3-2-1-17-01 · Riigikohus

3-2-1-17-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. märtsil 2001. a

AS Stevela hagi Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS vastu 698 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas

läbi avalikul kohtuistungil 5. veebruaril 2001. a Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS

kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. septembri 2000. a otsuse

tsiviilasjas nr II-2/716/00. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja kostja

esindaja vandeadvokaat V. Võhma.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS Stevela sõlmis 13. oktoobril 1998. a sõidukikindlustuse lepingu Seesam Rahvusvahelise

Kindlustuse AS-ga (edaspidi Seesam Kindlustus), millega kindlustas sõiduauto Lexus RX 300

riikliku registreerimismärgiga 77 ZXZ varguse riski.

Hüvitatavad kahjud ja nendega seotud piirangud lepiti kokku sõidukikindlustuse tingimustes (SKT).

SKT p 4.5.1 kohaselt pidi Seesam Kindlustus hüvitama sõiduki kaotusest tuleneva kahju, kui

lukustatud sõiduk varastatakse võtmeid kasutades ja seda tingimusel, kui varas oli sõiduki võtmed

oma valdusse saanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise või röövimisega. SKT p 5.5 järgi ei tohtinud

sõiduki kasutaja varguse ärahoidmiseks sõiduki võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas

nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika. SKT p 4.9.1 järgi ei hüvita kindlustusandja

kahju, kui kahju tekkis sõiduki kasutaja tahtlikust teost või tegudest, mille tagajärgi ta ette nägi või

oleks pidanud ette nägema.

Hagis palus AS Stevela Seesam Kindlustuselt välja mõista kindlustushüvitise 698 000 krooni.

Kindlustusjuhtum saabus 4. veebruaril 1999. a, kui auto kasutaja parkis auto õhtusel ajal Tallinna

vanalinna tänaval, kust see varastati varastatud võtmeid kasutades ajal, mil auto kasutaja viibis

tuttavatega baaris. Seesam Kindlustus keeldus 11. märtsil 1999. a kahju hüvitamisest.

Tallinna Linnakohtu 22. märtsi 2000. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja 510 000 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt saabus auto varastamisega kindlustusjuhtum, hageja oli

kindlustuslepingu tingimused täitnud ning kostja on kohustatud kahju hüvitama.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et pargitud auto oli lukustatud; auto ärandati võtmetega, mida

auto kasutaja näitas baaris oma tuttavatele huvitava võtmehoidja tõttu ja pani need seejärel oma jope

tõmblukuga suletud taskusse ning jope pani oma tooli seljatoele; baarist väljudes ei olnud enam

tänaval autot ega taskus võtmeid. Ei ole tõendatud, et auto kasutaja oli hooletu võtmete hoidmisel -

jope oli omaniku juures ja valve all. Kohus leidis, et autovõtmeid ei hoitud nähtavas kohas ja need

hõivati tehes jõupingutusi tõmbluku avamiseks ja see on käsitletav tõkke kõrvaldamisena.

Autovargus oli kindlustusjuhtum.

Kindlustuslepingu järgi peab kostja hüvitama auto turuhinna, arvates sellest maha omavastutuse 15%.

Kohus lähtus turuhinna määramisel Tallinna Kesklinna Politsei 19. veebruari 1999. a määrusest, mille

kohaselt oli kahju 600 000 krooni ja mõistis kostjalt välja 510 000 krooni (600 000 - 90 000).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 21. septembri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli auto kasutaja võtmete hoidmisel tavapäraselt

mõistlikult hoolas ja täitis kindlustuslepingu tingimusi. SKT p 5.5 järgi ei tohtinud sõiduki võtmeid

hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teadis või võis teada nende

asupaika. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et auto kasutaja pani võtmed tõmblukuga suletud

taskusse ja hoidis jopet enda läheduses. Sisuliselt sama väitis ta ka politseile antud seletuses ja

hüvitisetaotluses. Tõket ületades varastati autovõtmed jopetaskust.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus ostus, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus järeldas ebaõigesti, et auto kasutaja täitis võtmete hoidmisel SKT p 5.5 nõudeid.

Hagiavalduses väitis hageja, et autovõtmed olid jope tõmblukuga suletud taskus. Oma väidet tõendas

hageja tunnistajate ütlustega. Tunnistajate ütlused olid vastuolus teiste asjas uuritud tõenditega - auto

kasutaja politseile, tunnistajana ülekuulamisel ja hüvitiseavalduses antud seletustega. Neist tõenditest

ei nähtu, et võtmed varastati tõmblukuga suletud taskust. Kuna tunnistajate ütlused ja

dokumentaalsed tõendid on vastuolus, tuli lähtuda viimastest, kuna nende koostamisel ei olnud auto

kasutajale teada, kas ja millisel motiivil kostja keeldub hüvitise taotlust rahuldamast. Asjas uuritud

tõenditega on tuvastatud, et auto kasutaja pani võtmed jope taskusse ja jope tooli seljatoele. Sellega

on tõendatud, et auto kasutaja ei täitnud SKT p 5.5 nõudeid ja ei järginud võtmete hoidmisel

tavapärast mõistlikku hoolsust.

Ebaõige oli ringkonnakohtu järeldus, et võtmete vargus jope taskust oli võtmete äravõtmine tõkke

ületamisega SKT p 4.5.1 mõttes. SKT p 7.3 järgi on sõiduki varguse puhul hüvitise taotlemise

eelduseks auto registreerimistunnistuse ja võtmete esitamine, välja arvatud juhul, kui on tegemist

üldtingimuste p 4.5.1 juhtumiga. Hageja ei esitanud kõiki võtmeid ja kinnitas hüvitisetaotluses, et

sõiduki võtmed varastati. Asjas oli tõendatud, et võtmed varastati ning võtmete hõivamiseks ei

kasutatud eluohtlikku vägivalda ega kõrvaldatud tõket ega lukustust. Isegi, kui võtmed varastati jope

tõmblukuga taskust, ei ole tegemist vargusega tõkke või lukustuse kõrvaldamisega, kuna jope tasku ei

ole käsitletav tõkke või lukustusena ning nimetatud viisil toimetatud salajane vargus kvalifitseeritakse

KrK § 139 lg 1 järgi.

Kuna võtmed varastati auto kasutajalt tõkke või lukustuse kõrvaldamiseta, ei olnud SKT p 4.5.1 ja

kindlustusseaduse § 9 järgi tegemist kindlustusjuhtumiga ning puudus alus hüvitise väljamaksmiseks.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks, palus selle jätta rahuldamata ja

jätta kohtukulud kostja kanda.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise

tõttu ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kindlustusseaduse § 2 järgi on kindlustuse eesmärk hüvitada kindlustusvõtjale kahju

kindlustuslepingus ettenähtud tingimustel.

Kindlustuslepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et kahju ei hüvitata, kui kahju tekib

kindlustusvõtja või temaga samastatud isiku (auto kasutaja) tahtlikust teost või tegudest, mille

tagajärgi nad ette nägid või oleksid pidanud ette nägema (SKT p 4.9.1). Selline kokkulepe paneb

hoolsuskohustuse auto kasutajale, kes varguse ärahoidmiseks ei tohtinud võtmeid hoida nähtavas

kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asukohta (SKT p 5.5).

Apellatsioonikohus jättis muutmata linnakohtu otsuse, millega tuvastati, et auto varastati kasutades

võtmeid, mida auto kasutaja näitas baaris oma tuttavatele ning pani need seejärel oma jope taskusse

ja jope oma tooli seljatoele. Apellatsioonikohus pidi tuvastatud asjaolude alusel andma hinnangu auto

kasutaja hoolsuskohustuse täitmisele SKT p-de 4.9.1 ja 5.5 järgi. Seda tegemata rikkus kohus TsMS

§ 330 lg 4 nõudeid, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused. Apellatsioonikohtu järeldus, et auto kasutaja hoidis võtmeid tavapäraselt hoolsalt,

on jäänud põhjenduseta.

Apellatsioonikohus pidas tunnistajate ütlustega tõendatuks, et autovõtmed olid jope tõmblukuga

suletud taskus, ning märkis, et sisuliselt sama väitis auto kasutaja politseile ja kindlustusandjale

esitatud avaldustes. Kohtu järeldus on meelevaldne ega ole kooskõlas kirjalike tõenditega - neis ei ole

auto kasutaja väitnud, et tasku oli tõmblukuga suletud. Avalikus kohas tooli seljatoel oleva jope

taskust võtmete varastamist ei saa pidada varguseks tõkke ületamisega.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. septembri 2000. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-le 11. oktoobril 2000. a tasutud kautsjon

5100 (viis tuhat ükssada) krooni.

J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik