

koosseis - surma põhjustavana tuleb käsitada iga tegu, mille isik toime pani ja mis on surma kui tagajärjega põhjuslikus seoses. Asudes

teistsugusele seisukohale on välistatud vastutusele võtmine näiteks peksmisest tingitud traumaatilise "oki tagajärjel surma põhjustamise eest,

sest ükski vigastustest pole eluohtlik. Käsitletavas kriminaalasjas on kindlaks tehtud, et nina- ja sarnaluude trauma kutsus esile verejooksu.

Kannatanu tõmbas vere hingamisteedesse ja lämbus. Võimalik kannatanu teadvuse kaotus kukkumisest peaga vastu ahju ega kerge

vingumürgitus ei välista objektiivse põhjusliku seose olemasolu ega seega ka kannatanu surma põhjustamist R. G. poolt.

6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures, et R. G. poolt toimepandud kuriteo kvalifikatsioon sõltub eelkõige subjektiivsest

küljest. Nimelt eeldab tahtlus (selles asjas kaudne tahtlus) muuhulgas ka seda, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku

elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Pekstes kannatanut pähe ja teistesse elutähtsatesse organitesse

kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Vajalik on tuvastada, kas süüdlase tahtlusega on hõlmatud

kogu põhjuslik ahel - et vastu ahju paiskumisest ja vingumürgitusest kaotab kannatanu teadvuse ning ta ei suuda vältida vere valgumist

hingamisteedesse. Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas süüdlane nägi või ei näinud ette surma saabumist sel teel. Sõltuvalt vastusest on surm

põhjustatud kas kaudse tahtlusega või ettevaatamatusest ja süüdlase tegu kvalifitseeritav kas KrK § 100 või § 105 järgi.

6.4 Riigikohus nõustub kassatsioonprotestis väidetuga, et ringkonnakohus on lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 40 lg 3 alusel küll märkinud,

et liidab karistused, tegelikult aga lugenud kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Lõpliku karistuse mõistmisel on vajalik eelnevalt

kindlaks teha, kas Pärnu Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsus R. G. suhtes on jõustunud.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2000. a otsus R. G. süüdistusasjas tühistada.

2. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista R. G.-lt kaitsjatasuna 1115 krooni ja 10 senti riigieelarve tuludesse.

Otsus jõustub 27. märtsil 2001. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Jüri Rätsep, Peeter Vaher