3-4-1-3-01 · Riigikohus

3-4-1-3-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. veebruaril 2001

Järva Maakohtu taotluse tunnistada Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määrus nr 161

"Isiklike sõiduautode ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta"

põhiseadusevastaseks läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kivi, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas 8. veebruaril 2001. a avalikul kohtuistungil õiguskantsleri

asetäitja-nõuniku Aare Reenumägi ja justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning

kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Järva Maakohtu 13. novembri 2000. a

taotluse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva Maksuamet tegi 23. augustil 2000. a osaühingule "Folia Apteek" ettekirjutuse, milles leiti, et

osaühingu poolt 1999. a töötajatele makstud isikliku auto kasutamise hüvitis kuulub maksustamisele

sotsiaalmaksuga Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määruse nr 161 "Isiklike sõiduautode

ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" (edaspidi 1993. a määrus) alusel.

2. Osaühing "Folia Apteek" esitas Järva Maksuameti ettekirjutuse peale halduskohtumenetluse korras

kaebuse. Kaebaja väitis muu hulgas, et maksuamet on kohaldanud põhiseadusevastast täitevvõimu

akti. Järva Maakohtu 7. novembri 2000. a otsusega tunnistati 1993. a määrus põhiseadusevastaseks

sotsiaalmaksuga maksustamise osas ja jäeti kohaldamata.

3. Järva Maakohus esitas 13. novembril 2000. a Riigikohtule taotluse, milles palus tunnistada 1993. a

määruse põhiseadusevastaseks sotsiaalmaksuga maksustamise osas.

ÕIGUSLIK PÕHJENDUS

Asjaosaliste põhjendused

4. Järva Maakohtu taotluses väidetakse, et 1993. a määrus pole kooskõlas Põhiseaduse § 87 p-ga 6,

mille järgi annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.

Seda seisukohta põhjendab halduskohus järgmiselt.

15. aprillil 1998. a vastu võetud ja 1. jaanuaril 1999. a jõustunud 1998. a Sotsiaalmaksuseaduse

(edaspidi 1998. a Sotsiaalmaksuseadus) § 3 p 1 näeb ette, et sotsiaalmaksuga ei maksustata hüvitisi

isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja

piirmäärades. Vabariigi Valitsus pidi selle sätte alusel määrusega kehtestama hüvitise piirmäära, mida

ületav summa tuleb maksustada sotsiaalmaksuga. Vabariigi Valitsus sellist määrust 1999. aastal ei

andnud. Isikliku auto ametisõitudeks kasutamise eest makstud hüvitist maksustati ka 1999. aastal

sotsiaalmaksuga 1993. a määruse alusel. See määrus on alates 1. jaanuarist 1999. a sotsiaalmaksuga

maksustamise osas vastuolus Põhiseaduse § 87 p-ga 6. Põhiseaduse nimetatud säte tähendab

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. mai 2000. a otsuse kohaselt ka seda, et

Vabariigi Valitsus annab määruse selle seaduse kehtivuse ajaks, milles on määruse jaoks

delegatsiooninorm. Kui uues seaduses on eelmise seadusega analoogiline delegatsiooninorm, siis

tuleb ikkagi anda uus määrus, kui uue seaduse rakendussätetes ei ole sõnaselgelt ette nähtud teisiti.

Kuna 1993. a määrus tunnistati Vabariigi Valitsuse 7. märtsi 2000. a määrusega nr 78 "Isikliku

sõiduauto teenistus-, töö- ja ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitise maksmise tingimused ja

hüvitise piirmäär" (edaspidi 2000. a määrus) kehtetuks, siis tuleks 1993. a määrus tunnistada

põhiseadusevastaseks, mitte kehtetuks.

5. Vabariigi Valitsuse esindaja leiab, et 1998. a Sotsiaalmaksuseaduse kehtivuse ajal rikkus 1993. a

määruse kohaldamine õiguskindluse põhimõtet, kuigi 1998. a Sotsiaalmaksuseaduses on samasisuline

volitusnorm kui 1990. a sotsiaalmaksuseaduses. Seetõttu peab Vabariigi Valitsus kuni 1. märtsini

2000. a kehtinud 1993. a määrust põhiseadusevastaseks.

6. Õiguskantsler on seisukohal, et Järva Maakohtu taotlus on põhjendatud taotluses esitatud

motiividel.

7. Justiitsminister leiab samuti, et Järva Maakohtu taotlus on põhjendatud selles esitatud motiividel.

Täiendavalt viitab ka justiitsminister 1993. a määruse vastuolule õiguskindluse põhimõttega.

Kohtukolleegiumi seisukoht

8. Maksuvaidlus, mille pinnalt algatati põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, puudutab

isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest 1999. aastal makstud hüvitise maksustamist

sotsiaalmaksuga vastavalt 1993. a määrusele. 1993. a määruse andmise ajal kehtis 1990. a

Sotsiaalmaksuseadus. See seadus, s.h nimetatud määruse aluseks olnud delegatsiooninorm, kaotas

kehtivuse 1. jaanuaril 1999, mil jõustus 15. aprillil 1998. a vastu võetud Sotsiaalmaksuseadus.

Hüvitise sotsiaalmaksuga maksustamise ajal kehtis 1998. a Sotsiaalmaksuseadus.

9. 1998. a Sotsiaalmaksuseaduse § 3 p 1 sätestas, et sotsiaalmaksuga ei maksustata hüvitisi isikliku

sõiduauto ametisõitudeks kasutamise eest Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja piirmäärades.

Seega pidi Vabariigi Valitsus kooskõlas Põhiseaduse § 87 p-ga 6 ja 1998. a Sotsiaalmaksuseaduse § 3

p 1 alusel andma nimetatud korra ja piirmäärade kehtestamiseks määruse. 2000. a määrus, millega

kehtestati uus kord ja uuesti sama piirmäär ning tunnistati kehtetuks 1993. a määrus, on antud

Tulumaksuseaduse, mitte aga 1998. a Sotsiaalmaksuseaduse alusel.

10. 1998. a Sotsiaalmaksuseadus ei sätestanud 1993. a määruse edasist kohaldamist 1998. a

Sotsiaalmaksuseaduse kehtivuse ajal. Selle seaduse § 3 p 1 sätestas delegatsiooninormi uue määruse

andmiseks. 1993. a määruse kehtivus pärast delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks

tunnistamist on vastuolus Põhiseaduse § 87 p 6 eesmärgiga. Põhiseaduse § 87 p-ga 6 tagatakse

Riigikogu juhtiv roll õiguse kehtestamisel. 1993. a määruse kehtivus annaks Vabariigi Valitsusele

võimaluse eirata neid muudatusi, mida tõi kaasa uue seaduse vastuvõtmine. Vastuolu Põhiseaduse

nimetatud sättega seisneb ka Riigikogu poolt Vabariigi Valitsusele antud ülesande - kehtestada

isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitiste maksmise kord ja piirmäärad - täitmata

jätmises.

11. 1993. a määruse kehtivus pärast delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks tunnistamist on

vastuolus ka õiguskindluse printsiibiga. 1998. a Sotsiaalmaksuseaduse adressaatidel oli tulenevalt

delegatsiooninormist õiguspärane ootus, et seadusega lubatud kord ja piirmäärad kehtestatakse õigel

ajal. Põhimõtet, et enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määruse kohaldamine rikub

õiguskindlust, on selgitatud juba Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuni

1998. a otsuses (RT I 1998, 58, 939).

12. Asjaolust, et 1993. a määrus oli põhiseadusevastane või et vajalik määrus jäeti andmata, ei saa

aga teha järeldust, et kõik hüvitised, mis on makstud isikliku sõiduauto kasutamise eest ajal, kui

1993. a määrus oli tunnistatud põhiseadusevastaseks või kui vastav määrus puudus, kuuluvad täies

ulatuses sotsiaalmaksuga maksustamisele. Selline järeldus oleks vastuolus õiguskindluse printsiibiga.

Sotsiaalmaksuga maksustamisel tuleb tunnustada maksumaksja õigust lähtuda sotsiaalmaksu

tasumisel kehtetu 1993. a määrusega sätestatud piirmäärast 500 krooni kuus. Sama piirmäär on seoses

tulumaksuga kehtestatud ka 2000. a määrusega.

13. Järva Maakohtu taotlus kuulub rahuldamisele. Kuna 1993. a määruse on Vabariigi Valitsus

tunnistanud 1. märtsist 2000. a kehtetuks, siis piirdub kolleegium nimetatud määruse

põhiseadusevastasuse tuvastamisega sotsiaalmaksuga maksustamise osas.

Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 4 lg 1 p 4, põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

Tunnistada, et Vabariigi Valitsuse 27. mai 1993. a määrus nr 161 "Isiklike sõiduautode

ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamise kohta" oli 1. jaanuarist 1999 sotsiaalmaksuga

maksustamise osas põhiseadusevastane.

Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

Uno Lõhmus