3-2-1-41-01 · Riigikohus

3-2-1-41-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. märtsil 2001. a

AS EKE ja OÜ PI EKE Projekt hagi OÜ EKE Projekt vastu sundlõpetamiseks ja OÜ EKE

Projekt vastuhagi AS EKE vastu Vabariikliku Koondise Eesti Külaehitus juriidilise

eksisteerimise tunnustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 2001. a AS EKE ja OÜ PI EKE Projekt kassatsioonkaebuse

alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-

2/1014/00. Istungist võtsid osa AS EKE esindaja vandeadvokaat H. Lepik, OÜ PI EKE Projekt

esindaja vandeadvokaat J. Raidla ja OÜ EKE Projekt seaduslik esindaja R. Kontus.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Tallinna Linnakohtule 10. novembril 1993. a esitatud hagis palusid AS EKE (endine ärinimi AS Eesti

Külaehitus) ja OÜ PI EKE Projekt (endine Projekteerimise Instituut EKE Projekt) tunnistada

kehtetuks OÜ EKE Projekt asutamisaktid ja osaühing sundlõpetada. OÜ EKE Projekt asutamine PI

EKE Projekt õigusjärglasena oli seadusevastane. Osaühingu tegevus on vastuolus põhiseadusliku

korra ja seadusega, sest võõra vara omastamine on ebaseaduslik ja vastuolus heade kommetega. TsÜS

§ 49 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik kohtuotsusega siseministri või muu seadusega

selleks õigustatud isiku või asutuse, samuti muu õigustatud isiku nõudel, kui juriidilise isiku eesmärk

või tegevus on vastuolus põhiseadusliku korra, seaduse või heade kommetega või kui juriidilise isiku

asutamisel rikuti seadust. OÜ EKE Projekt asutamine oli vastuolus TsK §-ga 39 lg 1, ettevõtteseaduse

§-dega 10 lg 1 p 2 ja 4, 13 lg 1 p 2, majandusühingute põhimääruse p-ga 50.2, AS Eesti Külaehitus

põhikirja p-ga 10.16.16 ja PI EKE Projekt põhikirja p-ga 5.1. Hagejad paluvad ÄS §-de 201 p 2, 203

p 2 ja 506 alusel kostja sundlõpetada.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 1997. a otsusega jäeti hagi OÜ EKE Projekt asutamislepingu ja

põhikirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Kohtuotsus on seadusjõus. Hagi OÜ EKE Projekt

sundlõpetamise osas saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et

uuel asja läbivaatamisel tuleb anda ka hinnang, milles seisnes osaühingu asutamisel seaduse

rikkumine.

OÜ EKE Projekt esitas vastuhagi, milles palus tunnustada Vabariikliku Koondise Eesti Külaehitus

(edaspidi VK EKE) juriidilist eksisteerimist. Vabariiklik Koondis Eesti Kolhoosiehitus (hilisem VK

EKE) moodustati EKP KK ja ENSV Ministrite Nõukogu 26. märtsi 1962. a määruse nr 135 alusel

kolhoosidevaheliste ehitus- ja muude organisatsioonide ja ettevõtete juhtimiseks nende

kõrgemalseisva organisatsioonina. VK EKE põhikiri, mis kinnitati ENSV Ministrite Nõukogu

17. veebruari 1982. a määrusega ja kehtis kuni 9. aprillini 1994. a, ei näinud ette organisatsiooni

reorganiseerimist. OÜ EKE asutamisel 1991. aastal ei lõpetatud VK EKE tegevust. Seega ei lõpetatud

VK EKE TsK § 39 alusel reorganiseerimise teel ja OÜ EKE ei ole VK EKE õigusjärglane. AS EKE

30. aprilli 1992. a asutamislepingu kohaselt ei ole ta OÜ EKE õigusjärglane, sest asutati uue

majandusühinguna. Seega ei ole AS EKE VK EKE õigusjärglane ja VK EKE eksisteerimist tuleb

tunnistada TsMS § 4 lg 1, TsÜS § 112 lg 2 p 1 ja TsK § 39 lg 1-3 alusel.

Tallinna Linnakohtu 11. mai 2000. a otsusega jäeti nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole OÜ EKE Projekt õigusjärglus PI EKE Projekt suhtes

tõendatud. Juriidilise isiku PI EKE Projekt tegevus ei ole lõppenud ega lõpetatud.

OÜ-le EKE Projekt asutamisloa andmise korraldus tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 14. veebruari

1997. a korraldusega nr 443-k kehtetuks. Kuna OÜ EKE Projekt asutamisleping ja põhikiri jäeti

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuli 1997. a otsusega jõusse, siis tulenevalt ettevõtteseaduse §-st 10 lg 1

p 2 ja 4, §-st 13 lg 1 p 2 ning majandusühingute põhimääruse p-st 50.2 ei anna asutamisloa

puudumine alust tegutseva äriühingu sundlõpetamiseks. OÜ EKE Projekt kanti äriregistrisse 8. juulil

1998. a. Tõendamist ei leidnud asjaolu, millega rikkus hagejate õigusi kostja bilansis temale

mittekuuluva vara ja kohustiste kirjendamine. Hageja väide, et OÜ EKE Projekt on kasutanud hageja

kaubamärki EKE omaniku nõusolekuta, on paljasõnaline. Hagejad ei esitanud ÄS §-st 12 lg 3

tulenevalt tõendeid kaubamärgi EKE kaitstavuse kohta. Ainetu on kostja väide, et hagejatel puudus

hagemisõigus. Põhiseaduse § 15 kohaselt on igaühel õigus oma rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks

pöörduda kohtusse. OÜ EKE Projekt omaalgatusliku õigusjärgluse tuletamine PI-st EKE Projekt ja

raamatupidamisdokumentides kostjale mittekuuluva vara kirjendamine on vastuolus heade

kommetega, kuid mitte sellisel määral, mis annaks alust kostja sundlõpetamiseks.

AS Eesti Külaehitus on ümber kujundatud ja uueks ärinimeks on AS EKE, mille kohta on äriregistris

tehtud kanne 8. novembril 1996. a. AS Eesti Külaehitus kujunemisprotsess VK-st EKE toimus

reorganiseerimise teel. OÜ EKE asutamislepingu p 1.2 kohaselt oli OÜ EKE VK EKE õigusjärglane.

25. mail 1992. a registreeriti ettevõtteregistris AS Eesti Külaehitus. Seega lõppes VK EKE tegevus

TsK § 39 lg 1 alusel seoses reorganiseerimisega. TsMS § 4 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus oma

rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras

kohtusse. OÜ EKE Projekt ei ole tõendanud, kuidas rikkus VK EKE reorganiseerimine tema õigusi ja

vabadusi, mistõttu tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2000. a otsusega muudeti linnakohtu otsust põhjenduste osas

ja jäeti hagi ja vastuhagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Muus osas jäeti

linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejad huvitatud isikutena esitanud TsÜS § 49 lg 1

p 1 ja 2 alusel kostja sundlõpetamise nõude. Viidatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahv on

üldnorm, mis annab aluse kõigi juriidiliste isikute sundlõpetamiseks. Osaühingu lõpetamise alused on

sätestatud ÄS §-s 203. Selle paragrahvi 2. lõike kohaselt võib osaühingu sundlõpetamise nõude

esitada juhatus, nõukogu, juhatuse liige, osanik, samuti teised seaduses nimetatud isikud. Kui seaduse

üks säte täpsustab teist või kehtestab teisest erandi, loetakse TsÜS § 3 kohaselt täpsustatavat sätet

üldsätteks ja täpsustavat sätet erisätteks. ÄS § 203 on TsÜS § 49 suhtes erisätteks. ÄS § 203 ei anna

huvitatud isikule õigust esitada osaühingu sundlõpetamise nõuet. Kuna hagejad ei ole seaduses

nimetatud isikud, kes võisid esitada osaühingu lõpetamise nõude, tuleb hagi jätta rahuldamata.

Vastuhagis paluti tunnustada VK EKE juriidilist eksisteerimist, mis sisuliselt tähendab fakti

tuvastamist, et VK EKE ei ole lõppenud. Kuna seadus ei näe ette sellise fakti kohtu korras

tuvastamist, tuleb vastuhagi jätta rahuldamata.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palusid hagejad tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas

ja saata asi tühistatud osas samale või teisele ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 94 lg 2 sätteid, mille kohaselt ühes tsiviilasjas tuvastatud asjaolu ei

saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Ühes tsiviilasjas on

ringkonnakohus teinud kaks erinevat otsust. 6. juuni 1997. a otsuses leidis ringkonnakohus, et viide

TsÜS §-le 49 lg 1 p 1 ja 2 on asjakohane ja hagejatel on hagemisõigus. Esimese astme kohtu otsus

tühistati sundlõpetamise osas põhjusel, et kohus ei määranud likvideerijaid ja nende tasustamise

korda. Vaidlustatud 10. oktoobri 2000. a otsuses leidis ringkonnakohus, et hagejatel puudub

hagemisõigus.

Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et TsÜS § 49 on ÄS § 203 suhtes üldnorm ja ei ole

seetõttu asjas kohaldatav. ÄS §-s 203 täiendatakse TsÜS §-s 49 lg 1 sätestatud sundlõpetamise aluseid

ja isikute ringi, kellel on õigus nõuda osaühingu sundlõpetamist. Hagejad olid huvitatud isikud, kelle

nõudel võidakse kostja sundlõpetada. Hagejate hagemisõigus põhineb TsÜS §-l 49 lg 1 p 2 ja §-l 112

lg 2 ning TsMS §-l 4 lg 1.

Ringkonnakohus lähtus väärast eeldusest, et äriühingu ebaõige asutamisega ei ole võimalik rikkuda

teiste isikute subjektiivseid õigusi ja seadusega kaitstud huve. Lähtudes ringkonnakohtu ÄS §-le 203

antud tõlgendusest, võib tekkida olukord, kus tsiviilõiguste subjektil puudub võimalus oma rikutud

õiguste kohtulikuks kaitseks.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 94 lg 1, sest ta ei

pidanud seda normi järgima, kuna tegemist on ühe ja sama tsiviilasjaga.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäid hagejate esindajad kassatsioonkaebuse ja vastustaja esindaja vastuse väidete

juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.

Apellatsioonikohus on ekslikult asunud seisukohale, et ÄS § 203 lg 2 on TsÜS § 49 lg 1 p 1 ja 2

suhtes erisäte ja kohaldamisele kuulus vastavalt TsÜS § 3 erisäte.

Hagi esitamise ajal olid juriidilise isiku tegevuse lõpetamise alused sätestatud TsK §-s 39.

Tsiviilseadustiku üldosa seadus kehtib 1. septembrist 1994. a. Juriidilise isiku sundlõpetamise alused

on sätestatud TsÜS §-s 49. Alates 1. jaanuarist 1996. a kehtiva TsÜS § 49 lg 1 kohaselt lõpetatakse

juriidiline isik kohtuotsusega siseministri või seadusega selleks õigustatud muu isiku või asutuse,

samuti muu huvitatud isiku nõudel. TsÜS §-s 49 lg 1 p 1-5 on märgitud sundlõpetamise alused.

Vastavalt TsÜS §-le 1 sätestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja

seadus on kohaldatav ka äriseadustiku üldosana. Äriseadustiku §-s 203 lg 1 p 1-3 on sätestatud

osaühingu sundlõpetamise täiendavad alused. Sama paragrahvi 2. lõikes on loetletud isikud, kes

võivad esitada osaühingu sundlõpetamise nõude. Selle nõude võivad esitada juhatus, nõukogu,

juhatuse liige, osanik, samuti teised seaduses nimetatud isikud. Seega ei ole isikute loetelu, kes on

õigustatud osaühingu sundlõpetamise nõuet esitamata, ammendav. TsÜS § 49 lg 1 järgi võis selleks

isikuks olla ka muu huvitatud isik. ÄS § 203 ei ole seega TsÜS § 49 suhtes erisäte, vaid täiendab

TsÜS §-s 49 sätestatut osaühingu osas.

Apellatsioonikohus ei rikkunud protsessiõiguse normi, sest hagi rahuldamata jätmisel ei lähtunud

apellatsioonikohus varasema kohtuotsusega tuvastatud asjaolust, vaid kohaldas ÄS § 203 lg 2, jättes

kohaldamata TsÜS § 49 lg 1 p 1 ja 2.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus osas, millega

muudeti Tallinna Linnakohtu 11. mai 2000. a otsust hagi rahuldamata jätmise põhjenduste osas

ja jäeti hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Saata asi tühistatud

osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

AS EKE ja OÜ PI EKE Projekt kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada AB-le Raidla & Partnerid 31. oktoobril 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada)

krooni ja AS-le EKE 1. novembril 2000. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik