3-1-1-20-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. märtsil 2001. a

3-1-1-20-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium kogu koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja

Peeter Vaher vaatas 6. veebruaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

T. A. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. A. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. T. A.-le esitati süüdistus KrK § 204 lg 3 järgi selles, et ta 06. märtsil 2000. a kella 01.50 ajal Tartus olles alkoholijoobes juhtis sõiduautot

Audi 80. Süüdistuse kohaselt omas T. A. samal ajal kehtivat halduskaristust HÕS § 96 lg 3 järgi ja temalt oli 25.veebruaril 1999. a ära võetud

mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks.

2. Tartu Maakohtu 28. juuni 2000. a otsusega tunnistati T. A. KrK § 204 lg 3 järgi süüdi ja teda karistati rahatrahviga 150 päevamäära, s.o

6900 kr ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks.

Maakohus luges tõendatuks, et T. A. juhtis 6. märtsil 2000. a mootorsõidukit alkoholijoobes. Liikluspolitsei 25. veebruari 1999. a otsusega

karistati T. A.-d 25. jaanuaril 1999. a toimepandud haldusõigusrikkumise eest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 24 kuuks.

20. juunil 1999. a juhtis T. A. sõiduautot jälle alkoholijoobes, mille eest Tartu Maakohtu 21. septembri 1999. a otsusega karistati teda KrK

§ 204 lg 3 järgi üheksakuulise vabadusekaotusega tingimisi üheaastase katseajaga ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kaheks

aastaks.

Maakohus märkis oma otsuses, et halduskaristuse kehtivuse määrab ära HÕS § 31 lg 1, mille kohaselt ei peeta isikut halduskorras karistatuks,

kui ta ühe aasta jooksul pärast halduskaristuse täideviimise lõppemist ei ole toime pannud uut haldusrikkumist. Seega T. A.-le 25. veebruaril

1999. a otsusega mõistetud halduskaristus, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 24 kuuks, saab kantud 25. veebruariks 2001. a.

Järelikult oli T. A. 6. märtsil 2000. a isik, kes omas kehtivat halduskaristust, st ta on erisubjekt, kes peab vastutama alkoholijoobes

mootorsõiduki juhtimise eest KrK § 204 lg 3 järgi. Maakohus leidis, et KrK § 7 on üldnorm, KrK § 204 lg 3 aga erinorm ning nende vastuolu

korral kuulub kohaldamisele viimane.

3. Maakohtu otsuse vaidlustasid kohtualuse kaitsja advokaat Tanel Pürn ning Tartu prokuratuuri prokurör Heili Sepp.

Apellatsioonprotestis leidis prokurör, et T. A.-le mõistetud karistus ei ole vastavuses T. A. isikuga ja tema poolt toimepandud teoga ning sellest

tulenevalt palus kohaldada vabadusekaotuslikku karistust. Prokurör leidis, et põhjendamatult on jäetud kohaldamata KrK § 41 sätted Tartu

Maakohtu 21. septembri 1999. a ja käesoleva otsusega mõistetud lisakaristuste liitmise osas.

Kaitsja T. Pürn leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada, kuna KrK § 204 lg 3 asemel oleks tulnud kohaldada KrK § 7 lg-t 2, mille kohaselt

eelnevat halduskaristust arvestatakse ühe aasta vältel halduskaristuse määramisest.

4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu 28. juuni 2000. a otsus muutmata ning

apellatsioonkaebus ja -protest rahuldamata. Tulenevalt KrK § 204 lg 3 sõnastusest ning asjaolust, et T. A.-l oli 6. märtsil 2000. a kehtiv

halduskaristus, leidis ringkonnakohus, et T. A. käitumises on KrK § 204 lg-s 3 ettenähtud kuriteokoosseis. KrK § 7 lg 2 sätete kohaldamist

pidas kriminaalkolleegium ebaõigeks. Kriminaalkoodeksi § 7 lg-s 2 märgitud aastast tähtaega halduskaristuse kohaldamisest ei ole võimalik

samastada halduskaristuse kehtivusajaga, mille määrab kindlaks HÕS § 31 lg 1. Kriminaalkolleegium tegi maakohtu otsuses täpsustuse, milles

märkis, et T. A. halduskaristus kehtib 25. veebruarini 2002. a.

Menetlus Riigikohtus

5. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja advokaat

Tanel Pürn ning kassatsioonprotesti riigiprokurör Inna Tegova.

5.1 Kaebuses leiab kaitsja, et ringkonnakohus tuli valele järeldusele, et mõisted "kehtiv halduskaristus" ja "halduskaristuse kohaldamine" on

erisisulised ning seetõttu KrK § 204 lg 3 puhul ei tule kohaldamisele KrK § 7 lg 2. Kassaatori arvates ei ole õige siduda isikute

kriminaalkorrast karistamist KrK § 204 lg 3 järgi HÕS §-ga 31. Taoline olukord ei oleks kooskõlas seaduste üldise mõttega ning oleks mitmeti

mõistetav. Kaitsja märgib, et õigusnormid peavad olema kõigile arusaadavad ja üheselt mõistetavad ning karistus saab järgneda üksnes siis kui

isik saab aru, millist normi ta rikub. Kriminaalkoodeksi § 7 määrab ära, millised teod on Eesti Vabariigis kuriteod ning viitamine HÕS-i

sätetele pole siinkohal üheselt mõistetav.

Kaitsja palub ringkonnakohtu otsus tühistada ning T. A. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

5.2 Prokurör palub ringkonnakohtu otsus tühistada, kuna kriminaalkolleegium jättis põhjendamatult kohaldamata KrK § 41 sätted

lisakaristuste liitmise osas ning leiab, et selles osas apellatsioonprotesti rahuldamata jätmine on motiveerimata. Prokuröri arvates tuleb eelmise

otsusega mõistetud kandmata lisakaristus KrK § 41 alusel liita käesoleva otsusega mõistetud lisakaristusega, võttes T. A.-lt mootorsõiduki

juhtimise õiguse ära neljaks aastaks.

5.3 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil 10. jaanuaril 2001. a tekkisid kohtukoosseisu liikmetel põhimõttelist laadi eriarvamused seaduse

kohaldamisel ja kriminaalasi anti läbivaatamiseks kriminaalkohtukolleegiumi kogu koosseisule.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil T. A. kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas toetas kassatsioonkaebust. Riigiprokurör M. Püss vaidles

kassatsioonkaebuse rahuldamise vastu kuid toetas kassatsioonprotestis esitatud seisukohta ja leidis, et Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a otsus ja Tartu Maakohtu 28. juuni 2000. a otsus kuuluvad tühistamisele.

6.1 Kriminaalkoodeksi § 204 lg 3 sätestab karistuse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis isiku poolt, kui sellel isikul on kehtiv

halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis.

HÕS § 31 kohaselt ei peeta isikut halduskorras karistatuks, kui see isik ühe aasta jooksul (maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste

rikkumise puhul kolme aasta jooksul) pärast halduskaristuse täideviimise lõppemist ei ole toime pannud uut haldusõiguserikkumist.

Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on neid sätteid tõlgendades väitnud, et kehtiv halduskaristus KrK § 204 lg 3

mõttes on olemas nii karistuse täideviimise ajal (juhtimiskeeld) kui ka sellele järgneval ajavahemikul (karistatus).

Selline seisukoht on aga vastuolus KrK § 7 lg-ga 2, mis sätestab, et kui kriminaalkoodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase

suhtes haldus- või distsiplinaarkaristuse eelnevast kohaldamisest, on sellise karistuse kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta

kestel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on seisukohal, et kui kriminaalkoodeksi eriosa säte (§ 204 lg 3) on vastuolus koodeksi üldosa

sättega (§ 7 lg 2), kuulub prioriteet üldosale. Vastasel korral kaotab KrK üldosa oma mõtte ning muutub näitlikuks materjaliks, mida eriosa

normid seadusandja suva järgi kas arvestavad või mitte. Üldosa õigusriiklik ülesanne on tagada eriosa normide ühetaoline kohaldamine ja

kõigi kuriteo toimepannud isikute võrdne kohtlemine ning määrata kindlaks kriminaalvastutuse piirid. Seega ei ole kriminaalkoodeksi üldosa

ja eriosa normid üld- ja erinormi vahekorras, kus erinormi mõte on lisada üldisele lahendusele juurde mõni variant teatud konkreetseks juhuks.

6.2 T. A.-d karistati halduskorras mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes 25. veebruaril 1999. a ja vastavalt KrK § 7 lg-le 2 on selle

karistuse kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta kestel ehk kuni 26. veebruarini 2000. a. T. A. juhtis teistkordselt mootorsõidukit

joobeseisundis 6. märtsil 2000. a, s. o pärast ühe aasta möödumist halduskaristuse kohaldamisest ja seetõttu ei ole ta KrK § 204 lg-s 3 toodud

kuriteokoosseisu subjekt ning ta tuleb õigeks mõista esitatud süüdistuses.

6.3 Kassatsioonprotestis tõstatatud küsimus lisakaristuste liitmise vajalikkusest KrK § 41 alusel langeb käesolevas kriminaalasjas ära seoses T.

A. õigeksmõistmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis peab siinjuures vajalikuks märkida, et KrK § 43 lg 1 kohaselt

üheliigilised karistused liidetakse nende kestuse või suuruse järgi.

Ülaltoodu alusel, juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2000. a kohtuotsus ja Tartu Maakohtu 28. juuni 2000. a

kohtuotsus T. A. süüdistusasjas.

2. Mõista õigeks T. A. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

3. Tanel Pürni kassatsioonkaebus rahuldada, prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 5. märtsil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep, Peeter Vaher