3-1-1-24-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. märtsil 2001. a

3-1-1-24-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas 13. veebruaril 2001. a

toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. S. süüdistuses KrK § 164 lg 1 järgi;

U. I. süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi;

E. D., K. K. ja T-R. K. süüdistuses KrK § 162 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. S. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel määratud korras, U. I. kaitsja vandeadvokaat Tõnu

Meidra kaitsealusega sõlmitud kokkuleppe alusel, E. D. kaitsja vandeadvokaat Jüri Lepik kaitsealusega sõlmitud kokkuleppe alusel, K. K.

kaitsja vandeadvokaat Sirje Must kaitsealusega sõlmitud kokkuleppe alusel, T-R. K. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland määratud korras ja

riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1. U. I. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi selles, et ta eeluurimise käigus tuvastamata isiku kihutamisel esitas 1999. a jaanuaris

Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (edaspidi ARK) X Büroole võltsitud dokumente varastatud sõiduauto Nissan Sunny omaniku vahetuse

registreerimiseks, sõiduauto arvelt mahavõtmiseks ning uuesti arvelevõtmiseks.

Veel anti U. I. kohtu alla KrK 165 lg 1 järgi süüdistatuna selles, et ta andis 100 krooni altkäemaksu ARK X Büroo inspektorile M. S.-le, et

viimane vormistaks varastatud sõiduauto Nissan Sunny omaniku vahetuse.

1.2. M. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 164 lg 1 järgi selles, et ta ARK X Büroo inspektorina, kelle ametialastesse kohustustesse

kuulus sõiduki tehniline ja dokumentaalne kontrollimine, jättis U. I. palvel 100 krooni eest kontrollimata sõiduki ja isikuandmete õigsuse

ning vormistas varastatud sõiduauto Nissan Sunny omaniku vahetuse.

1.3 KrK § 162 järgi anti kohtu alla:

E. D., keda süüdistati selles, et ta töötades ARK Y Büroo inspektorina, kelle ametiülesannete hulka kuulus sõidukite

registreerimiseelse ülevaatuse ja kontrolli teostamine, jättis U. I. palvel sõiduki andmed kontrollimata ja kinnitas nende õigsust, mille

tagajärjel võeti varastatud sõiduauto Nissan Sunny arvelt maha.

K. K., keda süüdistati selles, et ta töötades ARK Y Büroo registreerijana, kelle ametikohustuste hulka kuulus sõidukite tehniline ja

dokumentaalne kontrollimine, jättis U. I. palvel sõiduki omaniku andmed ja isikusamasuse kontrollimata ning vormistas varastatud

sõiduauto arvelt mahavõtmise.

T-R. K., keda süüdistati selles, et ta töötades ARK Y Büroo registreerijana, kelle ametikohustuste hulka kuulus sõidukite tehniline ja

dokumentaalne kontrollimine, jättis U. I. palvel kontrollimata sõiduki markeeringu ja omaniku andmed ja vormistas mainitud

varastatud sõiduauto arvelevõtmise ja registrimärgi vahetuse.

Süüdistuste kohaselt rikkusid nimetatud isikud oma käitumisega EV täitevvõimu asutuse mainet ja seadsid kahtluse alla ARK tegevuse

õiguspärasuse ja seaduspärasuse sõidukite riiklikul registreerimisel ning põhjustasid raske tagajärje riigi huvidele, so panid toime

ametialase lohakuse.

2. Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2000. a otsusega tunnistati U. I. süüdi KrK § 186 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta

vabadusekaotust, KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult karistuse kandmisest ja katseajaks määrati üks aasta.

E. D., K. K. ja T-R. K. tunnistati süüdi KrK § 162 järgi ja kõigile neile mõisteti karistuseks rahatrahv 200 päevamäära ulatuses summas

8200 krooni.

Kuriteo koosseisu puudumise tõttu mõisteti õigeks U. I. süüdistuses KrK § 165 lg 1 järgi ja M. S. süüdistuses KrK § 164 lg 1 järgi.

U. I. kinnitas, et ta andis 100 krooni M. S.-le selle eest, et viimane teenindas teda kiirelt väljaspool järjekorda ning M. S. kinnitas neid

ütlusi. Seetõttu leidis linnakohus, et ei ole tõendatud raha andmine dokumentide ebaseadusliku vormistamise eest ning seega ei ole raha

andmine käsitletav altkäemaksuna. Kohus märkis veel, et M. S. ametikohustuste hulka ei kuulunud järjekorra reguleerimine, ametiseisundi

ärakasutamine aga eeldab just teo toimepanemist ametiseisundiga seotud ülesannete sfääris. Seega puudus kohtualuste käitumises

kuriteokoosseis vastavalt KrK § 164 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi.

Linnakohus leidis, et E. D., K. K. ja T-R. K. süü oma ametialaste kohustuste täitmata jätmises sõiduauto Nissan Sunny registreerimisega

seoses on tõendatud. Nad olid ametiisikuteks, kuna neile olid pandud järelevalve ülesanded ametijuhenditega, milledest nad oma töös

juhindusid. Raske tagajärg riigi huvidele seisneb ARK maine kahjustamises, selle asutuse õiguspärasuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla

seadmises sõidukite registreerimisel ning kuna tegemist on riikliku asutusega, siis kahjustas nende tegevus ka kogu riigi huve.

3. Tallinna Linnakohtu 25. septembri 2000. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör H. Brand. Apellatsioonkaebuse esitasid T-

R. K., E. D. kaitsja J. Leppik ja K. K. kaitsja A. Ratso.

3.1. Prokurör taotles linnakohtu otsuse tühistamist U. I. ja M. S. õigeksmõistmise osas, U. I. süüdistunnistamist ja karistamist KrK § 165

lg 1 järgi ning M. S.-i süüdistunnistamist ja karistamist KrK § 164 lg 1 järgi. Protesti põhjendas prokurör sellega, et kohtu järeldused

kohtualuste õigeksmõistmisel ei vasta faktilistele asjaoludele.

Veel taotles prokurör T-R. K.-le, E. D.-le ja K. K.-le KrK § 27 alusel lisakaristuse - kaheks aastaks riiklikes asutustes kontrollfunktsioone

täitvatel ametikohtadel töötamise õiguse äravõtmine - mõistmist.

3.2. T-R. K. taotles enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 162 järgi sest ta ei ole kuritegu toime pannud.

3.3. E. D. kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 162 järgi seoses kohtu poolt kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamisega, kuna ametiisiku poolt mootorsõiduki ebaseadusliku registreerimise eest on seaduseandja näinud ette haldusvastutuse HÕS

§ 1842 järgi. Seega on alusetu sellise teo eest isiku süüditunnistamine ja karistamine kriminaalkorras.

3.4. K. K. kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 162 järgi. Kaebust põhjendas kaitsja sellega, et K. K. ei töötanud

väidetava kuriteo toimepanemise ajal ARK-is registreerija ametikohal ja talle ei kehtinud registreerija ametijuhend. K. K. töötas sellel ajal

spetsialistina ja seetõttu oli ta vaid tehniline töötaja, kellel ei olnud järelevalve ülesandeid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt,

apellatsioonkaebused rahuldati täielikult.

4.1. U. I. tunnistati süüdi KrK § 165 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti

kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat kuus kuud vabadusekaotust. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult

vabadusekaotusliku karistuse kandmisest ning kohaldati katseaega üheks aastaks.

M. S. tunnistati süüdi KrK § 164 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat vabadusekaotust ühes riiklikes asutustes

kontrollfunktsioone täitvatel ametikohtadel töötamise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimuslikult

karistuse kandmisest ning kohaldati katseaega üheks aastaks.

Kriminaalkolleegium märkis, et linnakohus ei ole U. I. ja M. S. õigeksmõistmisel analüüsinud ega tõendina hinnanud kohtualuste poolt

menetluse erinevatel etappidel antud ütlusi altkäemaksu osas. Nii on U. I. tunnistanud, et M. S. võttis temalt paberid vastu ja lubas ära

vormistada uue tehnilise passi, mille eest ta lubas 100 krooni. Kohtu hinnangul faktiliselt nii toimitigi. Kohus ei lugenud tõesteks

kohtualuste ütlusi selle kohta, et raha oli antud kiire teenindamise eest, kuna mõlemad osapooled teadsid, et tegelikkuses Moskvas asuvat

autot ülevaatuseks ei esitata. Seega sai M. S., kes oli ametiisik, U. I.-lt 100 krooni altkäemaksuks selle eest, et ta registreeriks autoregistris

sõiduki omaniku vahetuse, ilma tegelikult auto ja omaniku andmeid kontrollimata.

4.2. E. D., K. K. ja T-R. K. mõisteti neile KrK § 162 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et E. D. K. K. ja T-R. K., kes töötasid ARK Y Büroos - E. D. inspektorina ja K. K.

ning T-R. K. registreerijatena -, täitsid neile riigi poolt pandud järelvalve ülesandeid lähtuvalt ARK direktori 12. detsembri 1997. a

käskkirjaga kinnitatud ametijuhendist ning olid seega ametiisikud.

Kriminaalkolleegium märkis, et linnakohus on jätnud tähelepanuta ja õigusliku hinnanguta ametialases lohakuses süüdistavate kohtualuste

kaitsjate taotluse kvalifitseerida nende kaitsealuste tegevus haldusõigusrikkumisena HÕS-i § 1842 järgi, mille sisuks on ametiisiku poolt

mootorsõiduki juhiloa ebaseaduslik väljaandmine või mootorsõiduki ebaseaduslik registreerimine. Analüüsides kohtualuste tegevust neile

inkrimineeritud kuriteos, leidis ringkonnakohus, et see langeb objektiivselt küljelt kokku HÕS § 1842 ette nähtud haldusõigusrikkumise

objektiivse küljega. Kohus märkis siinjuures, et vastav norm ei reglementeeri saabuvat tagajärge, kuid kahtlemata kahjustab ARK-s

sõidukite ebaseaduslik registreerimine nii ARK kui ka riigi mainet ja diskrediteerib nii organisatsiooni kui riiki. Sel juhul kattub

põhjustatud tagajärg oma elementidelt kohtualustele KrK § 162 järgi inkrimineeritud kuriteoga põhjustatud tagajärjega. Eeltoodu alusel

asus ringkonnakohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtualustele süüksarvatud tegu kattub HÕS-i § 1842 sisuga ning see välistab

nende süüditunnistamise kriminaalkorras.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti prokurör A. Kirs. Kassatsioonkaebuse esitasid E. D. kaitsja J. Leppik, M. S.

kaitsja T. Ruus ja U. I. kaitsja T. Meidra.

5.1 Kassatsioonprotestis taotleb prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistamist E. D., K. K. ja T-R. K. õigeksmõistmises KrK § 162 järgi ja

selles osas kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus seoses kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamisega AKKS § 39 lg 2 p 1 mõttes ja arusaadava motiveeringu puudumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

Prokurör leiab, et meelevaldne on ringkonnakohtu käsitlus HÕS-i § 1842 kohta antud kuriteo kontekstis, kuna haldusõigusrikkumisena

toimepandud teoga " ametiisiku poolt mootorsõiduki ebaseadusliku registreerimisega - ei kaasne raske tagajärje põhjustamist.

Haldusõigusrikkumisena on käsitletav vaid formaalse iseloomuga registritoimingute mittenõuetekohane teostamine, mis ei kahjusta

kodanike õigusi. Võõra isiku palvel ilma auto ja omaniku andmeid kontrollimata varastatud sõiduauto suhtes registrikannete tegemine on

käsitatav mitte formaalse, vaid sisulise rikkumisena, mis on hinnatav riigivõimu omavolina kriminaalõiguslikus mõttes kuriteona KrK

§ 162 järgi. Kassaatori hinnangul on ka ringkonnakohus ise tuvastanud, et E. D., K. K. ja T-R. K. käitumine põhjustas raske tagajärje riigi

huvidele. Lõpptulemusena aga on ringkonnakohus asunud seisukohale, et tegemist on haldusõigusrikkumisega. Seega ei ole kassaatori

arvates üheselt mõistetav, millel põhineb kohtualuste õigeksmõistmine ning see on käsitatav kohtuotsuses motiivide puudumisena AKKS

§ 39 lg 3 p 7 mõttes.

5.2. Kaitsja J. Leppik taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist motiivide osas, millega tuvastati E. D. poolt haldusõigusrikkumise

toimepanemine HÕS § 1842 järgi. Samuti taotleb ta, et kohtuotsusest jäetaks välja ringkonnakohtu seisukoht, et E. D. on ametiisik ning ta

jättis süüliselt täitmata oma ametikohustused.

5.2.1 Kassaatori arvates ei vasta ringkonnakohtu lahend AKKS § 29 lg 4 nõuetele. Kaitsja väitel toimus ringkonnakohtus vaid E. D.-le KrK

§ 162 järgi inkrimineeritud tegevuse analüüs, kuid see analüüs ei ole seostatud E. D. tegeliku käitumisega. Veel märgib kassaator, et AKKS

§ 29 lg 5 kohaselt saab apellatsioonikohus nõustuda esimese astme kohtu põhjendustega, neid mitte uuesti korrates, ainult juhul, kui ta jätab

esimese astme kohtuotsuse muutmata. AKKS ei anna aga võimalust osaliselt linnakohtu poolt tuvastatud asjaoludega nõustuda ja

ringkonnakohtul lasub kohustus kõiki asjaolusid ise tuvastada ja kontrollida. Käesoleval juhul on aga ringkonnakohus jõudnud tulemini,

kus erinevate töökohustustega isikute ametiisikuks olemine tuvastati ühest ja samast õiguslikust alusest. Ringkonnakohus on lubamatult

määratlenud erinevate isikute ametiisikuks olemise staatuse ühiselt, kuigi nad kõik tegutsesid eraldi ilma vähimalgi määral ühist eesmärki

silmas pidamata.

5.2.2. Kassaatori väitel ei ole ringkonnakohus vastanud kõigile apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele. Nii on jäetud kummutamata

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et registreerimiseelse ülevaatuse ja registreerimistoimingute eelse kontrolli teostamine ei ole

järelevalve funktsioon ja seega ei vasta antud määratlus KrK § 160 tähenduses ametiisiku mõistele. Ringkonnakohtu otsuses ei ole võetud

ka seisukohta, kas antud auto ülevaatusel oleks võinud või saanud olla teistsugune tulemus kui auto oleks loetud kontrollituks või mitte.

Samuti ei vastatud väitele, et tagajärjena ei saa käsitleda kriminaalõiguslikult riigiasutuste mainet kui mittevaralisse sfääri kuuluvat

õigushüve ning käsitleda seda kriminaalõigusliku tagajärjena kaitstava objektina. Lisaks sellele ei ole kohus analüüsinud põhjuslikku seose

olemasolu teo ja tagajärje vahel.

5.2.3. Kassaator leiab, et hinnates kohtualuste käitumist haldusõigusrikkumisena, on kohus toonud kriminaalmenetlusse senitundmatu

mõiste, kuna kriminaalmenetluses puudub võimalus inkrimineeritud kuriteo ümberkvalifitseerimiseks haldusõigusrikkumisena.

5.3. M. S. kaitsja T. Ruus taotleb viitega AKKS § 64 p-dele 1 ja 3 ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. S. süüditunnistamises KrK § 164

lg 1 järgi ja kohtualune õigeksmõistmist, kuna kohtuotsus ei vasta faktilistele asjaoludele ja ebaõigesti on kohaldatud kriminaalseadust.

5.3.1. Kaebuses väidetakse, et puudub altkäemaksu võtmisega kahjustatav õigushüve. Nimelt puudub ARK kui valitsusasutuse hallatava

riigiasutuse asutamiseks seaduses sätestatud delegatsiooninorm. Põhiseaduse § 94 lg 2 järgi annab minister seaduse alusel ja täitmiseks

määrusi ja käskkirju, ükski seadus ARK asutamist aga ette ei näe. Teede-ja sideministri määruses, millega ARK moodustati, viidatakse

üldistele normidele, mis sätestavad riigiasutuse asutamise üldise korra ja pädevuse. Samuti ei tulene ühestki seadusest ARK ülesanne

registreerida mootorsõidukeid. Seega tegutseb ARK Põhiseadusega vastuolus oleva teede- ja sideministri määruse alusel ja kogub

õiguslikult irrelevantseid andmeid. Lisaks sellele ei saanud kohtualune kahjustada riigivõimu funktsioneerimise õigsust ja ausust, kuna

ARK ei täida täidesaatvat riigivõimu, sest riik ei ole määratlenud enda huvisid sõidukite registreerimise vallas.

5.3.2. Kassaatori hinnangul puudub M. S. käitumises ka kuriteo subjektiivne külg, kuna eeluurimise käigus antud ütluste kohaselt käsitlesid

nii M. S. kui ka U. I. raha andmist kui tasu väljaspool järjekorda teenindamise eest. Süüdimõistev kohtuotsus põhineb sisuliselt U. I.

eeluurimisel tunnistajana antud ütlustel, mida aga ei saa lugeda kohtukõlbulikuks tõendiks, sest tunnistajal puuduvad kahtlustatava õigused.

5.3.3. Kassaatori väitel puudub M. S. käitumises ka kuriteo objektiivne külg. Nimelt ei olnud järelevalvefunktsiooni väidetava kuriteo

toimepanemise ajaks M. S.-le veel omistatud. Ametijuhendit tutvustati talle küll 2. jaanuaril 1999. a, kuid kinnitati sama ametijuhend

alles 26. veebruaril 1999. a. Seega tutvustati talle ametijuhendi projekti, mis aga ei saa olla tema vastutusele võtmise aluseks. Lähtudes

asjaoludest, et puudus vastav ametijuhend ning ARK ei teosta riigivõimu, leiab kaitsja, et M. S. ei olnud ARK töötajana ametiisik

KrK§ 160 mõttes.

5.4. U. I. kaitsja T. Meidra taotleb viitega AKKS § 64 p-dele 1 ja 3 tühistada ringkonnakohtu otsus kohtualuse süüditunnistamises KrK

§ 165 lg 1 järgi ja ta altkäemaksu andmises õigeks mõista, kuna ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja kohtu

järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

5.4.1. Kaitsja leiab, et kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele seisneb selles, et raha anti kiire teeninduse eest tänutähena ning

M. S. ei eeldanud ega soovinud auto ümbervormistamise eest tasu. Järjekorra pidamine ei olnud M. S. ülesanne ja järjekorras vahele

laskmine ei ole õigusvastane, vaid hinnatav pigem moraalsuse kategooriatest lähtuvalt. Oma olemuselt on 100 krooni liiga väike summa, et

olla altkäemaksusummaks, mille abil võiks sooritada ebaseaduslikke toiminguid.

5.4.2. Kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist põhjendab U. I. kaitsja samade seisukohtadega nagu M. S. kaitsja (vt eespool punkt 5.3.1)

ning leiab, et M. S. ei olnud ametiisik KrK § 160 mõttes, kuna riik ei ole ARK-le mingeid volitusi andnud.

6. Riigikohtu istungil jäid kaitsjad kassatsioonkaebustes esitatu juurde ning taotlesid kaebuste rahuldamist. Prokuröri kassatsioonprotesti

pidasid E. D., K. K. ja T-R. K. kaitsjad põhjendamatuks ja taotlesid selle rahuldamata jätmist. Riigiprokurör toetas kassatsioonprotesti ja

taotles selle rahuldamist protestis toodud põhjendustel. Kassatsioonkaebuseid pidas prokurör põhjendamatuteks ja taotles nende

rahuldamata jätmist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 2000. a otsus U. I. süüditunnistamises ja karistamises

KrK § 165 lg 1 järgi ning M. S. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 164 lg 1 järgi on põhjendatud ja seaduslik. Kassatsioonkaebustes

esitatud seisukohad ei anna alust selles osas kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

7.1. Ebatäpne on U. I. ja M. S. kaitsjate kassatsioonkaebustes tehtud viide AKKS § 64 p-dele 1 ja 3 ning kohtuotsuse tühistamise taotlemine

kohtu järelduste faktilistele asjaoludele mittevastavuse tõttu. Nimelt koosneb AKKS § 64 alates 1. septembrist 2000. a jõustunud seaduse

muudatuste (RT I 2000, 40, 249) järgselt kahest punktist, millede kohaselt on kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks:

1. kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine;

2. kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine.

7.2. Põhjendamatu on kaitsjate väide, et M. S., E. D., K. K. ja T-R. K. ei olnud ametiisikud KrK § 160 mõttes. KrK § 160 lg 1 kohaselt on

ametiisik isik, kellel on ametiseisund ükskõik millisel omandivormil põhinevas asutuses, ettevõttes või organisatsioonis, kui temale on riigi

või omaniku poolt pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis-, operatiivsed, organisatsioonilised, materiaalsete väärtuste liikumist

korraldavad või võimuesindaja ülesanded.

Kohtud on piisavalt põhjendanud asjaolu, et kohtualused täitsid järelevalve ülesandeid. Kohtualuste tööülesannete puhul ei olnud tegemist

vaid tehnilise tööga. ARK peab hoolitsema selle eest, et mootorsõidukid oleksid riiklikult arvel ning et nende ringlus oleks õiguslikult

korrektne ja kontrollitav. Autoregistri kanne ja selle muutmine toob kaasa olulisi õiguslikke järelmeid.

M. S. kui ametiisiku seisund ei sõltu sellest, millal talle ametijuhendit tutvustati. Ka siis, kui ametijuhend ei olnud tutvustamise ajaks veel

ametlikult kinnitatud, leppis M. S. tööle asudes selles ametijuhendis fikseeritud tööülesannete täitmise kohustusega ning asus neid

ametiisiku ülesandeid faktiliselt täitma. Sellest piisab täielikult, et lugeda ta ametiisikuks.

Kohtualuste ametiisikuks olemine ei ole välistatud ka seetõttu, et ARK tegevus ei baseeru kaitsjate väitel täiesti korrektsel õiguslikul alusel.

Faktiliselt täidab ARK talle riigi poolt pandud ja seadusest tulenevaid ülesandeid ning kõikidel seal tehtud toimingutel on õiguslikud

tagajärjed. Süüdistustes märgitud ajal tulenesid ARK ülesanded mootorsõidukite registreerimisel Liiklusseaduse (RT 1992, 12, 193) §-st 11

ja selle alusel antud teede- ja sideministri määrustest.

7.3. Altkäemaksu eest teo tegemata jätmine või toimepanemine võib olla nii õigusvastane (ka kuritegu) kui ka õiguspärane. Oluline on

vaid, et ametiisik tegutseb altkäemaksu eest oma volituste piires. Isegi kui nõustuda kaitsjate väitega, et raha anti ja võeti vaid selleks, et U.

I. saaks teenindatud väljaspool järjekorda , ei välista see altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisu. Võttes U. I. raha eest ette väljaspool

järjekorda, kasutas M. S. ära oma ametiseisundit " lõi ühele isikule eelise ja kahjustas teiste, järjekorras eespool olnud isikute huvisid.

Andes järjekorras ette saamiseks raha, andis U. I. altkäemaksu, kuna sekkus autoregistrikeskuse töösse ning otsustas ise (kokkuleppel

ametiisikuga), millises järjekorras keegi ette pääseb. Sellega oli kahjustatud altkäemaksu koosseisuga kaitstud õigushüve " riigivõimu

normaalne toimimine riigi poolt kehtestatud korras. Käesolevas kriminaalasjas on aga ringkonnakohtu otsuses tuvastatud, et raha andis U. I.

autoregistrikeskuse töötajale M. S.-le selleks, et viimane vormistaks sõiduauto omaniku vahetuse ilma nõuetekohast andmete kontrollimist

tegemata. Kohtuotsuse kohaselt teadsid mõlemad kohtualused, et Moskvas asuvat sõiduautot tegelikult ülevaatuseks ei esitata. Seega ei

olnud ainult väljaspool järjekorda teenindamisel mingit tähtsust, sest sõiduki registreerimine ilma auto ülevaatuseta ei olnud mingil juhul

nõuetekohane.

Seega on põhjendamatu ka kaitsjate väide, et kohtualustel U. I.-l ja M. S.-l puudus tahtlus võtta U. I.-lt 100 krooni sõiduki omaniku

vahetuse dokumentide vormistamise eest. Kaitsjate kassatsioonkaebustest nähtub samuti, et raha anti kiire (väljaspool järjekorda)

teenindamise eest. Kiire teenindamine aga ei tähendanud midagi muud, kui auto omaniku vahetuse vormistamist ilma nõuetekohast

kontrolli teostamata.

7.4. Altkäemaksu koosseisude puhul ei ole oluline, kui suur on altkäemaksu summa (välja arvatud altkäemaksu andmisel suures ulatuses

KrK § 164 lg 2 p 3 järgi) ja kas see on kaitsja T. Meidra väljenduse kohaselt "olemuselt" piisav, et sooritada ebaseaduslikke toiminguid.

Summa suurus näitab vaid seda, kui odavalt või kallilt ametiisik end laseb ära osta.

7.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2000. a otsus E. D., K. K. ja T-

R. K. õigeksmõistmises KrK § 162 järgi kuulub tühistamisele kohtuotsuses motiivide puudumise tõttu, mis on kriminaalmenetluseseaduse

oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

7.5.1. KrK § 162 sätestab kriminaalvastutuse ametiisiku poolt oma ametialaste kohustuste täitmata jätmise või mittevastava täitmise eest

nendesse kohusetundetu või hooletu suhtumise tagajärjel, kui sellega põhjustati suur varaline kahju või muu raske tagajärg isiku, ettevõtte,

asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele huvidele või riigi huvidele.

HÕS § 1842 sätestab haldusvastutuse ametiisiku poolt mootorsõiduki juhiloa ebaseadusliku väljaandmise või mootorsõiduki ebaseadusliku

registreerimise eest.

HÕS § 6 lg 2 kohaselt võetakse isik haldusvastutusele juhul, kui see tegu vastavalt seadusele ei too kaasa kriminaalvastutust.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et kohtualustele E. D.-le, K. K.-le ja T-R. K.-le süükspandud tegu on

vastavuses HÕS § 1842 sisuga ning see välistab nende süüdimõistmise KrK § 162 järgi. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta HÕS § 6

lg-s 2 sätestatu ning ei ole põhjendanud, miks käesoleval juhul ei kuulu isikud vastavalt seadusele kriminaalvastutusele. Sellise põhjenduse

esitamine on aga hädavajalik, sest ainult siis võetakse isik teo eest haldusvastutusele, kui see tegu ei too vastavalt seadusele kaasa

kriminaalvastutust.

7.5.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuna kriminaalõiguslikult kaitstakse ka selliseid väärtusi, mis ei ole rahaliselt hinnatavad,

siis tuleb vältimatult aktsepteerida kuriteo koosseisulise tunnusena mittevaralist kahju, mille hindamisel ei saa lähtuda samadest

kriteeriumidest nagu varalise kahju hindamisel. Mittevaralise kahju olemasolu või selle puudumine, aga ka mittevaralise kahju

kvantitatiivne mõõde (kas on tegemist tavalise, olulise või suure mittevaralise kahjuga) tuvastatakse kohtu poolt igal konkreetsel juhul

eraldi.

Mida käsitada mittevaralise kahjuna tavalises, olulises või suures ulatuses on fakti küsimus. Lahendamaks küsimust, millises ulatuses

mittevaralise kahjuga on igal konkreetsel juhul tegemist, tuleb lähtuda sellest, kuivõrd ohtlik oli toimepandud tegu lähtudes üldisest

õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas seadusega kaitstud õigushüve "KrK § 162 järgi kvalifitseeritava

kuriteo puhul käesolevas kriminaalasjas riigi valitsemisvõimu tegevust selle usaldusväärsust ning normaalset toimimist. Kahju ulatust

võivad muuhulgas mõjustada sellised asjaolud nagu toimepanija ametiseisundi asend riigi või kohalike omavalitsuste ametikohtade

hierarhias, korruptiivse tegevuse ajaline kestvus, selle ühekordsus või süstemaatilisus, põhjendamatute või õigusvastaste toimingute või

otsuste toimesfääri sattunud isikute hulk ning nende lokalisatsioon kohalikul, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil, tekitatud kahju laad -

millise tasandi võimu- või valitsemisorgani prestii"i ja autoriteeti kahjustati, millises määras nende usaldusväärsust riivati, kas ja milliseid

häireid riigivõimu normaalses toimimises põhjustati jms. Seejuures tuleb arvestada, et mõnikord on tegu ja kuritegelik tagajärg üksteisest

lahutamatud (näiteks on võimuesindaja ebaseaduslikud teod samaaegselt ka võimuorgani prestii"i ja autoriteedi alandamine). Sama

seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud ka oma varasemas otsuses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2000. a otsus nr 3-1-1-100-00 (RT III 200, 30, 323))

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses õigesti märkinud, et HÕS § 1842 koosseis ei reglementeeri saabuvat tagajärge, kuid

kahtlemata kahjustab autoregistrikeskuses sõidukite ebaseaduslik registreerimine nii ARK kui ka riigi mainet ja diskrediteerib nii

organisatsiooni kui ka riiki.

Samas on Ringkonnakohtu otsuses jäetud motiveerimata, miks HÕS §-s 1842 märgitud teo tagajärg kattub oma elementidelt KrK §-s 162

sätestatud kuriteoga põhjustatud tagajärjega. Esimesel juhul ei näe teo koosseis ette kohustuslikku tagajärje põhjustamist, kuid teisel juhul

on obligatoorseks teo tagajärjeks suur varaline kahju või muu raske tagajärg. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium ei pidanud õigeks esimese astme kohtu põhjendusi, milles viimane leidis, et kohtualuste poolt on põhjustatud just muu

raske tagajärg ehk suur mittevaraline kahju KrK § 162 mõttes.

Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1996. a otsuses

kriminaalasjas nr 3-1-1-70-96 on osundatud, et kannatanult röövitud sõiduauto ARK-is registreerimisega tekitati ARK ametiisiku

kuritegeliku lohakuse tagajärjel muu raske tagajärg isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Kannatanul oli õiguspärane ootus, et

temalt röövitud autot ei ole võimalik müüa, autoregistris registreerida ja saada autole uut registrimärki. Igaühel on õigus eeldada ametiisiku

poolt oma kohustuste nõuetekohast täitmist. Sõiduautode registreerimise eeskirjades kehtestatud kord sõiduki omaniku andmetes

muudatuste tegemise kohta peab välistama omaniku tahte vastaselt sõiduki võõrandamise. Ametialaste kohustuste ignoreerimine ja

kehtestatud eeskirjade mittetäitmine on riigivõimu omavoli (RT III 1996, 21, 284).

7.6. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab põhjendatuks E. D. kaitsja seisukohta, et kriminaalasja arutamisel ei ole kohtul õigus otsustada,

kas isiku teos on haldusõigusrikkumise koosseis või mitte, sest haldusõigusrikkumine ei saa olla kriminaalasja arutamisel kohtuliku

arutamise objektiks. Vastavalt HÕS §-le 217 sätestatakse haldusõigusrikkumiste menetluse kord haldusõigusrikkumiste seadustikuga.

KrMK § 168 lg 7 kohaselt on kohtunikul alles pärast kriminaalasja lõpetamist õigus suunata materjal isiku haldusvastutusele võtmise

otsustamiseks. Samas tuleb tõdeda, et käesolevas kriminaalasjas ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega E. D. käitumises

HÕS § 1842 koosseisu tuvastatud. Ringkonnakohus on vaid märkinud, et K. K., T-R. K. ja E. D. süüdistustes märgitud tegevus langeb

objektiivselt küljelt kokku HÕS § 1842 ettenähtud haldusõigusrikkumise objektiivse küljega.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2000. a otsus E. D., K. K. ja T-R. K. õigeksmõistmise osas

KrK § 162 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.

2. U. I. ja M. S. suhtes jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioonprotest rahuldada. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

4. Välja mõista riigieelarve tuludesse kohtukulu M. S.-lt 1115 krooni 10 senti ja T-R. K.-lt 1115 krooni 10 senti kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 13. märtsil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Rätsep

Liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar