3-2-1-20-01 · Riigikohus

3-2-1-20-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. veebruaril 2001. a

Vello Trahv"i hagis Eevi Viks"i ja Lembit Endla vastu alusetult omandatud vara väärtuse

hüvitamiseks summas 290 146 krooni.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, vaatas

avalikul kohtuistungil 5. veebruaril 2001. a läbi E. Viksi kassatsioonkaebuse alusel Viru

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-270/00.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Lääne-Viru Maakohtule 15. oktoobril 1992. a esitatud hagiavalduses palus V. Trahv TsK § 477 alusel

mõista E. Viksilt välja viimase majavaldusele Tamsalu vallas Võhmetu-Lemmküla külas

juurdeehitatud kõrvalhoonete (laut ja abihoone) ning kostjale jäänud ehitusmaterjali ning

töövahendite väärtus 290 194 krooni. Hagiavalduse motiividel ehitas ta E. Viksi majavaldusele

kõrvalhooned vastavalt suulisele kokkuleppele, mille kohaselt pidi E. Viks andma talle talu rendile

hilisema väljaostu tingimusega. Kõrvalhooned ehitati 1992. aasta kevadel ja suvel. E. Viks taganes

kokkuleppest ning keeldus rendilepingut sõlmimast. Hageja palus kostjalt välja mõista alusetult

omandatud vara väärtus ehitusekspertide kindlakstehtud ulatuses.

E. Viks hagi ei tunnistanud ja leidis, et hageja peab tõendama, et tema vara on ehituse ajal

1992. aastal 290 000 krooni võrra vähenenud.

Lääne Viru Maakohus rahuldas 17. mai 2000. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis TsK § 477 lg 3 ja 5

alusel E. Viksilt välja 57 839 krooni 95 senti. Hagi kostja L. Endla vastu jättis kohus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendustel on hagi alus tõendatud ja alusetult omandatu väärtus on tuvastatud

ekspertiisi ja muude tõenditega. TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui ei ole võimalik alusetult omandatud

vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle vara omandamise momendil määratav väärtus rahas. TsK

§ 477 lg 5 alusel on võimalik mõista vara väärtus välja hageja taotletud 1998. aasta hindades, kuna

alusetult vara saanud isik on kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama

sellelt varalt. Poolte esitatud tõendeid kogumis hinnates jõudis kohus järeldusele, et hageja tehtud

ehitiste väärtus 1998. aasta hindades on 44 715 krooni ja kostjale jäänud hageja ehitusmaterjali

maksumus on 13 124 krooni 95 senti, kokku 57 839 krooni 95 senti. Ülejäänud osas jättis kohus hagi

E. Viksi vastu tõendamatuse tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Viru Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2000. a otsusega maakohtu otsuse põhinõude osas muutmata,

kuid muutis otsust kohtukulude väljamõistmise osas ning jättis kohtukulud poolte endi kanda.

Nõustudes maakohtu seisukohaga poolte suhtele antud õigusliku kvalifikatsiooni ning poolte esitatud

tõenditele antud hinnangu osas, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 330 lg 5 alusel vajalikuks

esimese astme kohtu põhjendusi korrata. Maakohtu määratud 44 715 krooni vastab ehitiste tegelikule

väärtusele. Hageja hinnang ehitiste väärtusele 215 610 krooni on ebareaalne ega vasta

turusituatsioonile, sest kohalikul turul ei leidu ilmselt majavalduse abihoonele ja laudaosale sellise

hinna korral ostjat.

TsK § 477 lg 3 eesmärk oli kaitsta kannatanu varalisi huve olukorras, kus inflatsioon on minimaalne

või olematu, mistõttu asja kulumi mahaarvestamine asja väärtusest tähendaks kannatanu varaliste

õiguste (st ise kasutada asja kasulikke omadusi) kahjustamist. 1990-ndate aastate inflatsiooni

arvestamine, s.o vara väärtuse tuvastamisel lähtumine 1998. aasta hindadest ja TsK § 477 lg 5 ei ole

vastuolus sama seaduse § 477 lg 3 eesmärgi ja mõttega. Inflatsiooni jätmine hageja kanda ei ole õige,

sest tema ei ole ehitisi kasutanud.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja tõenditele antud ebaõige hinnangu tõttu ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 477 lg 3, mis sätestab, et kui ei ole võimalik alusetult

omandatud vara natuuras tagastada, siis tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus

rahas. Vaidlusalused hooned ehitati 1992. aastal. Kohtud jätsid arvestamata ekspert Brauni

ekspertiisiaktis esitatud 1992. aasta hinnad. Ringkonnakohus põhjendas 1998. aasta hindadest

lähtumist sellega, et ei ole õige jätta 1990-ndate aastate inflatsiooni kanda hagejale, kes ei ole ehitisi

kasutanud. See seiskoht ei ole kooskõlas TsK §-ga 477 lg 5. Kostja ei ole hageja praakehitistest tulu

saanud. Ehitiste kasutamisel tulu saamise pidi tõendama hageja. Ka ei ole õige kostjalt kaudsete

kulude väljamõistmine. Hageja ehitas omavoliliselt, kostja nõusolekuta ja ehitusloata Küti 3 talu

maadele. Hagi rahuldamisel 1998. aasta hindade alusel on hageja alusetult rikastunud.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja pidas kostja kassatsioonkaebuse põhjendusi ebaõigeks. Kohtud ja kostja on tõlgendanud

vääralt mõisteid "hind" ja "väärtus". Käesoleval ajal tuleb kohaldada mitte tsiviilkoodeksi mõistet

väärtusest vaid Rahvusvahelise Varade Hindamisstandardite Komitee poolt antud tõlgendust, mille

järgi on asja väärtus turuväärtus ehk turuhind hindamiskuupäeval, mil vara läheb üle müüjalt ostjale.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu.

Isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise isiku arvel, on

TsK § 477 lg 1 järgi kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kohtud on

tuvastanud, et 1992. aasta kevadel-suvel ehitas hageja kostja majavalduse juurde kõrvalhoone ja

laudaosa, poolte vahel lepingu puudumise ja ehitiste jäämise kostja valdusesse. Tuvastatud asjaolude

alusel on kohus õigesti leidnud, et kostja omandas ehitised hageja arvel ilma õigusliku aluseta ja vara

olemuse tõttu ei saa seda hagejale tagastada ja seetõttu kuulus kohaldamisele TsK § 477 lg 3. Kuid

apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TsK § 477 lg 3. Selles lõikes on sätestatud, et kui ei ole võimalik

alusetult omandatud vara natuuras tagastada, siis tuleb hüvitada selle omandamise momendil

määratav väärtus rahas. Seega tuli hagi rahuldamisel hüvitada rahas vara väärtus omandamise

momendil. Seepärast on apellatsioonikohus, nõustudes esimese astme kohtu otsusega, ekslikult vara

väärtuse määramisel aluseks võtnud 1998. aasta hinnad.

Alusetult vara saanud isik on kohustatud TsK § 477 lg 5 järgi samuti tagastama või hüvitama kõik

tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama

vara saamise alusetusest. Kostja tulu võib väljenduda ehitiste kasutamisega oma vahendeid ja

kulutusi säästes oma vara tegelikus suurendamises.

Kassatsioonkaebuse väited tõendite ümberhindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest

vastavalt TsMS §-le 353 lg 3 ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu

otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. oktoobri 2000. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Eevi Viksile 2. novembril 2000. a makstud kautsjon 579 (viissada seitsekümmend

üheksa) krooni.

J. Odar, L. Laarmaa, J. Luik