3-2-1-29-01 · Riigikohus

3-2-1-29-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. märtsil 2001. a

Taivo Tiido hagi Leks Kindlustuse AS vastu 50 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 2001. a Leks Kindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/881/2000.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

T. Tiido sõlmis Leks Kindlustuse AS-ga 29. septembril 1998. a õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu.

Vastavalt lepingule oli invaliidsushüvitise piirmääraks 500 000 krooni. 21. novembril 1998. a juhtus

T. Tiidoga õnnetus, mille tagajärjeks oli vasaku pöidla küüslüli traumaatiline amputatsioon. Harju

Vaegurluse Ekspertiisi Komisjon määras hagejale jaanuaris 1999. a III invaliidsusgrupi. Vastavalt

Leks Kindlustuse AS õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste p-le 15.7.3 hüvitatakse kehaosa või

meeleorgani osalise kaotuse puhul invaliidsushüvitise piirmäärast lisas nr 1 või 2 fikseeritud

protsendimäär. Lisas nr 1 fikseeritud invaliidsushüvitise väljamaksumäärade tabeli kohaselt kuulub

pöidla kaotuse korral hüvitamisele 20 % invaliidsushüvitise piirmäärast. Juhindudes usaldusarsti

koostatud isikukahju aktist, otsustas kindlustusandja hagejale hüvitada 5 % kindlustushüvitise

piirmäärast. Hageja leidis, et hüvitamisele kuulub 15 % kindlustushüvitise piirmäärast. Kuivõrd

kindlustusandja oli 5 % hüvitanud, palus hageja kostjalt välja mõista 10 % invaliidsushüvitise

piirmäärast, s.o 50 000 krooni.

Tallinna Linnakohtu 2. mai 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt kuulus kindlustustingimuste lisa nr 1 järgi pöidla kaotuse puhul välja maksmisele 20 %

kindlustuslepingus fikseeritud hüvitise piirist. Kindlustusandja toimis kindlustushüvitise

väljamaksmisel õigesti. Isikukahju akti kohaselt oli hageja invaliidsust põhjustava puude ulatuseks ja

vigastatud käe funktsiooni languseks 3 - 5 %. Kuna poolte vahel oli sõlmitud leping

invaliidsushüvitise väljamaksmiseks, ei saa lähtuda traumahüvitise määradest, millele viitas oma

kirjas Kindlustusinspektsioon. Kohus jättis arvestamata traumatoloog H. Milli ja ortopeed A.-

L. Kööpi arvamused ning Harju VEK arvamuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2000. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. Uue otsusega

mõisteti hageja kasuks välja invaliidsushüvitisena 50 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tegemist oli

kindlustusjuhtumiga. Linnakohus lähtus arst-eksperdi otsusest, kes hindas käe funktsiooni langust ja

leidis, et väljamaksmisele kuulus 3 - 5 % hüvitisest ning jättis hageja esitatud tõendid spetsialistide

H. Milli ja A.-L. Kööpi arvamuste näol arvestamata. H. Mill leidis, et hüvitist tuleks maksta 15 %,

kuivõrd pöidlast jäi alles ca 2/3 põhilülist, mis oluliselt häirib haaramisfunktsiooni. Samal arvamusel

oli ka Kindlustusinspektsioon. Ka A.-L. Kööpi arvamuse kohaselt oli hageja töövõime kaotuseks 15

%.

Kindlustustingimuste p-s 15.7.3 on viidatud invaliidsushüvitise saamiseks kehaosa või meeleorgani

osalise kaotuse puhul nii lisale nr 1 kui ka 2. Lisas nr 1 on pöidla kaotuse puhul fikseeritud

väljamaksmisele kuuluvaks 20 % hüvituspiirist. Kuigi lisa nr 2 kannab nimetust traumahüvitis, on

sellele viidatud invaliidsushüvitise määramisel. Seega tuleb poolte lepingulisest kokkuleppest

lähtudes juhinduda ka lisast nr 2. Lisa nr 2 p 13.3.2 kohaselt on määratletud pöidla amputatsiooni

puhul lülidevahelisest liigesest väljamaksmisele kuuluvaks 15 % kindlustuslepingus fikseeritud

hüvitise piirist. Hagejal amputeeriti pöial selles ulatuses. Hageja kasuks tuleb välja mõista 15 %

invaliidsushüvitise piirmäärast, s.o 500 000 kroonist. Hagejal on õigus saada invaliidsushüvitist 75

000 krooni. 5 % osas on kostja kohtuvälises korras invaliidsushüvitise välja maksnud.

II. Kassatsioonkaebus ja põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta

linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud kindlustustingimusi ja leidnud, et poolte lepingulisest

kokkuleppest tulenevalt tuli juhinduda lisast nr 2, mis käsitleb traumahüvitise maksmist.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kindlustuslepingu kohaselt ei olnud hagejale

traumahüvitist ette nähtud. Hagejale oli vastavalt kindlustuslepingule invaliidsushüvitise maksmine

ette nähtud juhul, kui temaga toimub õnnetusjuhtum. Invaliidsushüvitist käsitleb kindlustustingimuste

lisa nr 1. Kehaosa või meeleorgani funktsiooni osalise kaotuse puhul hüvitatakse

kindlustustingimuste p 15.7.3 kohaselt vastav osa lisas nr 1 või 2 fikseeritud protsendimäärast.

Kindlustustingimuste p 15.8 sätestab, et kindlustatul on õigus saada trauma- või invaliidsushüvitist.

Selline võimalus on vaid kindlustatul, kes on mõlema hüvitise saamise suhtes ennast kindlustanud.

Käeoleval juhul oli kokkuleppeks invaliidsushüvitise maksmine ja traumahüvitise maksmiseks

puudus poolte kokkulepe. Lähtuda tuleb kindlustuspoliisis väljendatud poolte tegelikust tahtest.

Hageja poolt kohtule esitatud arst-ekspertide arvamused käsitlevad töövõime kaotuse ulatust, kuid ei

sisalda konkreetse kehaosa funktsiooni langust. Töövõime kaotuse määramine ei ole

kindlustustingimuste kohaselt asjakohane ja linnakohus leidis õigesti, et nendest tõenditest ei saa

vaidluse lahendamisel lähtuda. Kostja poolt kohtule esitatud arst-ekspert T. Kalveti arvamuse

kohaselt on vigastatud käe funktsioon langenud 3 - 5 %. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et

arst-eksperdi ütlustega on tõendatud, et ta lähtus oma hinnangu andmisel kindlustusandja poolt

ettenähtud määrast (lisa nr 1) ja sellest, et vaja oli määrata jäseme funktsiooni langus.

Ringkonnakohus jõudis ekslikult järeldusele, et kuivõrd hageja esitatud spetsialistide arvamused

kattuvad kindlustustingimuste lisaga nr 2, siis kinnitab see nende arvamuste õigsust. TsMS § 332

kohaselt ei ole ringkonnakohtul õigust muuta kohtuotsust tunnistaja vande all antud ütlustega

tõendatud osas, märkimata põhjusi, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata, tunnistajat vande all

vahetult üle kuulamata.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Kassaator ei viidanud kaebuses materiaalõiguse normidele, mida kohus ebaõigesti kohaldas.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.

Kindlustushüvitise suuruse arvestamisel tuleb lähtuda poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingust ja

lepingu lahutamatuks osaks olevatest kindlustustingimustest. Kindlustuslepingu sõlmimist tõendava

kindlustuspoliisi kohaselt oli kindlustusvõtjale kindlustusjuhtumi saabumisel ette nähtud

invaliidsushüvitis. Traumahüvitise saamist lepingus ette ei nähtud. Kindlustustingimuste p 15.7.3

kohaselt hüvitatakse kehaosa või meeleorgani funktsiooni osalise kaotuse puhul vastav osa

kindlustustingimuste lisas nr 1 või 2 fikseeritud protsendimäärast. Lisa nr 1 käsitleb

invaliidsushüvitiste ja lisa nr 2 traumahüvitiste väljamaksumäärasid. Vastavalt kindlustustingimuste

p-le 15.8 on kindlustatul õigus saada kas trauma- või invaliidsushüvitist; valiku tegemise õigus on

kindlustatul. Kindlustatu saab valida kahe hüvitise vahel ainult juhul, kui need mõlemad on talle

kindlustuslepingus ette nähtud. Kuna hagejale oli kindlustuslepingus ette nähtud ainult

invaliidsushüvitis, ei saanud kohus talle hüvitist välja mõista traumahüvitise määradest lähtudes.

Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 332 sätteid. Kohus lähtus otsuse tegemisel arst-ekspertide

kirjalikest arvamustest. Kuna kohus juhindus hüvitise määramisel kindlustustingimuste lisast nr 2,

siis arvestas ta seda kinnitavaid hageja poolt esitatud ekspertide arvamusi ja jättis ekspert T. Kalveti

arvamuse, mis tugines lisal nr 1, arvestamata.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Leks Kindlustuse AS-le 20. novembril 2000. a tasutud kautsjon 500 (viissada)

krooni.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa