3-3-1-61-00 · Riigikohus

3-3-1-61-00

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. märtsil 2001

OÜ Enco Est kassatsioonkaebuse läbivaatamine maksuameti ettekirjutuse vaidlustamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 24. jaanuaril 2001 avalikul kohtuistungil läbi OÜ Enco Est kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/342/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa OÜ Enco Est esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi

ning Harju Maksuameti esindajad Maret Ambur ja Tiit Lepiksaar. Juures oli halduskolleegiumi

sekretär Tiiu Varend.

Harju Maksuamet tegi 19. mail 2000. a. Osaühingule Enco Est ettekirjutuse esitada MKS § 19 p. 2

alusel maksuametile kõik 1998., 1999. ja 2000. aasta raamatupidamise sise-eeskirjad, pearaamatud,

müügi- ja ostuarved, panga dokumendid, kassa dokumendid, palgaarvestused, töölepingud ja

tööettevõtulepingud, põhivara nimekiri, kus on kajastatud põhivara soetamise aasta ja maksumus,

raamatupidamise kannete aluseks olevad lepingud ning ekspordi ja impordi kaubadeklaratsioonid.

Nimetatud dokumendid tuli "esitada hiljemalt 25. maiks 2000. a. Harju Maksuameti

revisjoniosakonna (aadress: Lõkke 4, Tallinn) vanemrevidentidele Mirjam Pastuhhova'le ja Aino

Egeli'le". Ettekirjutust põhjendati maksumaksja majandustegevuse dokumentide kontrollimisega ja

viitega MKS §-le 17 lg. 1.

25. mail 2000. a. esitas OÜ Enco Est selle ettekirjutuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus see haldusakt täielikult tühistada. Kaebuse esitaja leidis, et:

ettekirjutus on tehtud pädevust ületades maksuameti revisjoniosakonna juhataja poolt, kes ei ole

MKS §-s 15 nimetatud isikute hulgas;

ettekirjutus ei vasta MKS § 15 lg. 1 p. 5 nõuetele, sest ta ei sisalda asjaolusid, mis on tinginud

ettekirjutuse tegemise. Ettekirjutuses on viidatud ainult MKS §-le 19 p. 2, mis annab maksuametile

õiguse nõuda dokumentide esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või

maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid. Ettekirjutuses

on küll nimetatud dokumendid, millised maksumaksja peaks esitama, kuid puuduvad asjaolud,

millega seoses dokumentide esitamist nõutakse ja vajalikuks peetakse;

ettekirjutuses on nõutud osaliselt ka niisuguseid dokumente, mille koostamine ja säilitamine ei tulene

Raamatupidamise seadusest ega muudest õigusaktidest ega ole aluseks raamatupidamisarvestusele,

mistõttu need ei ole aluseks ka võimalikule maksude määramisele: palgaarvestused, töölepingud,

tööettevõtu lepingud, põhivara nimekiri, kus on kajastatud põhivara soetamise aasta ja maksumus

ning kõik raamatupidamiskannete aluseks olevad lepingud. Arusaamatu on nõue esitada

raamatupidamiskannete aluseks olevad lepingud, sest raamatupidamiskannete aluseks ei ole lepingud,

vaid raamatupidamise algdokumendid.

Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2000. a. otsusega haldusasjas nr. 3-1046/2000 tühistati vaidlustatud

ettekirjutus, sest kohus leidis, et ettekirjutus on motiveerimata. Kohus leidis, et:

1. vaidlustatud ettekirjutuse teinud revisjoniosakonna juhatajal olid volitused MKS §-s 19 sätestatud

juhtudel ettekirjutuse tegemiseks;

2. vaidlustatud ettekirjutus ei vasta MKS § 15 lg. 1 nõuetele, sest ettekirjutuses puuduvad selle

tegemist tingivad asjaolud. Ettekirjutuse tegemist tingivaks asjaoluks ei saa olla maksuameti seaduses

sätestatud õigus kontrollida maksude tasumise õigsust. Ettekirjutusest ei nähtu, millise maksu

tasumise õigust kontrollitakse, puuduvad ka viited maksukohustuse õiguslikule alusele. Ainult

ettekirjutuses toodud põhjendustest - seoses majandustegevuse dokumentide kontrollimisega ning

viidatud õiguslikust alusest lähtuvalt ei ole ettekirjutuse seaduslikkus kontrollitav.

3. Asja arutamisel on maksuameti esindajad selgitanud, et ettekirjutusega ei ole nõutud täiendavate

dokumentide koostamist, vaid olemasolevaid raamatupidamisdokumente. Vastavalt RPS § 8 on

raamatupudamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, milliseid

säilitatakse raamatupidamiskohuslase raamatupidamise sise-eeskirjadega ettenähtud korras. RPS § 4

lg. 1 kohaselt on raamatupidamiskohuslane kohustatud korraldama raamatupidamisarvestust nii, et

oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine, lähtudes heast

raamatupidamistavast, samuti säilitama raamatupidamise algdokumente.

4. OÜ Enco Est esindaja on väitnud, et kuivõrd ettekirjutuses on näidatud dokumentide esitamise

kohana Harju Maakonna Maksuameti revisjoniosakonna aadress, tähendab see, et dokumendid tuleb

esitada kohapeale. Nõutud on hulgaliselt dokumente, mille toimetamine maksuhalduri

ametiruumidesse põhjustab kaebajale ülemääraseid ebamugavusi ja kulutusi, mistõttu taoline nõue on

ebaseaduslik. Maksuameti esindaja on seisukohal, et ettekirjutuses ei ole kohustust esitada

dokumendid maksuameti ruumidesse.

MKS §-st 19 tuleneb maksuhalduri õigus saada maksumaksjalt teavet maksude tasumise õigsuse

kontrollimiseks või tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks. Osundatud sätte p. 2 kohaselt

võib ettekirjutusega kohustada maksumaksjat esitada vajalike andmete kontrollimiseks dokumendid.

Seadusega ei ole sätestatud dokumentide esitamise viisi, maksumaksjal on aga seadusest tulenev

kohustus esitada nõutud dokumendid, s.t. dokumendid tuleb maksuhaldurile üle anda. Kaebuse esitaja

väide, et dokumentide esitamise viis on maksumaksja otsustada, on õige, samas on õige ka see, et

ettekirjutuse sõnastusest ei tulene otseselt kohustust viia dokumendid vanemrevidentide tööruumi,

mis samuti ei ole iseenesest seadusevastane nõue. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus võimalus

maksuhalduriga kokku leppida dokumentide kättetoimetamise viisis. Eeltoodust tulenevalt kaebaja

väide ettekirjutusega lisakohustuse panemisest ja seetõttu ettekirjutuse seadusevastasusest ei ole

põhjendatud. Kaebaja esindaja väide, et maksuhaldur võiks kohale tulla, ei ole leidnud vastuseisu ka

Harju Maksuameti esindajate poolt.

25. juulil 2000. a. esitas Harju Maksuamet Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellant ei nõustunud kohtu

seisukohaga, et kaevatav ettekirjutus ei vasta MKS § 15 lg. 1 nõuetele.

Apellant leidis, et seaduseandja poolt on pandud maksuhaldurile kohustus kontrollida maksude

tasumise õigsust vastavalt MKS § 14 lg. 2. Maksuhalduri ametnikul on õigus kontrollida ettevõtte

kõiki dokumente, mis on vajalikud maksumaksja maksude tasumise või maksude kinnipidamise

õigsuse kontrollimiseks ja õigus nõuda maksumaksjalt sellekohase ettekirjutusega dokumentide

esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tema poolt tasumisele

kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid (MKS § 17 lg. 1 ja § 19 p. 2). Ettekirjutus

peab sisalduma muuhulgas ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste

sätetele (MKS § 15 lg. 1 p. 5). Vaidlustatud ettekirjutuses on Maksukorralduse seaduses esitatud

nõuded täidetud.

Seaduseandja on MKS kasutanud mõistet maks konkretiseerimata missugune maks. Maksu mõiste on

avatud MKS §-s 2 p. 1 ning maksusüsteemi mõiste ja riiklike maksude loetelu on toodud MKS §-s 3

ja §-s 5. Sellest tulenevalt ei pea ettekirjutuses olema näha, missuguse maksu tasumise õigsuse

kontrollimiseks tuleb maksumaksjal dokumente esitada.

Ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste sätetele on vaidlustatud

ettekirjutuses täidetud, sest ettekirjutuses on viide MKS § 17 lg. 1 koos tingiva asjaoluga -

majandustegevuse dokumentide kontrollimiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2000. a. otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti OÜ Enco Est kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohus tühistas ettekirjutuse ühel kaebuses toodud alusel, leides, et

ettekirjutus ei ole motiveeritud, sest selles puuduvad ettekirjutuse tegemist tingivad asjaolud koos

viidetega vastavatele seadusesätetele. Ülejäänud kaebuse väiteid ei pidanud halduskohus

põhjendatuiks. Arvestades seda, et apellatsioonkaebuse esitas üksnes Maksuamet, tuleb anda hinnang

küsimusele, kas ettekirjutuses esitatud põhjendused dokumentide nõudmiseks olid rahuldaval

tasemel, võimaldamaks adressaadil ettekirjutuse vaidlustada. Ettekirjutusest nähtub, et maksuamet

nõuab dokumente seoses maksude tasumise ja maksude kinnipidamise õigsuse kontrolliga. Kuivõrd

ettekirjutuses pole konkretiseeritud, millise maksu tasumise õigsust soovitakse kontrollida, on selge,

et Maksuamet kontrollib kõigi maksude tasumist. Ettekirjutus sisaldab viited nõude õiguslikule

alusele ning nõutud dokumentide loetelu. Seega on ettekirjutuses täidetud MKS § 15 lg. 1 p. 5 nõue

ja esitatud andmed on piisavad, et huvitatud isik saaks ettekirjutuse vaidlustada. Kaebuse esitaja ongi

tegelikult vaidlustanud ettekirjutuse sisuliselt. Halduskohus on õigesti märkinud, et maksuamet ei pea

ettekirjutuses põhjendama iga nõutud dokumendi osas, kuidas ta kavatseb selle alusel maksu tasumist

kontrollida. Kui maksumaksja leiab, et nõutud dokument ei ole vajalik maksude tasumise ja

kinnipidamise õigsuse kontrollimiseks, saab ta ettekirjutuse sellel motiivil vaidlustada nagu OÜ Enco

Est tegigi.

Ringkonnakohus leidis, et ettekirjutus oli adressaadile arusaadav, vastas MKS § 15 nõuetele ja selle

tühistamiseks polnud alust.

OÜ Enco Est esitas 20. novembril 2000. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu

otsus ei vasta oma motiveerituselt TsMS §-le 231 lg. 4 ja ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti

materiaalõigusnormi. Kassatsioonkaebuse väited on järgmised:

1. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd ettekirjutuses pole konkretiseeritud, millise maksu

tasumise õigsust soovitakse kontrollida, on selge, et maksuamet kontrollib kõigi maksude tasumist.

Selline järeldus ei vasta MKS §-le 15 lg. 1 p. 5, mis sätestab kindlad nõuded ettekirjutusele.

Vastuolus MKS § 15 lg. 1 mõttega on ringkonnakohtu järeldus, et ainult motivatsiooni puudumine

ettekirjutuses ei muuda seda veel tühiseks kui teised kaebuses toodud asjaolud ei ole halduskohtu

poolt tuvastamist leidnud. Ettekirjutus peab olema motiveeritud ja motivatsiooni kaudu kontrollitav

tema seaduslikkuse tuvastamiseks. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud motivatsiooni puudumine

ettekirjutuses. Ettekirjutusest peavad nähtuma asjaolud, miks nõutakse antud dokumentide esitamist.

Need asjaolud peavad andma ettekirjutuse adressaadile adekvaatset informatsiooni nõutavate

dokumentide esitamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht viib olukorrani, kus kehtestatud 19 erineva

maksu tasumise kontrollimisel peab maksumaksja aimama, millised dokumendid tal tuleb esitada.

Ringkonnakohtu otsus on vastuolus PS §-ga 13 ja seadustab riigivõimu omavoli.

2. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebuses on ettekirjutus tegelikult sisuliselt vaidlustatud, mistõttu

on kohus järeldanud, et ettekirjutuses esitatud andmed on piisavad, et huvitatud isik saaks

ettekirjutust vaidlustada.

Kohtu niisugune järeldus on vastuolus HKMS § 10 mõttega, mille 2. lõike 4. punkti kohaselt

märgitakse kaebuses, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt rikub või milliseid

vabadusi piirab.

Samuti on seadusest mittetulenev ringkonnakohtu järeldus, nagu toimuks hinnangu andmine

ettekirjutuse motiveeritusele vastavalt selle vaidlustamiseks koostatud kaebuse professionaalsusele ja

selles välja toodud vaidlustatavas haldusaktis esinevatele puudustele.

Kohtu järeldused nagu selguks ettekirjutuse motiveerituse küsimuse otsustamine maksumaksja

võimest ja oskusest talle tehtud ettekirjutuse sisulisest vaidlustamist, on põhimõtteliselt vale ega

tulene seadusest.

Seega on ringkonnakohtu järeldus, et kaebuse sisust tulenevalt on võimalik otsustada ettekirjutuse

motiveerituse ja selles toodud asjaolude ära toomise üle, käsitletav materiaalõigusnormi

väärkohaldamisena.

Harju Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus ei ole

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mistõttu palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht:

1. HKMS § 64 lg. 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja

esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust.

Samas lg. 2 järgi põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel

asjaoludel ja Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.

2. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta oma motiveerituselt TsMS §-le 231 lg. 4.

TsMS § 231 lg. 4 järgi märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab

otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama.

Apellatsioonkaebuse esitas antud asjas ringkonnakohtule Harju Maksuamet. Maksuamet vaidlustas

apellatsioonkaebuses materiaalõigusnormi kohaldamise õigsuse halduskohtu poolt, s.o. MKS §-s 15

lg. 1 p. 5 sisalduva nõude kohaldamise.

Ringkonnakohus märkis otsuses, et vaidlustatud ettekirjutusest nähtub, et maksuamet nõuab

dokumente seoses maksude tasumise ja maksude kinnipidamise õigsuse kontrollimisega ning kuna

pole konkretiseeritud, millise maksu tasumise õigsust soovitakse kontrollida, on selge, et maksuamet

kontrollib kõigi maksude tasumist. Ettekirjutus sisaldab viited nõude õiguslikule alusele ja nõutud

dokumentide loetelu. Ettekirjutuses on täidetud MKS § 15 lg. 1 p. 5 nõue ja esitatud andmed on

piisavad, et huvitatud isik OÜ Enco Est saaks ettekirjutuse vaidlustada, mida ta ongi sisuliselt teinud.

Kasseeritud ringkonnakohtu otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2000. a. otsus täies

ulatuses ja ringkonnakohus tegi ise uue otsuse, millega jättis OÜ Enco Est kaebuse rahuldamata. OÜ

Enco Est kaebuses maksuameti ettekirjutuse tühistamiseks esitati mitu erinevat väidet ettekirjutuse

ebaseaduslikkuse kohta. Kuna ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi ise uue otsuse,

millega jättis OÜ Enco Est kaebuse rahuldamata, pidi ringkonnakohus oma otsuses põhjendama,

miks ta ei nõustu kaebuse esitaja OÜ Enco Est kaebuse ülejäänud väidetega. Seda ei ole tehtud.

Seetõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS §-le 231 lg. 4, oluliselt on rikutud kohtumenetluse

normi, mis võis viia asja ebaõigele otsustamisele.

3. Kassaator väidab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi, s.o. MKS § 15 lg. 1

p. 5 ja seetõttu ei ole ettekirjutus motiveeritud.

MKS § 15 lg. 1 p. 5 järgi peab maksuhalduri ettekirjutus sisaldama ettekirjutuse tegemist tingivaid

asjaolusid koos viidetega vastavate seaduste sätetele.

Haldusakt, mis kitsendab isiku õigusi või paneb talle kohustusi, peab tuginema õiguslikule alusele ja

olema motiveeritud. Vaidlustatud ettekirjutust on maksuamet põhjendanud maksumaksja

majandustegevuse dokumentide kontrollimisega ja teinud seejuures viite MKS §-le 17 lg. 1. Nõuet

esitada maksuametile ettekirjutuses märgitud dokumendid on põhjendatud viitega MKS §-le 19 p. 2.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima ettekirjutuses märgitud õiguslikku alust.

Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka

õigsust.

Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele.

Eriarvamusele jäi Tõnu Anton.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada OÜ Enco Est kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/342/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Osaühingule Enco Est kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Otsus jõustub 6. märtsil 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

Eriarvamus

Iga isikut koormav haldusakt peab tuginema seadusest tulenevale õiguslikule alusele. Et kontrollida

haldusakti õiguslikku alust, tuleb kõigepealt selgitada, milleks haldusakt adressaati õigustab või

kohustab. Arvan, et vaidlustatud ettekirjutusest tuleks saada aru selliselt, et vastustaja kohustas

kaebajat toimetama ettekirjutuses märgitud dokumendid maksuameti ruumidesse ja andma need talle

kontrolli läbiviimiseks üle. Maksuameti hilisemad teistsugused väited ei saa olla määravad, sest

nende eesmärk võib olla vaidluse enda kasuks pööramine.

Alles pärast ettekirjutuse sisu kindlakstegemist on võimalik selgitada, kas sellisel ettekirjutusel on

õiguslik alus. Ettekirjutuses tehtud viide väidetavale õiguslikule alusele ei tähenda veel, et

ettekirjutus tuginebki õiguslikule alusele. Ka viite puudumine või ebaõige viide ei tähenda iseenesest,

et ettekirjutusel õiguslik alus puudub.

Ettekirjutuses on viidatud õigusliku alusena MKS § 17 lg-le 1 ja § 19 p-le 2. Arvan, et Riigikohus

pidi võtma seisukoha MKS §-de 17 lg. 1 ja 19 p. 2 tõlgendamise kohta. Arvan, et nii maksuamet kui

ka kohtud on tõlgendanud nimetatud sätteid ebaõigesti ja leian, et vaidlustatud ettekirjutusel puudub

õiguslik alus.

MKS § 19 p. 2 kehtis ettekirjutuse tegemise ajal järgmises redaktsioonis: "Maksuhalduril on

maksumaksja maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tema poolt tasumisele kuuluva

maksusumma määramiseks õigus nõuda maksumaksjalt sellekohase ettekirjutusega:

...........................................................................................................................................................

2) dokumentide esitamist, mis sisaldavad maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks või tema poolt

tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks vajalikke andmeid.

........................................................................................................................................................."

Viidatud sätte alusel oli maksuametil õigus nõuda, et maksumaksja või maksu kinnipidaja tooks

vajalikke andmeid sisaldavad dokumendid maksuameti ruumidesse ja annaks need maksuametnikule

üle, kui maksuametnik ei lepi maksumaksjaga kokku teisiti. Selles maksuvaidluses on maksuamet

nõudnud, et tema ruumidesse toodaks suur hulk dokumente. Sellist hulka dokumente oleks vaja vaid

maksurevisjoni läbiviimiseks. Maksurevisjon toimub eelduslikult aga maksumaksja tegutsemiskohas

ja tema juuresolekul, mitte aga maksuameti ruumides. Maksuametil ei ole õiguslikku alust nõuda

maksurevisjoni läbiviimist maksuameti ruumides. Seega eeldab MKS § 19 p. 2 kohaldamine, et

dokumendid on vajalikud mitte maksurevisjoni läbiviimiseks, vaid üksikküsimuse kontrollimiseks.

MKS § 17 lg. 1 kehtis ettekirjutuse tegemise ajal järgmises redaktsioonis: "Maksuhalduri ametnikul

on õigus talle maksuhalduri keskasutuse peadirektori, kohaliku asutuse direktori või nende asetäitjate

poolt antud volituse alusel kontrollida ettevõtte, asutuse või füüsilisest isikust ettevõtja kõiki

dokumente, mis on vajalikud maksumaksja maksude tasumise või maksude kinnipidamise õigsuse

kontrollimiseks, tema poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks või maksuvõla

sissenõudmiseks, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste

inventuure ja ülemõõtmisi".

Selle sätte alusel oli maksuhalduril õigus viia maksumaksja tegutsemiskohas läbi maksurevisjon,

inventuur ja ülemõõtmine. Maksumaksja võis selle sätte alusel ka maksuhalduriga kokku leppida, et

maksurevisjon toimub erandlikult maksuhalduri ruumides. Maksurevisjon ei ole suunatud eelnevalt

kindlaksmääratud üksikküsimuse kontrollimisele, vaid kõigi maksukohustust määravate dokumentide

kontrollimisele.

Maksuhalduril oli MKS § 19 p. 2 alusel õigus nõuda üksikküsimuse kontrollimiseks dokumentide

esitamist ka toimuva maksurevisjoni käigus, kui maksumaksja ei osuta abi maksurevisjoni käigus

tekkinud üksikküsimuse kontrollimisel. Seega on võimalik, et sellisel juhtumil oleks maksuhalduri

tegevuse õiguslikuks aluseks üheaegselt nii MKS § 17 lg. 1 kui ka § 19 p. 2. Antud haldusasjas sellise

juhtumiga tegemist ei ole. Õiguslikku alust ettekirjutuseks ei tulene seega ka MKS §-de 17 ja 19

koostoimest.

Ringkonnakohus pidi andma hinnangu küsimusele, kas ettekirjutus tugineb õiguslikule alusele.

Jätnud ettekirjutuse õigusliku aluse küsimuse lahendamata, on ringkonnakohus rikkunud

protsessinormi.

Kuna vaidlustatud ettekirjutusel puudub õiguslik alus ja pole vaja tuvastada täiendavaid faktilisi

asjaolusid, oli Riigikohtul võimalik teha lõplik otsus. Menetlusökonoomika seisukohast oli see ka

vajalik.

Tõnu Anton