3-3-1-1-01 · Riigikohus

3-3-1-1-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 27. veebruaril 2001

Ene Liiguse kassatsioonkaebuse läbivaatamine ostueesõigusega erastatava maa piiride

kulgemise ettepaneku koostamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisu Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 8. veebruaril 2001 kirjalikus menetluses läbi Ene Liiguse kassatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 3. novembri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3-121/2000.

Helme vallas Ala külas asuva Ribuski nr. 20 talu maade osas tunnistati omandireformi õigustatud

subjektideks Herta Säks, Laine Viitkar ja Evald Viitkar (igaüks 1/3 osas). Peale L. Viitkari surma

päris maa tagastamise nõudeõiguse Ene Liigus. Ribuski nr. 20 talu maadel asub 4 elumaja, millest

üks kuulub Ellen Kammile. 23. veebruaril 2000 koostas Helme Vallavalitsus piiride kulgemise

ettepaneku maa ostueesõigusega erastamiseks E. Kammile kuuluva elamu juurde.

E. Liigus esitas 24. märtsil 2000 Valga Maakohtule kaebuse Helme Vallavalitsuse poolt

23. veebruaril 2000 koostatud piiride kulgemise ettepaneku ja vallavalitsuse tegevusetuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebuse esitaja leidis, et vallavalitsus polnud maad tagastanud

mõistliku aja jooksul ja on piiride kulgemise ettepaneku tegemisel eiranud Maakorraldusseaduse

nõudeid ning on lähtunud ilmselgelt ostueesõigusega erastaja huvidest. Märgitud piiride kulgemise

ettepaneku kohaselt oleks erastatava maa suurus 20 ha ning erastatav maa moodustuks suuremalt jaolt

metsamaast. Samas ei leiaks kasutamist ca 4 ha vaba maad, mis külgneb elamu alla jääva maaga.

Tartu Halduskohtu 13. juuli 2000. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et

vallavalitsusel polnud võimalik õigusvastaselt võõrandatud maad varem tagastada ja viivituse

põhjustas õigustatud subjektide endi tegevusetus, kuna lahendamata oli õigusvastaselt võõrandatud

maal paikneva elamu omandiõiguse küsimus. Ostueesõigusega erastatava maa piiride ja ligikaudse

suuruse kindlaksmääramisel on lähtutud Ribuski talu endistest piiridest, mida ei saa muuta, ning

Maareformiseaduse §-st 9 lg. 2, millest tulenevalt ei arvestata maa kõlvikulist koostist ega maal

kasvava taimestiku kvaliteeti, vaid ainult pindala. Piiride kulgemise ettepaneku kohaselt on nii

erastatavale kui ka tagastatava maa põhitüki osale tagatud juurdepääs ilma võõra kinnistu maid

läbimata. Helme Vallavalitsus on arvestanud mõlema poole huve niivõrd, kuivõrd need on kooskõlas

seaduste ja maakorralduse põhinõuetega.

1. augustil 2000 esitas E. Liigus Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

osaliselt Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistada täielikult seadusevastaseks

Helme Vallavalitsuse tegevus ostueesõigusega maa erastamise eeltoimingute teostamisel.

Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2000. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 13. juuli 2000. a. otsus muutmata. Vastavalt ringkonnakohtu otsusele on vaidlustatud

ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek kooskõlas MRS §-ga 9 lg. 2 ning

Maakorraldusseaduse §-ga 5. Kinnistu otstarbekas kasutamine ei eelda, et võimalik oleks nii

põllumajandusliku kui metsandusliku tegevuse arendamine, otstarbekas kasutamine võib seisneda ka

ühes nimetatud tegevustest. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav Maa ostueesõigusega erastamise

korra p. 71 alapunkt 2, mis jõustus alles pärast erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku

koostamist 9. märtsil 2000. Apellandi poolt viidatud maade puhul ei ole tegemist piirnevate vabade

maadega MRS § 9 lg. 2 mõttes. Käesoleval juhul ei külgne vaba maa ostueesõigusega erastamist

taotleva isiku elamu aluse maaga.

E. Liigus esitas 5. detsembril 2000. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassaator väidab:

Kohtud on eksinud MRS § 9 lg. 2 sisalduva nõude vastu jagada maa taotlejate vahel võimalikult

võrdsetes osades. Nimetatud sätte kohaselt ei ole maa suurus ainus kriteerium maa jagamisel.

Võrdsuse nõudest kinnipidamisel tuleb arvesse võtta nii maatüki suurust kui ka sellel kasvava metsa

seisundit ja väärtust.

Kohtud ei ole välja selgitanud vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ning pole kontrollinud, kas

erastataval ja tagastataval maal asub mets, millises koguses seda on ja kas piiride kulgemise

ettepanek arvestab metsa olemasoluga.

Kohtud on valesti tõlgendanud Maa ostueesõigusega erastamise korrast tulenevat vabade piirnevate

maade mõistet. MRS § 221 lg. 2 kohaselt peab kinnistu moodustatama elamu juurde, kusjuures

kinnistu võib koosneda külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub teisele isikule kuuluv tee,

oja või jõgi, maaparandussüsteem või muu liini alune maa.

Ringkonnakohus on alusetult välja mõistnud kohtukulud, kuna Tartu Ringkonnakohtu istungil ei

esindanud Helme Vallavalitsust juriidilist kvalifikatsiooni omav õigusbüroo töötaja.

Helme Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et piiride kulgemise

ettepaneku koostamisel on lähtutud Maareformi seaduse ja Maa ostueesõigusega erastamise korra

nõuetest. Korra p. 13 alapunkti 1 järgi on piirid määratud kaasaegse situatsiooniga kaardil, mille järgi

saab kindlaks teha ainult maa kõlvikulist koostist ja pindala. MRS § 9 lg. 2 ei näe ette maal kasvava

taimestiku või muu väärtuse arvestamist, mida kaasaegse situatsiooniga kaart ei peegelda. Maa

ostueesõigusega erastamist reguleerivad õigusaktid ei sätesta omavalitsuse poolt eeltoiminguna maa

või maal kasvava taimestiku hindamist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks

maa väärtuse osas. Käesolevas vaidluses ei kuulu kohaldamisele MRS § 221 lg. 2, kuna puuduvad

piirnevad vabad maad MRS § 9 lg. 2 mõttes. Kassaatori väide kohtukulude väljamõistmise osas on

alusetu.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. MRS § 9 lg. 1 näeb ette, et kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub

teise füüsilise isiku omandis olev elamu ja kui õigustatud subjekt ning elamu omanik ei lepi kokku

hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile,

ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt

ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti. MRS § 9 lg. 2 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud

maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa

tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks,

erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui elamu omanik saab

piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt

erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud

subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku

vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha

maad.

MRS § 9 lg. 9 kohaselt määrab nimetatud paragrahvi alusel mittetagastatava ning ostueesõigusega

erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik

omavalitsus.

2. MRS § 2 sätestab maareformi eesmärgi, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad

suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste

järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa

efektiivsemaks kasutamiseks.

Ringkonnakohus on asunud õigesti seisukohale, et kinnistu otstarbekas kasutamine ei eelda, et sellel

oleks võimalik nii põllumajandusliku kui metsandusliku tegevuse arendamine, vaid otstarbekas

kasutamine võib seisneda ka ühes nimetatud tegevustest. Maareformi eesmärgist tulenevalt peavad

maa jagamisel tagastamise õigustatud subjekti ning elamu omaniku vahel olema kaitstud aga mõlema

isiku huvid.

3. Halduskolleegium nõustub kassaatori väitega, et maa suurus ei ole ainus kriteerium maa jagamisel

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti ning sellel maal asuva elamu

omaniku vahel. MRS §-s 9 lg. 2 sisalduvast maa võimalikult võrdsetes osades jagamise nõudest

kinnipidamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes erinevatele subjektidele jäävate maatükkide suurust,

vaid ka nende väärtust, sealhulgas neil kasvava metsa seisundit. Üksnes isikutele jäävate maatükkide

pindalade arvestamine võib jätta maa saajad faktiliselt täiesti ebavõrdsesse olukorda. Võrdse

suurusega maatükid ei pruugi olla oma väärtuselt ja kõlvikuliselt koostiselt veel sugugi samaväärsed.

Maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel tuleb seega lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka

nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest. Vastavalt MRS §-le 9 lg. 9

tuleb maa jagamisel ning piiride kulgemise ettepaneku koostamisel arvestada ka maakorralduse

nõudeid. Maakorraldusseaduse § 5 lg. 2 p. 1 kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel ka

omaniku taotlusest kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks.

Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt kuuluks vastavalt vallavalitsuse poolt koostatud piiride

kulgemise ettepanekule ostueesõigusega erastamisele väärtuslik metsamaa. Tagastamisele kuuluvale

maatükile jääks metsa vähe ning see on madalakvaliteediline.

Kohtud on asja läbivaatamisel MRS § 9 lg. 2 tõlgendades leidnud, et sellest sättest tulenevalt ei pea

tagastamise õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel maa jagamisel arvestama maa kõlvikulist

koosseisu ega maal kasvava taimestiku kvaliteeti, vaid ainult pindala. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul piiride kulgemise ettepaneku õiguspärasust hinnates arvesse võtta, et õigustatud

subjektile tagastatava maa ning elamu omanikule ostueesõigusega erastatava maa võimalikult

võrdsetes osades jagamise põhimõtte kohaldamisel tuleb silmas pidada ka maatükkide tegelikku

väärtust, mitte üksnes nende pindala, ning anda hinnang protsessiosaliste vastavatele väidetele.

4. MRS § 221 lg. 2 sätestab, et väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul,

kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni

50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu

moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu

võib koosneda külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub teisele isikule kuuluv tee, oja või

jõgi, maaparandussüsteemi või muu liini alune maa.

Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 132 alapunkti 7 kohaselt loetakse piirnevateks

vabadeks maadeks Maareformi seaduse paragrahvi 9 lõike 2 mõttes selle maaga, millel asub maa

ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule kuuluv elamu, külgnevaid maaüksusi (endisi kinnistuid

või nende osi), millele ei ole esitatud tagastamise või kompenseerimise või asendamise avaldusi, või

mille kohta oli küll esitatud asendamise või kompenseerimise avaldus, kuid nimetatud avalduses

väljendatud soovi muutmise tähtaeg on möödas, või mis ei kuulu täies ulatuses tagastamisele.

Kohtud on õigesti leidnud, et käesolevas vaidluses ei kuulu kohaldamisele MRS § 221 lg. 2, kuna

kaebaja poolt osundatud 4 ha suuruse väidetavalt vaba maatüki puhul ei ole tegemist vaba piirneva

maaga MRS § 9 lg. 2 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt moodustatakse kinnistu elamu juurde.

Käesolevas vaidluses ei külgne väidetavalt vaba maa elamu aluse maaga, kuna nende maatükkide

vahel asub osa tagastamisele kuuluvast Ribuski talu maast.

5. Kuna ringkonnakohtu otsus käesolevas haldusasjas kuulub tühistamisele ning asi saadetakse uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule, ei lahenda Riigikohus kohtukulude väljamõistmise küsimust.

Siiski tuleb märkida, et kohtukulude väljamõistmisel peab kohus vastavalt TsMS §-le 60 lg. 1

lähtuma kantud kohtukulude põhjendatusest ja vajalikkusest.

Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Ene Liiguse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. novembri 2000. a. otsus haldusasjas nr. II-3-121/2000 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada Ene Liigusele kautsjon 700 (seitsesada) krooni.

Otsus jõustub 27. veebruaril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann