3-1-1-15-01 · Riigikohus

Eriarvamus

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsuse tegemisel kriminaalasjas nr 3-1-1-15-01,

jäin eriarvamusele küsimuses, kas kuriteo matkija võib olla kriminaalmenetluses tunnistaja.

Teadupärast ei olnud enne jälitustegevuse seaduse jõustumist ja koos selle seadusega KrMK § 48 lg-

s 2 tehtud muudatuste jõustumist 18. märtsil 1993. aastal võimalik kasutada kriminaalmenetluses

tõendina vahetult mitte mingisugust jälitustegevuse tulemit ning jälitustegevuse eesmärk võis olla

üksnes tõendi võimaliku allika tuvastamine. Vastavalt jälitustegevuse seaduse § 16 lg-le 3

sätestatakse jälitusteabe kriminaalmenetluses tõendina kasutamine kriminaalmenetluse seadustega.

Jälitustegevuse seaduse jõustumise järgselt on kriminaalmenetluse seaduses puutuvalt jälitusteabe

kriminaalmenetluses tõendina kasutamise kohta tehtud vaid üks muudatus: KrMK § 48 lg 2 teksti on

täiendatud sõnadega "samuti jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, video- või muu

teabesalvestuse, dokumendi või asjaga". Seetõttu olen seisukohal, et seadusandja tahe on suunatud

sellele, et jälitustegevusega ja sealhulgas ka kuriteo matkimisega saadud teave on

kriminaalmenetluses tõendina kasutatav üksnes siis, kui sel viisil saadud teabe väliseks vormiks on

foto, film, heli-, video- või muu teabesalvestus, dokument või asi. Olen seisukohal, et kui

seadusandja oleks soovinud lubatavate tõendite hulgas näha ka isikulisi tõendeid, näiteks kuriteo

matkija ütlusi, oleks ta seda KrMK § 48 lg 2 täiendamisel ka otsesõnu märkinud.

Eerik Kergandberg