3-2-1-30-01 · Riigikohus

3-2-1-30-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. märtsil 2001. a

Hans Kaarmanni hagi Helvi Joosti ja Tallinna linna vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas

avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 2001. a läbi Helvi Joosti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/1010/00. Istungist

võttis osa H. Kaarmanni esindaja vandeadvokaat P. Paas.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

7. veebruaril 1995. a sõlmisid Nõmme Elamuekspluatatsiooni Valitsus ja Helvi Joost Tallinnas Kurni

16 korteri nr 2 ostu-müügilepingu. 28. novembril 1995. a esitatud hagis nõudis Hans Kaarmann selle

lepingu kehtetuks tunnistamist põhjusel, et lepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud seadust.

Hagiavalduse kohaselt on hageja Kurni 16 hoone õigusjärgse omanikuna esitanud Tallinna

Linnavalitsusele avalduse vara tagastamiseks. Kuna müügilepingu esemeks oli omandireformi

objektiks olev vara, mille osas oli tagastamise küsimus otsustamata, siis oli ORAS § 18 kohaselt selle

omandivormi muutmine keelatud.

Tallinna Linnakohtu 9. juuni 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Otsuse põhjendustel on seaduse

kohaselt välistatud vaid nende õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamine, mille tagastamise

avaldus on esitatud nõuetekohaselt. Hageja taotleb vaidlusaluse vara tagastamist endiste omanike

õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku

hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel. Selle seaduse §-ga 1 laiendati maareformi seaduse § 5

lg 1 p 2 alusel tähtaegselt vormikohase avalduse esitanud isikute õigusi ning neil võimaldati taotleda

ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja

rajatiste tagastamist. Hoonete ja rajatiste tagastamise avaldused tuli esitada kohaliku omavalitsuse

täitevorganile kolme kuu jooksul seaduse väljakuulutamise päevast arvates, seega 19. jaanuarist

1993. a kuni 19. aprillini 1993. a. Hageja pole tõendanud, et ta esitas Tallinnas Kurni 16 asuva maa

tagastamiseks avalduse omandireformi aluste seaduses ettenähtud tähtajaks, s.o 17. jaanuariks

1992. a. Hageja esitas täiendava avalduse Kurni 16 hoonete ja rajatiste tagastamiseks 29. aprillil

1993. a, seega pärast endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise

omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduses ettenähtud tähtaega.

Asjaolu, et vaidlusalune vara on peale müügilepingu sõlmimist tunnistatud omandireformi objektiks,

ei oma vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust, sest tagastamisele mittekuuluva vara väärtus

kompenseeritakse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel leidis linnakohus õigesti, et seaduse kohaselt on välistatud vaid

nende õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamine, mille tagastamise avaldus on esitatud

nõuetekohaselt. Asjas omab õiguslikku tähtsust ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28. oktoobri

1996. a otsus, millega hageja tunnistati Kurni 16 asunud ehitiste ja krundi suhtes omandireformi

õigustatud subjektiks. Kohus ei saa seda kehtivat haldusakti mitte arvestada. Kui komisjon tunnistas

hageja omandireformi õigustatud subjektiks, siis loeti hageja taotlus õigeaegselt ja nõuetekohaselt

esitatuks. Korteri ostu-müügilepingu sõlmimisel rikuti ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 p 4 sätteid,

mida tuleb pidada seaduse oluliseks rikkumiseks. Seega on leping vastavalt TsÜS § 66 lg-tele 2 ja 3

tühine ja kehtetu algusest peale.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsus tühistada protsessiõiguse normide olulise

rikkumise tõttu ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on

rikkunud TsMS § 95 lg-te 1 ja 2 ning § 231 lg 4 nõudeid. Ringkonnakohus ei ole esimese astme

kohtu otsust muutes põhjendanud, miks ta jättis arvestamata kõik teised protsessiosaliste esitatud

tõendid ja väited ning lahendas asja sisuliselt vaid ÕVVTK haldusakti alusel. Hageja ei esitanud

tähtaegset ja vormikohast maa tagastamise avaldust ega ka hoonete tagastamise avaldust endiste

omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise

omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse alusel. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni

28. oktoobri 1996. a otsus ei tõenda maa tagastamise avalduse ja hilisema vara tagastamise avalduse

väidetavat nõuetekohast ja tähtaegset esitamist.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara

tagasisaamiseks on esitatud nõuetekohaselt ja tähtaegselt. Kuna ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni

28. oktoobri 1996. a otsust vaidlustatud ei ole, siis on see haldusakt seaduslik ja käesoleval ajal

kehtiv. Otsus hageja õigustatud subjektiks tunnistamise kohta tõendab vara tagastamise avalduse

tähtaegset ja ettenähtud korras esitamist. Vara tagastamise avalduse tähtaegne ja nõuetekohane

esitamine on tuvastatud ka Tallinna Halduskohtu poolt. Tallinna Halduskohtu 22. juuli 1996. a

otsuses märgiti, et puuduvad tõendid, et H. Kaarmann ei ole esitanud nõuetekohaseid avaldusi enne

31. märtsi 1993. a.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 2 alusel tühistamisele

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 95 lg 1 kohaselt peab kohus seadusest juhindudes hindama kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt. Sama paragrahvi lõike 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et ringkonnakohus on neid sätteid

rikkunud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Apellatsioonikohus on oma

järelduse, et Tallinnas Kurni 16 krundi ja ehitiste tagastamise avaldus oli esitatud ettenähtud korras,

rajanud vaid ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28. oktoobri 1996. a otsusele, millega hageja

tunnistati Kurni 16 ehitise ja krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kostja H. Joost

vaidles hagile vastu, väites, et hageja ei esitanud ettenähtud korras ei maa tagastamise avaldust ega ka

hoonete tagastamise avaldust. Oma väidetes tugines ta reale tõenditele, mida apellatsioonikohtu

otsuses pole isegi mitte märgitud. Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja

tegi uue otsuse, siis oleks ta pidanud otsuses põhjendama, miks ta kostjate väidetega ei nõustu, samuti

kõiki kogutud tõendeid analüüsima.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Helvi Joostile 30. oktoobril 2000. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

H. Jõks, L. Laarmaa, A. Kull