3-2-1-22-01 · Riigikohus

3-2-1-22-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. märtsil 2001. a

Heidi Tammari hagi Eesti Raadio vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks,

tööle ennistamiseks ning töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, vaatas avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 2001. a läbi Heidi Tammari

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuli 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/381/00. Istungist võtsid osa H. Tammari esindaja vandeadvokaat R. Teeveer ja

kostja esindaja vandeadvokaat J. Oja.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Heidi Tammar töötas Eesti Raadios Vikerraadio toimetajana. Tema töölepingujärgseks kohustusteks

oli maaelu saadete toimetamine, sotsiaal- ja regionaalsaadete koostamine ja erilise vajaduse korral

saadete täiendav tegemine. Eesti Raadio peadirektori 9. aprilli 1999. a käskkirjaga likvideeriti

12. aprillist 1999. a Vikerraadio koosseisus üks toimetaja ametikoht. 12. aprillil 1999. a lõpetati

H. Tammariga tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 3 alusel seoses koondamisega.

Hagis palus H. Tammar tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning

mõista Eesti Raadiolt välja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest. Hagiavalduse

põhjendustel ei esinenud Eesti Raadios koondamissituatsiooni. Maaelu-, sotsiaal- ja regionaalsaateid

jätkatakse ja nende eetriaeg on kasvanud. Vastavalt TLS § 99 lg-le 2 töölepingu lõpetamisel

koondamise tõttu eelistatakse töötajat, kellel on paremad tööalased näitajad. Koondatava isiku

väljaselgitamiseks pidanuks kostja võrdlema kõiki Vikerraadio toimetajaid. Kostja ei arvestanud, et

TLS § 99 lg 3 järgi oli hagejal töölejäämise eelisõigus võrreldes teiste Eesti Raadio töötajatega ka

pikaajalise tööstaa"i tõttu. Lepingu lõpetamisel ei pakutud hagejale teist tööd ja sellega rikkus kostja

TLS § 98 lg-s 2 sätestatud kohustust pakkuda koondatavale teist tööd.

Tallinna Linnakohtu 13. detsembri 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

Otsuse põhjendustel toimetas Vikerraadios maaelu- ja sotsiaalsaateid kolm toimetajat. Eesti Raadio

põhikirjast tulenevalt on teatud teema toimetamiseks koosseisuliste töötajate arvu määramine

peadirektori õigus. 9. aprilli 1999. a käskkirjaga korraldati töö ümber TLS § 98 lg 1 tähenduses. Töö

võib ümber korraldada ka tööandja struktuuri muutmata. Kuna töö ümberkorraldamine ning vajadusel

töötajate arvu vähendamine on tööandja õigus, ei saa töötaja selle otstarbekust kohtus vaidlustada.

Kuna käsitletavate teemade ring ja nende maht on tööandja otsustada, ei tõenda maaelu- ja

sotsiaalsaadete jätkamine, isegi kui see toimub varasemast suuremas mahus, koondamisvajaduse

puudumist. Neid saateid teevad senise kolme asemel kaks toimetajat. Raadiosaadete toimetajad on

kindla temaatikaga tegelevad loomingulised töötajad, kelle töö on piiritletud töölepinguliste

ülesannetega. Seetõttu ei saa erineva temaatikaga tegelevaid toimetajaid käsitleda ühte ja sama

tööfunktsiooni täitvate töötajatena. Seega ei rikkunud kostja TLS § 99 lg-s 1 sätestatut, kui

koondamisele kuuluva isiku väljaselgitamisel võrdles sarnaste maaelu- ja sotsiaalsaadete kolme

toimetajat. Kostja pakkus 1999. aasta märtsis hagejale tööd arhivaarina, kuid hageja andis sellele

pakkumisele 8. aprillil 1999. a eitava vastuse. TLS § 98 g 2 järgi võib tööandja töölepingu lõpetada,

kui töötaja ei võta pakutud teist tööd vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuli 2000. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse

motiividel oli töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel seaduslik. Hageja koondamisel ei rikutud

TLS §-de 98 ja 99 sätteid. Töölepingu lõpetamise vajadus võib olla tingitud töö ümberkorraldamisest.

Hageja töövaldkonda kuulunud raadiosaadete tegemine otsustati korraldada kahe koosseisulise

toimetajaga, mis oma sisult ongi töö ümberkorraldamine. Hageja ei ole väitnud, et pärast temaga

töölepingu lõpetamist tegeleb selle valdkonnaga endiselt kolm toimetajat, mistõttu koondamine oli

vaid näiline. Hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, et kuna saatekava muudatused ei

võimaldanud tagada temale töölepingus kokkulepitud eetriaega - hagejal oli vaid kaks saatetundi

kuus - ei olnud Eesti Raadiol majanduslikult otstarbekas jätkata sotsiaaltemaatika käsitlemist kolme

koosseisulise töötajaga.

Väär on hageja seisukoht, et kohus oleks pidanud välja selgitama, kes töötajatest on paremate

tööalaste näitajatega ning analüüsima asjatundjate sellekohaseid arvamusi. Andes töölepingu

lõpetamise seaduslikkusele õigusliku hinnangu, ei asu kohus tööandja asemel töötaja tööoskusi

hindama. See aga ei tähenda, et tööandjal ei lasu kohustust oma vastavaid seisukohti tõendada ning

kohtul kohustust tööandja väiteid kontrollida. Linnakohus on seda teinud ning oma järeldusi

põhjendanud. Spetsialisti arvamus raadiosaadete vajalikkuse, sisutiheduse või kuulatavuse, samuti

hageja käsitletud teemade avalik-õigusliku raadio funktsioonidesse sobivuse kohta, ei anna kohtule

alust otsustuseks, et hageja on sama valdkonna kolmest toimetajast parim. Selle otsustamine on

tööandja pädevuses. Kostja põhjendust, miks ta eelistas tööle jätmisel hageja kahte kolleegi, ei olnud

kohtul alust mitte arvestada.

TLS § 98 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud enne töölepingu lõpetamist pakkuma töötajale

võimaluse korral teist tööd. Hageja väited selle kohta, et arhivaari tööd ei pakutud talle seaduses

ettenähtud viisil, ei anna alust töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks tunnistada. Apellatsioonikohus

arvestas kostja väiteid selle kohta, et saanud hagejalt nimetatud töö pakkumisele keelduva vastuse, ei

pidanud kostja vajalikuks sama tööd hagejale teistkordselt pakkuda. Et kostjal olnuks hagejale

pakkuda veel teisigi töökohti, asjas tõendatud ei ole.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.

Kostja ei tõendanud oma vastuväiteid. Tööandja oli kohustatud tõendama asjaolusid, mis puudutavad

ametikohtade struktuuri, ametinimetusi ja ametikohtade täitmist konkreetsete töötajatega. Tööandja ei

esitanud kohtule oma koosseisude nimekirja enne 9. aprilli 1999. a. Koondamise vajaduse

tõendamiseks on tööandja kohustatud tõendama asjaolusid, mis puudutavad ametikohtade struktuuri,

ametinimetusi ja ametikohtade täitmist konkreetsete töötajatega. Kuivõrd TLS § 99 lg 1 sätestab ka

töölejäämise eelisõiguse isikutele, kes töötavad põhikohaga, peab tööandja, kes eitab kohakaaslaste

tööd, tõendama kohakaaslaste puudumise ettevõttes. Kohus aktsepteeris kostja väiteid, mis ei

tuginenud kogutud tõenditele. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus vastuolus TsMS § 231 lg 4

põhimõtetega otsuse motiveerituse ja tõendatuse kohta.

Kuna Eesti Raadio peadirektori 9. aprilli 1999. a käskkiri ei täpsusta, millise valdkonna toimetaja

ametikoht likvideerimisele kuulub, puudus Eesti Raadiol 12. aprillil 1999. a juriidiline alus

koondamisel võrrelda vaid kolme toimetaja tööpanuseid. Kui kostja esitanuks tõendid maaelu- ja

sotsiaalsaadete toimetamise ümberkorraldamise kohta, ei saaks hageja koondamist lugeda ikkagi

seaduslikuks, sest kostja ei ole TLS § 99 nõudeid järgides hinnanud kolme selle valdkonna toimetaja

tööpanuseid.

Hageja koondamine on ebaseaduslik ka seetõttu, et talle ei pakutud teist tööd vastavalt töölepingu

seaduses sätestatud korrale. TLS § 87 lg 1 p 3 kohaselt pidanuks hageja saama koondamise kohta

kirjaliku teate neli kuud enne faktilist koondamist. Teist tööd pidanuks kostja pakkuma kas

koondamise teates või teises dokumendis, et hageja saanuks pakkumise üle otsustada enne

koondamist. Hagejale teatati aga koondamisest temaga töölepingu lõpetamise päeval. Teist tööd talle

ei pakutud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja pidas apellatsioonikohtu otsust põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise, leides, et kostjal puudus tema koondamiseks alus ning

koondamisel rikuti oluliselt protseduurireegleid.

Tulenevalt TLS § 98 lg-st 1 võib tööandja lõpetada töötajaga töölepingu TLS § 86 p 3 alusel seoses

koondamisega, kui see on tingitud töömahu vähenemisest, tootmise või töö ümberkorraldamisest,

varem töötanud töötaja tööle ennistamisest või muudest asjaoludest, mis tingivad töö lõppemise.

Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine

ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mis saavad olla töölepingu lõpetamise aluseks või kui seaduses

näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt

rikkudes.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et koondamise aluseks oli töö ümberkorraldamine -

maaelu- ja sotsiaalsaadete tegemine kolme toimetaja asemel kahe toimetajaga. Asudes põhjendatult

seisukohale, et kohus ei saa tööandja asemel välja selgitada paremate tööalaste näitajatega töötajat, on

kohtud jätnud samas tähelepanuta, et vaidluse korral peab tööandja tõendama, et ta on koondatava

isiku väljaselgitamisel täitnud TLS § 99 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuse eelistada tööle jätmisel

töötajaid, kes töötavad tööandja juures põhikohaga, võrrelnud sama valdkonna töötajate tööalaseid

näitajaid, ning nende võrdsuse korral arvestanud sama paragrahvi 3. lõikes märgitud asjaolusid.

Kohtuotsusest ei nähtu, millistel alustel on töölejätmisel hagejale eelistatud teisi maaelu- ja

sotsiaalsaadete toimetajaid. Seetõttu ei vasta otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

TLS § 98 lg 2 kohustab tööandjat enne töölepingu lõpetamist koondamise tõttu pakkuma võimalusel

töötajale teist tööd. Töötajale teise töö pakkumise kohustuse saab lugeda täidetuks, kui tööandja on

teinud seda pärast koondamisest teatamist. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hagejale seoses

tema koondamisega teist tööd pakutud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna

hageja enne koondamisest teadasaamist ei soovinud arhivaari tööd, ei pidanud kostja seda uuesti

pakkuma.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuli 2000. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer 10. augustil 2000. a tasutud kautsjon 305 (kolmsada

viis) krooni.

Eriarvamusele jäi kolleegiumi liige J. Luik.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

J. Luige eriarvamus

Nõustudes sellega, et töötaja koondamine on seadusevastane, kui tööandja jätab täitmata TLS § 98 lg-

s 2 sätestatud kohustuse pakkuda enne töölepingu lõpetamist töötajale võimalusel teist tööd, ei saa ma

päri olla kolleegiumi seisukohaga, et tööandja peab TLS § 99 alusel välja selgitama koondatava isiku

ka juhul, kui ühele töötajatest töölepingus kokkulepitud tingimustel tööd enam anda ei ole.

Hageja koondamisvajadus ei tulenenud kostja soovist töö ümber korraldada. Kostja põhjendas hageja

koondamist töölepingus kokkulepitud tingimustel töö lõppemisega. Nimetatud asjaolu -lõppesid

hageja toimetatud sotsiaalsaated, tema uued loomingulised projektid ei olnud kostjale vastuvõetavad -

tingis muutused kostja töökorralduses: sotsiaalsaateid jätkati kolme toimetaja asemel kahega. Leian,

et TLS § 98 lg-st 1 tulenevalt saab töö lõppemist käsitada asjaoluna, mille alusel tööandja võib

töötaja koondada. Eeldusel, et Eesti Raadiol on õigus vabalt otsustada oma saadete ja programmide

sisu ja autorite valiku üle, oli koondatavaks töötaja, kellele tööd töölepingu tingimustel enam anda ei

olnud.

Kohustus võrrelda seda töötajat TLS §-s 99 ettenähtud alustel ja korras töötajatega, kelle töö on

tööandjale olulise tähtsusega, võib kahjustada ettevõtja majandushuve: tööandja on sunnitud

koondama talle vajaliku töötaja. Lisaks sellele puuduvad minu arvates isegi sama temaatikaga

tegelevate raadiosaadete toimetajate sisulise töö võrdlemiseks nii kvantitatiivsed kui ka kvalitatiivsed

objektiivsed kriteeriumid. Eeltoodu alusel leian, et tsiviilkolleegiumi kogu koosseis pidanuks muutma

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. aprilli 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-00 väljendatud

seisukohta, mille kohaselt töötaja töölejäämise eelisõigust tuleb hinnata koondamise iga aluse puhul

ning asuma seisukohale, et TLS § 99 ei kuulu kohaldamisele, kui töö lõpeb töötaja jaoks töölepingus

kokkulepitud tingimustel.

J. Luik