3-3-1-2-01 · Riigikohus

3-3-1-2-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. märtsil 2001

Helgi Singi kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara tagastamise otsuse täitmise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel, ja Harri Salmann

vaatas 8. veebruaril 2001 kirjalikus menetluses läbi Helgi Singi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/304/2000.

Helgi Sink esitas 18. jaanuaril 2000 Saare Maakohtule kaebuse Kaarma Põllumajandus OÜ

toimingu, mis seisnes Põllumajandusühistu Kaarma põllumajandusreformi komisjoni 5. märtsi

1993. a. otsuse nr. 19 täitmata jätmises, täielikult seadusevastaseks tunnistamiseks. Kaebuses paluti

kohustada Kaarma Põllumajandus OÜ-t täitma põllumajandusreformi komisjoni otsust.

Kaebaja emalt Linda Lemberilt ühistati 6. aprillil 1949 kollektiviseerimise käigus Kaarma vallas

Asuküla külas asunud Paadiku talu kõrvalhooned (küün ja rehealune), loomad ja

põllumajandusinventar kokku 2835 rubla väärtuses ühistamise hetkel. Põllumajandusreformi käigus

taotles L. Lember ühistatud hoonete tagastamist ning loomade ja põllumajandusinventari

kompenseerimist. Põllumajandusreformi kohustatud subjektiks oli PMÜ Kaarma, mille

ümberkujundamisel 1993. aasta veebruaris moodustati äriühing Kaarma Põllumajandus OÜ. Loomad

ja põllumajandusinventar on L. Lemberile kompenseeritud 30. detsembril 1992. a. rahaliselt summas

2010 krooni. Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole.

Põllumajandusühistu Kaarma põllumajandusreformi komisjoni 5. märtsi 1993. a. otsusega nr. 19

tagastati L. Lemberile rehealune, samuti rehealusele pärast ühistamist tehtud juurdeehitus ühistatud,

kuid mitte säilinud küüni asemel. Kohtud on tuvastanud, et küüni asemel tagastatud juurdeehitus jäi

kokkuleppeliselt ühistu kasutusse, samas kui algupärane osa rehealusest oli pärast otsuse tegemist

L. Lemberi kasutuses. Hoonete üleandmist aktiga ei vormistatud. 13. jaanuaril 1999 L. Lember suri.

Enda väidete kohaselt taotles L. Lemberi pärija H. Sink 1999. aasta suvel juurdeehituse üleandmist.

Sellest Kaarma Põllumajandus OÜ keeldus, nõudes ka rehealuse algupärase osa vabastamist.

(Kaarma Põllumajandus OÜ 9. novembri 1999. a. kiri nr. 38, maakohtu toimiku lk. 9). Osaühing

leidis, et tagastamise otsus on ebatäpne, hoonet ei ole tagastatud ja ei saagi tagastada, sest hoone ei

ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. L. Lember on selle eest saanud kätte kompensatsiooni.

Kaebaja ei eita, et L. Lemberile on kompensatsiooni makstud ja natuuras sooritatud enam, kui tal oli

õigus nõuda loomade ja inventari eest, kuid on valmis selle tagastama.

Saare Maakohtu 27. aprilli 2000. a. otsusega rahuldati kaebus ja Kaarma Põllumajandus OÜ-le tehti

ettekirjutus täita PMÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni 5. märtsi 1993. a. otsus nr. 19 ja

anda vaidlusalune hoone üle H. Singile. Kohtuotsuse kohaselt oli vara tagastamise otsustanud

põllumajandusreformi komisjon vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 23.

Vara tagastamise otsust ei ole vaidlustatud, kuigi osaliselt ei ole seda täidetud. Kohus tegi kindlaks, et

vaidlusalust hoonet on küll asutud alusetult kompenseerima, kuid leidis, et see ei saa olla tagastamise

korralduse mittetäitmise aluseks. Vara ja tööosakute kompenseerimise toimik ei kajasta, millise vara

katteks õiendites märgitud kompensatsioon maksti.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2000. a. otsusega rahuldati Kaarma

Põllumajandus OÜ apellatsioonkaebus. Otsuse kohaselt ei ole ühte ja sama vara võimalik üheaegselt

nii tagastada kui ka kompenseerida. Asjaolu, et puudub L. Lemberi avaldus ja reformikomisjoni otsus

ühistatud hoonete kompenseerimise kohta ei muuda olematuks fakti, et ühistatud hoonete maksumus

on L. Lemberile kompenseeritud. Kompensatsiooni ja osaühingu võlakirja vastuvõtmisega loobus

L. Lember ühistatud hoonete tagastamise nõudest. Vara kompenseerimise kohta koostatud aktist

nähtub selgelt, mille eest kompensatsiooni maksti. L. Lember on akti allkirjastanud. Tähtsust ei ole

asjaolul, et reformikomisjoni otsust juurdeehituse tagastamiseks tühistatud ei ole, sest vormiliselt ei

ole seda otsust täidetud ja vara on jätkuvalt ühistu kasutuses.

H. Singi kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsus. Kassaator leiab, et vaidlusalune vara tuleb üle anda, sest otsust vara kompenseerimise kohta ei

ole tehtud. L. Lember ei ole loobunud tagastamise nõudest ega avaldanud selgesõnaliselt soovi

vaidlusaluse hoone kompenseerimiseks. Enammakstud kompensatsiooni ei saa lugeda rehealuse

kompenseerimiseks. L. Lember üksnes võimaldas osaühingul jätkata vara osalist kasutamist peale

tagastamise otsuse tegemist. See ei saa Kaarma Põllumajandus OÜ-le tekitada mingeid õigusi

tagastamisele kuuluvale varale. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 4 ja HKMS § 34 lg-t

2, jättes otsuses märkimata seadused, millele tuginesid tema maakohtu põhjendustest erinevad

järeldused ning jättes arvestamata H. Singi vastuväited apellatsioonkaebusele.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

1. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg. 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata

toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui vastustaja on kohustatud sooritama

toimingu, kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt, toimingut ei ole vaatamata kaebaja

taotlusele veel sooritatud ja ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus

toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda

toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust. Kui

haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on pädev haldusorgan kohustatud toimingu

sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti õiguspärasusest, põhjendatusest või

otstarbekusest.

2. Vastavalt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi tagastamise kord) p-le 23,

p. 39 lg. 2 teisele lausele ja p-le 66 otsustab õigustatud subjektile ühistatud vara tagastamise

põllumajandusreformi komisjon. PMÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni 5. märtsi 1993. a.

otsusega nr. 19 otsustati tagastada L. Lemberile rehealune koos juurdeehitusega. Õigus nõuda ehitise

üleandmist 5. märtsi 1993. a. otsuse alusel kuulus L. Lemberile kui otsuse adressaadile kuni tema

surmani. Vara tagastamise nõudeõigus on ORAS § 161 lg. 1 kohaselt päritav tsiviilseaduses sätestatud

korras. Maakohtu otsusega on loetud tõendatuks pärandi üleminek H. Singile kui seadusjärgsele

pärijale vastavalt 12. jaanuari 2000. a. avaldusele pärandi vastuvõtmiseks. Seda asjaolu pole

hilisemas kohtuvaidluses ümber lükatud.

3. Komisjoni otsuses pole küll märgitud, milline, kellele kuuluv ja kus asuv rehealune täpselt

tagastatakse, kuid otsuse esemeks olev ehitis on kindlaks määratav muude omandireformi käigus

kogutud ja vormistatud dokumentidega. Selle otsusega on tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks

konkreetse isiku õigus nõuda konkreetse vara tagastamist. L. Lemberil kui otsuse adressaadil on

õigus nõuda selle otsuse täitmist. Vara tagastamise otsuse täitmine seisneb vara üleandmises

õigustatud subjektile. Tagastamise korra p. 39 kohaselt on isikud, kelle omanduses või valduses on

õigusvastaselt võõrandatud vara, kohustatud selle õigustatud subjektidele tagastama.

Viimatinimetatud säte on kohaldatav ka ühistatud vara puhul, mille suhtes on tehtud tagastamise

otsus. Tagastamise korra p. 73 sätestab, et ühistatud vara tagastatakse õigustatud subjektidele vara

üleandmise aktiga ning p. 46 sätestab, et koos tagastatava varaga antakse õigustatud subjektile üle

vara juurde kuuluv dokumentatsioon, võtmed ja muud esemed. Vara tagastamise otsuse täitmiseks

asja ja selle juurde kuuluvate päraldiste üleandmine ning üleandmise kohta akti koostamine on

toimingud HKMS § 4 lg. 2 ja § 6 lg. 2 p. 2 mõttes. Vaatamata sellele, et Kaarma Põllumajandus OÜ

on eraõiguslik juriidiline isik, peab ta põllumajandusreformi kohustatud subjekti õigusjärglasena

täitma halduse avalik-õiguslikke ülesandeid.

4. PMÜ Kaarma põllumajandusreformi komisjoni 5. märtsi 1993. a. otsusest nr. 19 tulenes

L. Lemberile õigus nõuda vara üleandmise toiminguid. Seda otsust ei ole tühistatud ega muudetud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et "antud juhul ei ole tähtsust asjaolul, et reformikomisjoni otsust

nr. 19 tühistatud ei ole; ka vormiliselt ei ole seda otsust täidetud, kuna vara üleandmise akti ei

koostatud ning vara oli jätkuvalt ühistu kasutuses". See seisukoht on ekslik. Maakohtule ongi kaebus

esitatud põhjusel, et reformikomisjoni otsust pole täidetud. Kehtiva otsuse mittetäitmine ei saa

kujutada endast argumenti kaebuse rahuldamata jätmiseks. Just siis, kui 5. märtsi 1993. a. otsus oleks

juba täidetud, puuduks kaebajal alus kohustamiskaebusega kohtusse pöördumiseks, sest siis puuduks

poolte vahel õiguslik vaidlus.

5. Asjaolu, kas vaidlusalune ehitis kuulus omandireformi aluste seaduse ja põllumajandusreformi

seaduse kohaselt tagastamisele või kompenseerimisele või kas ehitis oli ühistatud, ei ole vara

üleandmise toimingute nõudmisel oluline niikaua, kuni kehtib otsus, mis näeb otseselt ette ehitise

tagastamise ja seega ka tagastatava vara üleandmise. Vastupidine seisukoht eiraks õiguskindluse

põhimõtet. Vastustaja argumendid ühistatud vara endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise

kohta peavad seetõttu jääma tähelepanuta.

6. Ringkonnakohus ja vastustaja on seisukohal, et vaidlusalust ehitist ei ole enam võimalik tagastada

ega üle anda, sest see on L. Lemberile tema nõusolekul kompenseeritud ja sellega on ta tagastamise

nõudest vabatahtlikult loobunud. Nende väidete analüüsimiseks tuleb hinnata esiteks, kas

kompenseerimine välistab põhimõtteliselt vara tagastamise, ning teiseks, kas käesolevas asjas on

tegelikult aset leidnud ehitise kompenseerimine ja selle tagastamisest loobumine.

Iseenesest on õige vastustaja ja ringkonnakohtu seisukoht, et ühe ja sama vara tagastamist ja

kompenseerimist ei saa üheaegselt nõuda. Vastavalt ORAS § 17 lg-le 5 ei ole omandireformi

õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või

kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui

on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. See säte

ei ole aga käesolevas vaidluses asjakohane. ORAS § 17 lg. 5 peab tagastamise ja kompenseerimise all

silmas tagastamise ja kompenseerimise otsuseid, mitte nende täideviimist. Selle sätte alusel on

kohustatud subjektil õigus keelduda vara tagastamise otsuse tegemisest, kui sama vara on juba

otsustatud tagastada või kompenseerida kas samale isikule või kolmandale isikule. Niikaua, kui ei ole

tehtud otsust vara tagastamiseks, ei ole võimalik nõuda ka selle vara faktilist üleandmist.

Et kõrvaldada olukord, kus üks ja seesama vara on üheaegselt nii tagastatud kui ka kompenseeritud,

on kohustatud subjektil võimalik esitada tsiviilõiguse sätete kohaselt alusetu rikastumise nõue ilma

õigusliku aluseta makstud kompensatsiooni tagastamiseks. Kassaator väidab, et ta on nõus liigse

kompensatsiooni tagastama või hüvitama. Vastustaja pole seda ümber lükanud.

7. Omandireformi objektiks oleva vara reaalne tagastamine on õigustatud subjektile reeglina

majanduslikult märgatavalt soodsam kui sama vara kompenseerimine. Kohaldades ORAS § 17 lg. 5

juhtumitel, kus vara vaatamata tagastamise otsusele kompenseeritakse ja õigustatud subjekt võtab

eksituse tõttu kompensatsiooni vastu, kahjustataks oluliselt õigustatud subjekti huve. Kui õigustatud

subjekt on taotlenud ühistatud vara tagastamist, võib kohustatud subjekt tagastamise asemel vara

kompenseerida ainult seadusest tulenevatel tingimustel.

Sellisest ORAS § 17 lg. 5 tõlgendusest lähtub ka üksikaktiga tagastamisele määratud vara erandina

kompenseerimise regulatsioon tagastamise korra p. 40 lg-s 3. Selle sätte redaktsiooni kohaselt, mis

kehtis väidetava kompenseerimise ajal, võis peale tagastamise otsuse tegemist alustada sama vara

kompenseerimise menetlust, kui õigustatud subjekt ei võtnud mõjuvate põhjusteta vara vastu. Vara

vastuvõtmisest keeldumist käesolevas asjas tuvastatud ei ole.

8. Ringkonnakohtu põhjendused, miks ta leiab, et vaidlusalune ehitis on L. Lemberile

kompenseeritud, ei ole kooskõlas seadusega. Kaitsmaks õigustatud subjekti, näeb tagastamise korra

p. 10 ette, et kompenseerimise soov peab olema sõnaselgelt ja ühemõtteliselt väljendatud õigustatud

subjekti kirjalikus avalduses. Kuna vara kompenseerimise avalduse suhtes on ette nähtud kindel

vorm, ei või kohus isiku faktilist käitumist võrdsustada kompenseerimise taotlusega.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et kompenseerimise avaldust esitatud ei ole.

9. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud järeldust, et toimiku materjalidest nähtub selgesti, et

L. Lember pidi aru saama, mille eest talle kompensatsiooni maksti. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 4

tuleb otsuses märkida tõendid, millele kohus oma järeldused rajab. Maakohus ja kaebuse esitaja olid

vastupidisel seisukohal, et üheski dokumendis polnud täpselt ära näidatud, mille eest kaebaja emale

kompensatsiooni maksti. Jõudes vastupidisele tulemusele, pidanuks ringkonnakohus otsuses viitama

konkreetsele dokumendile ja selles sisalduvale kandele. Otsuses tehtud viited kompenseerimise vormi

(kevadtöödega, viljaseemnetega, osakutega, rahas, võlakirjaga jne.) kohta ei oma seost vaidlusaluste

hoonetega. Nende dokumentidega nõustumine ja nende allkirjastamine ei saa kuidagi väljendada

tegelikku tahet loobuda tagastamise nõudeõigusest.

10. Vaidlusaluse ehitise üleandmise kohustust võib mõjutada ehitise aluse maa õiguslik saatus.

Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-le 1 muutub maa kinnistusraamatusse

kandmise või riigi maakatastris registreerimisega sellel asuv ehitis maatüki oluliseks osaks. Asja uuel

läbivaatamisel peab kohus kindlaks tegema, kas vaidlusaluse ehitise aluse maa õiguslikust seisundist

tulenevalt on võimalik kohustada Kaarma Põllumajandus OÜ-t rehealust üle andma.

Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p-st 2 ja § 90 lg.-st 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Helgi Singi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/304/2000 ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 6. märtsil 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann