3-2-1-33-01 · Riigikohus

3-2-1-33-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 2001. a

EVEA Pank AS (pankrotis) hagi Leonid Gendelmani vastu tasutud võla tagasinõudmiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 19. veebruaril 2001. a L. Gendelmani kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/1103/00. Istungist

võttis osa kostja esindaja vandeadvokaat T. Pilv.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt sõlmis L. Gendelman 18. juulil 1998. a EVEA Pank AS-ga tähtajalise lepingu

10 584 USD hoiustamiseks kuni 7. augustini 1999. a. Hoiustaja katkestas lepingu 30. septembril

1998. a ning pärast panga poolt raha tema arvelduskontole kandmist, kandis selle samas pangas

kolmandate isikute arvelduskontodele. Hageja palus mõista kostjalt PankrS § 45 p 2 alusel

pankrotivarasse 10 584 USD. Lepingu üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt

katkestada. Hoiuse ennetähtaegne väljamaksmine kahjustas teiste võlausaldajate huve, sest pank

eelistas üht võlausaldajat teistele.

Tallinna Linnakohtu 5. juuni 2000. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja

176 672 krooni 36 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt oli pooltel leping 10 584 USD hoiustamiseks kuni 7. augustini 1999. a.

Tähtajaliste hoiuste üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt katkestada, kuid oli

lubatud poolte kokkuleppel rakendada eritingimusi. TsK § 238 kohaselt ei ole kohustise lõpetamine

poolte kokkuleppel keelatud. Lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel 30. septembril 1998. a oli

seaduslik. EVEA Pank AS pankrotimenetlus algatati 2. oktoobril 1998. a. PankrS § 45 p 2 kohaselt

nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult

kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist,

kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele

eelistades. Konto väljavõttega on tõendatud, et hageja kandis 1. oktoobril 1998. a kostja nõudmiseni

hoiuse kontolt 10 584 USD kostja arvelduskontole. Rahaline kohustus loetakse täidetuks, kui

rahasumma on üle kantud võlausaldaja kontole. Maksekorraldustega on tõendatud, et kostja sai pärast

tähtajalise hoiuse lepingut raha vabalt kasutada. Kuna hageja täitis tähtajalise hoiuse lepingust

tuleneva kohustise kostja suhtes enne maksetähtaega ja sellega eelistas kostjat teistele

võlausaldajatele PankrS § 45 p 2 tähenduses, siis tuleb tasutud võlg kostjalt sisse nõuda hageja

pankrotivarasse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse

põhjendustel on linnakohtu otsus vastavuses esitatud tõenditega ja piisavalt motiveeritud. Kohus

kohaldas õigesti PankrS § 45 p 2. Tähtajalise hoiuse leping lõpetati ennetähtaegselt ning kostja

korraldusel kandis hageja raha üle kostja näidatud isikute arvelduskontodele. Hageja ja kostja

vaheline tähtajalisest hoiuse lepingust tulenev võlasuhe lõppes. Seega tasuti võlgniku poolt võlg enne

maksetähtaega ning kostja käsutas tema arvelduskontole kantud raha. Lepingu lõpetamine toimus

30. septembril 1998. a ning panga pankrotimenetlus algatati 2. oktoobril 1998. a. Linnakohus leidis

õigesti, et kostjat eelistati teistele võlausaldajatele PankrS § 45 p 2 tähenduses. Ekslik ja tõendamata

on kostja väide, et lõpptulemusena ei väljunud vara hageja omandist. Hilisemate ülekannete tagajärjel

oli kostja konto väljavõtte järgi selle lõppjääk 1. oktoobri 1998. a seisuga null.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu ja linnakohtu otsused ning saata asi

uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et poolte kokkuleppel tähtajalise hoiuse lepingu

lõpetamist ja raha kandmist kostja arvelduskontole saab lugeda ennetähtaegseks võla tasumiseks.

Kuna lepingu lõpetamisel toimus raha ülekandmine ühelt panga arvelduskontolt teisele, ei läinud raha

pangast välja. Nimetatud ülekannete puhul ei olnud tegemist võla tasumisega hageja poolt. Võla

tasumisega PankrS § 45 mõttes on tegemist siis, kui selle tulemusena väheneb võlgniku vara ja

suureneb võlausaldaja vara ning lõpeb võlgniku kohustus võlausaldaja ees. Käesoleval juhul hageja

varaline seisund ei muutunud ega lõppenud tema varaline kohustus kostja ees. Kostja arvelduskontole

raha ülekandmisel oli tegemist ühe võlasuhte tingimuse- laenu tagastamise tähtaja- muutmisega. Kui

enne oli pangal kohustus tagastada raha kostjale teatud tähtaja möödudes, siis nüüd sai kostja nõuda

nimetatud summa viivitamatut tagastamist. Ka raha ülekandmine kolmandate isikute sama panga

arvelduskontodele ei olnud mitte võla tasumine, vaid nõudeõiguse loovutamine. Ka nimetatud juhul

säilis pangal kohustus tagastada võlgnevus endises suuruses, kuid uutele isikutele. Vastastikkused

nõudeõigused lõpetas tasaarvestuse teostamine uute võlausaldajate ja hageja vahel.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 42 lg 1, mille kohaselt kohus tunnistab tagasivõitmisel

seaduses sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistab pankrotivarasse

nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning §-des 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist

väljaläinud vara. Sellest tulenevalt saab PankrS § 45 kohaldada ainult juhul, kui võlgniku omandist

on vara välja läinud ja nõue saab olla suunatud vaid isiku vastu, kes on vara omandanud. Hageja ja

kostja vaheliste ülekannete tulemusel ei ole hageja omandist vara välja läinud. Raha ülekandmine

kostja tavalisele arvelduskontole oli õiguslikus mõttes pooltevahelise võlasuhte ühe tingimuse

muutumine, s.o laenu tagastamise tähtaja muutmine. Kui varem oli pangal kohustus tagastada raha

tähtaja möödudes, siis peale raha kandmist tavalisele arvelduskontole sai kostja nõuda raha

tagastamist viivitamatult.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebuse väiteid ebaõigeteks. Kostja ei erista

tähtajalise hoiuse lepingut ja isiku võimalust paigutad raha panka tavalise hoiustamistehingu alusel.

Pooled leppisid kokku, et tähtajalise hoiuse lepingut ei saa ennetähtaegselt katkestada ega teostada

osalisi väljamakseid. Tähtajalise hoiuse väljamaksmine ennetähtaegselt tähendab võla tasumist enne

maksetähtaega, millega pank rahuldas võlausaldaja nõude ning kaotas samaaegselt kontrolli raha

edasise saatuse üle. Tavalise hoiustamistehingu puhul võib isik seda igal ajal vabal käsutada. Võla

täieliku ennetähtaegse tasumisega eelistas võlgnik kostjat kui ühte paljudest hoiustajatest kõigile

teistele võlausaldajatele, s.h ka eelisõigusnõudega võlausaldajatele, rahuldades kostja nõude täies

ulatuses pankrotimenetluse väliselt.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtud on tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaga kuni 7. august 1999. a tähtajalise hoiuse

leping ja tähtajaliste hoiuste üldtingimuste kohaselt ei saanud lepingut ennetähtaegselt ühepoolselt

lõpetada. Kostja 30. septembri 1998. a avalduse alusel lõpetas hageja selle lepingu ennetähtaegselt ja

kandis 1. oktoobril 1998. a 10 684 USD samas pangas olevale kostja arvelduskontole. Kostja käsundi

alusel kandis hageja samal päeval raha samas pangas asuvatele kostja poolt näidatud isikute

arvelduskontodele. Hageja pankrotimenetlus algatati 2. oktoobril 1998. a.

Kohtud on tuvastatud asjaoludest lähtuvalt õigesti kohaldanud PankrS § 45 p 2, mille kohaselt kohus

nõuab sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas

teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti enne maksetähtaega viimase kolme kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist. Hageja tasus kostjale võla enne maksetähtaega ja üks päev enne

pankrotimenetluse algatamist. Raha kandmisega kostja arvelduskontole sellest lepingust tulenev

hageja kohustis lõppes. Arvelduskontole kantud raha käsutas kostja pangasiseselt. Kohtud on õigesti

leidnud, et tulenevalt PankrS §-st 45 p 2 eelistas hageja kostjat teistele võlausaldajatele. Sellega

kahjustas ta teiste võlausaldajate huve.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2000. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa