3-3-1-70-00 · Riigikohus

3-3-1-70-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. märtsil 2001

Lidia Harlamova kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara võõrandamise õigusvastasuse

tõendamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 15. veebruaril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Lidia Harlamova kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 30. juuni 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-8/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Lidia Harlamova esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja

Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. novembri 1994. a. protokollilise otsusega nr. 55

tunnistati Tartus Väike-Kaar 23 (endine 17) krunt ja hooned omandireformi objektiks. Komisjon

luges tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Viktor-Julius Veissile.

Omandireformi õigustatud subjektiks selle vara suhtes tunnistati Leo Derrik. Tartu Linnavalitsuse

20. augusti 1996. a. korraldusega nr. 1432 otsustati tagastada majavaldus Väike-Kaar 23 endise

omaniku V.-J. Veissi pärijale L. Derrikule.

Väike-Kaar 23 asuva elamu korteri 2 üürnik Lidia Harlamova esitas halduskohtule kaebuse, milles

palus tunnistada Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. novembri 1994. a. otsus nr. 55 ja Tartu

Linnavalitsuse 20. augusti 1996. a. korraldus nr. 1432 täielikult seadusevastaseks. Kaebuse kohaselt

ei ole komisjon tuvastanud vara võõrandamise õigusvastasust ja seetõttu ei saanud komisjon

tunnistada L. Derrikut selle vara osas õigustatud subjektiks.

Tartu Halduskohus rahuldas oma 21. oktoobri 1999. a. otsusega L. Harlamova kaebuse ja tunnistas

Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. novembri 1994. a. otsuse nr. 55 ja Tartu Linnavalitsuse

20. augusti 1996. a. korralduse nr. 1432 täielikult seadusevastaseks. Kohtuotsuse kohaselt ei nähtu

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikust, milliste dokumentide alusel on tuvastatud

vara õigusvastane võõrandamine. Tõendatud ei ole kolmanda isiku L. Derriku väide, et vara jäeti

maha reaalse repressiooniohu tõttu. Seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise

lihtsustatud korra kehtestamise korra kohta (edaspidi Tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1

sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni

1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise

tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tagasi tulemast, lugeda vara

mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil,

ei vaja sama seaduse paragrahv 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. See

säte laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara

võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, välja arvatud represseeritud ja rehabiliteeritud

isikud. Kohus leidis, et Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. novembri 1994. a. otsus ei vasta

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 16 ja Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele. Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi, millistest

faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti. Kuna vaidlustatud otsus on motiveerimata, siis on

ta seadusevastane.

Tartu Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja jätta

L. Harlamova kaebus rahuldamata. Tõendamise lihtsustatud korra seadusest ei tulene, et pärija peab

kohtus tõendama vara võõrandamise õigusvastasust, endine omanik aga mitte. Komisjoni otsuses on

tõepoolest jäänud märkimata majavalduse Väike-Kaar 23 (endine 17) võõrandamise aeg, kuid ainult

selline vormipuue ei anna põhjust tunnistada haldusakt seadusevastaseks.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma 30. juuni 2000. a. otsusega Tartu Linnavalitsuse

apellatsioonkaebuse. Kohtuotsuse kohaselt on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et Tõendamise

lihtsustatud korra seadus laieneb vaid vara omanikuks olnud füüsilisele isikule ja mitte tema

pärijatele. Tõendamise lihtsustatud korra seaduses ei ole sätestatud, et tõendamise lihtsustatud kord

kehtiks ainult vara omanikuks olnud füüsilistele isikutele. Formaalselt on õige küll see, et ÕVVTK

komisjoni otsus nr. 55 ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 16 ja

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele ning et vaidlustatud otsuses ei

ole esitatud põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti, kuid ainuüksi

need formaalsed puudused ei anna põhjust tunnistada sisuliselt õiget otsust seadusevastaseks.

Ringkonnakohus leidis, et V.-J. Veissile kuulunud vaidlusaluse elamu õigusvastane võõrandamine on

tõendatud asjaoluga, et V.-J. Veissi ei olnud enne 16. juunit 1940 Saksamaale lahkunute nimekirjas ja

seega jättis omanik vara maha ajavahemikus 16. juuni 1940 kuni 1. jaanuar 1954, s.o repressiooniohu

tõttu. Samuti on vara õigusvastane võõrandamine tõendatud Tartu Linna TSN Täitevkomitee 7. märtsi

1952. a. otsusega nr. 119, millest nähtub, et Väike-Kaar 17 elamu arvati kui peremeheta maja

kohaliku nõukogu fondi. Asjaolu, et vaidlusalune maja võeti arvele kui peremeheta maja, viitab

otseselt sellele, et omanik oli maja maha jätnud.

L. Harlamova esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja teha

uus otsus, millega tunnistada täielikult õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni

24. novembri 1994. a. otsus nr. 55 ja Tartu Linnavalitsuse 20. augusti 1996. a. korraldus nr. 1432.

Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad tõendid, mis kinnitaksid Väike-Kaar 23 (endine 17)

majavalduse võõrandamise õigusvastasust. Tartu Linna TSN Täitevkomitee 7. märtsi 1952. a. otsust

nr. 119, millega Väike-Kaar 17 arvati peremeheta majana kohaliku nõukogu fondi, ei ole keegi

tühistanud ja seega on tegemist seaduslikult riigi omandisse läinud varaga. Tõendamise lihtsustatud

korra seaduse § 2 mõtte kohaselt ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist

peremehetuks tunnistatud vara puhul vaid siis, kui peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti

Vabariigi pädev riigi- või omavalitsusorgan tühistanud. Kassatsioonkaebuses leitakse, et Tõendamise

lihtsustatud korra seaduse ja ORAS § 17 lg. 6 ja 7 mõtte kohaselt saab Tõendamise lihtsustatud korra

seadust kohaldada vaid isikute suhtes, kelle vara võõrandati ja kes ise taotlevad nendelt võõrandatud

vara tagastamist. Käesoleval juhul taotleb aga vara tagastamist endise omaniku pärija ja seega ei saa

Tõendamise lihtsustatud korra seadust antud juhul kohaldada. Eelpool kajastatud seisukohale on

asunud ka Riigikohus oma 15. märtsi 1996. a. määruses nr. 3-3-1-9-96 ja 18. oktoobri 1996. a.

määruses nr. 3-3-1-33-96.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Linnavalitsus, et Tartu Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud. Omandireformi aluste seadusest tuleneb, et vara endisel omanikul ja

tema pärijal on võrdsed õigused vara tagastamise taotlemisel ning pärijale ei ole seadusega pandud

täiendavaid kohustusi. Põhjendamatu on kassaatori seisukoht, et pärijal lasub kohustus tõendada vara

võõrandamise õigusvastasust, endisel omanikul aga mitte. Ekslik on ka kassaatori tõlgendus

Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 kohta, kuna selles sättes käsitletakse kahte erinevat vara

võõrandamise viisi, mis ei ole omavahel seotud.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht:

1. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi Tartu

Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. novembri 1994. a. otsus nr. 55 ei vasta Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra p. 19 nõuetele, ei ole puudused nii olulised, et annaksid aluse

1994. aastal tehtud otsuse tühistamiseks. Kuna Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et V.-J. Veissile

kuulunud vaidlusaluse elamu õigusvastane võõrandamine repressiooniohus mahajätmise tõttu on

tõendatud, siis ei anna vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks alust ka asjaolu, et

Tartu Linnavalitsuse 20. augusti 1996. a. korralduses nr. 1432 on ekslikult märgitud, et tegemist on

natsionaliseeritud, mitte repressiooniohu tõttu maha jäetud varaga.

2. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Tõendamise lihtsustatud korra seadus on kohaldatav ka

juhul, kui vara tagastamist taotlevad endise omaniku pärijad.

Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli

ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma

oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus

Eestisse tagasi tulemast, lugeda vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Sama

seaduse § 2 lg. 1 sätestab, et kui isik on vara maha jätnud paragrahvis 1 nimetatud viisil või kui vara

võõrandamise või peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigi- või

omavalitsusorgan tühistanud, ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist.

Kassatsioonkaebuses toodud viited Riigikohtu lahenditele 15. märtsist 1996 nr. 3-3-1-9-96 ja

18. oktoobrist 1996 nr. 3-3-1-33-96 ei ole käesolevas haldusasjas asjakohased. Kassaator leiab

ekslikult, et neis lahendites asus Riigikohtu halduskolleegium seisukohale, nagu ei saaks Tõendamise

lihtsustatud korra seadust üldse kohaldada juhtudel, kui vara tagastamist taotleb endise omaniku

pärija. Nende lahendite kontekstist ilmneb, et tõendamine lihtsustatud korras ei ole võimalik, kui vara

õigusvastase võõrandamise ajaks oli vara omanik surnud ja pärand ei olnud pärijale üle läinud.

Nimetatud lahendites ei ole Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et kui vara tagastamist taotleb

endise omaniku pärija, siis ei saa juba seetõttu Tõendamise lihtsustatud korra seadust kohaldada.

Käesolevas asjas on ringkonnakohus lugenud tõendatuks selle, et vara omanikuks oli V.-J. Veiss, kes

jättis vara maha repressiooniohu tõttu. Järelikult on käesolevas haldusasjas vara võõrandamine

toimunud selle omanikult ja seega on õigesti kohaldatud ka Tõendamise lihtsustatud korra seadust.

3. Kassaator on ekslikult leidnud, et Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 mõtte kohaselt ei vaja

vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist peremehetuks tunnistatud vara puhul vaid

siis, kui peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigi- või omavalitsusorgan

tühistanud. Nimetatud sätte koosseisus on kaks alternatiivset tingimust. Vara võõrandamise

õigusvastasus loetakse tõendatuks juba siis, kui see on maha jäetud Tõendamise lihtsustatud korra

seaduse §-s 1 sätestatud viisil.

Ülaltoodust tulenevalt tuleb L. Harlamova kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu otsus muutmata.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 1 ja § 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Lidia Harlamova kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni

2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3-8/2000 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 13. märtsil 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann