3-1-1-12-01 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. veebruaril 2001

3-1-1-12-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 30. jaanuaril

2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsioon korras läbi kriminaalasja

E. R. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 100 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E. R. kaitsja vandeadvokaat Eduard Kozin ja riigiprokurör Marge Püss.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. R., kes kuni 25. novembrini 1998. a kandis perekonnanime A., anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 8. juulil 1997. a kella

12. 00 paiku Ida-Viru maakonnas X vallas Y talu läheduses Tallinn-Narva maanteest 900 m kaugusel, tahtliku tapmise eesmärgil

tulistas püstolist TT M. M.-le kõhtu, tekitades kannatanule üliraske kehavigastuse, mis tekitamise momendil oli eluohtlik.

Seejärel lõi E. R. meetripikkuse ja 5-7 cm läbimõõduga kepiga M. M.-le pähe, mille tagajärjel kepp purunes. Enesekaitseks

hüppas kannatanu M. M. E. R.-le selga, paiskas ta kraavi pikali ja hakkas teda peksma, kägistades teda seejuures kõrist. M. M.-il

õnnestus umbes pooletunnise rüselemise käigus püstol E. R. käest ära tõmmata ja eemale visata ning seejärel sündmuskohalt

põgeneda.

Kohtueelsel menetlusel kvalifitseeriti E. R. tegevus tahtliku tapmise katsena huligaansel ajendil, so KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2

järgi.

Veel süüdistati E. R.-u KrK § 176 lg 1 järgi, selles, et ta 6. augustil 1997. a põgenes vahi alt.

2. Ida-Viru Maakohtu 20. novembri 1997. a otsusega kvalifitseeriti KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi esitatud süüdistus ümber ja E.

R. tunnistati süüdi KrK § 110 järgi ning KrK § 15 lg 2 ja § 176 lg 1 järgi. See maakohtu kohtuotsus tühistati Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1998. a otsusega, millega E. R. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2

järgi ning KrK § 176 lg 1 järgi.

3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1998. a otsusega tühistati nii Ida-Viru Maakohtu 20. novembri 1997. a otsus kui ka

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1998. a otsus ning kriminaalasi saadeti uueks läbivaatamiseks Ida-Viru

Maakohtusse teises kohtukoosseisus. Muu hulgas pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks teostada käesolevas

kriminaalasjas kohtuballistika ja "meditsiini kompleksekspertiis.

4. Ida-Viru Maakohtu 8. juuni 1998. a otsusega tunnistati E. R. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohtualune tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 176 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks

KrK § 39 sätteid kohaldades kaheksa kuud ja neliteist päeva vabadusekaotust.

Kohus ei lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlusi toimunu kohta, kuna ta oli ütlusi muutnud nii eeluurimisel kui ka kohtus.

Kohus luges tõesteks kohtualuse ütlused. Kohtu hinnangul istus M. M. eelmisel päeval tekkinud konflikti jätkuna ilma kutsumata

E. R. autosse ja käskis sõita temale tuttavasse piirkonda. Sõidu ajal asetas kannatanu oma käekella ja mobiiltelefoni auto

esipaneelile. Kohale jõudes lõi M. M. tuvastamata kõva esemega kohtualust ootamatult pähe, halvates sellega viimase vastupanu.

Seega oli M. M. initsiaatoriks põhjendamatu füüsilise vägivalla tarvitamises. Järgnev kaklus toimus juhipoolses teeääres ja

kraavis. Selle alusel tegi kohus järelduse, et kannatanu oli huvitatud E. R. jätkuvast ründamisest.

Samuti luges kohus tõesteks kohtualuse ütlused, et esimese hoiatuslasu tegi ta õhku ning järgnevad kaks juba võitluse käigus

sihtmärki nägemata ja sihtimata, kui ta oli M. M.-i kägistamishaardes. Erinevalt kannatanu poolt väidetust asus kohus

seisukohale, et tulistamine toimus füüsilise konflikti lõpus, mitte aga alguses, kuna saadud haavaga poleks M. M. olnud

võimeline osalema hinnanguliselt pooletunnises kakluses ning seejärel lahkuma sündmuskohalt joostes. Kohus jättis tõendite

kogumist välja eksperdi antud arvamuse, et lask kannatanu pihta toimus pihtamisobjektist 150 kuni 170 sentimeetri kauguselt,

kuna arvamus oli antud kategooriliselt ning numbrilise kõikuvusega. Eksperdi käsutusse polnud antud kuriteorelva ja

laskemoona, mis kohtu hinnangul oleks kindla tõenäosusega mõjutanud ekspertiisiga saadavaid tulemusi.

Kohtu hinnangul oli E. R. käitumine antud olukorras kannatanu suhtes ainuvõimalik ja tegemist oli tegutsemisega hädakaitse

eesmärgil. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et E. R. käitumises puudus süüdistuses KrK § 15 lg ja § 101 p 2 järgi

kvalifitseeritud kuriteo subjektiivne külg.

5. Ida-Viru Maakohtu 8. juuni 1998. a otsuse peale esitas kannatanu M. M. apellatsioonkaebuse ja prokurör apellatsioonprotesti.

Kannatanu taotles maakohtu otsuse tühistamist ja E. R. süüditunnistamist ja karistamist vastavalt süüdistuses toodud

kvalifikatsioonidele. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist E. R. õigeksmõistmises KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi ning

selle kuriteo toimepanemises tema süüditunnistamist.

6. Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2000. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 8. juuni 1998. a otsus E. R. õigeksmõistmises

süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi. E. R. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi ning talle mõisteti karistuseks viis

aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks viis aastat vabadusekaotust.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tegi sündmuste käigu osas maakohtust erinevad järeldused ja leidis, et pole tõendatud, et

konflikti initsiaatoriks oli M. M. Toetudes ballistikaekspertiisi ning kohtuballistika ja -meditsiini kompleksekspertiisi tulemustele

asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kannatanut haavanud lask tehti 150-170 cm-i kauguselt. See lükkas ümber kohtualuse

versiooni, et lask toimus ajal, mil kannatanu teda kägistas ning kinnitas M. M.-i ütlusi, et lask tehti hetkel, mil ta seisis kindlal

kaugusel E. R. vastas. Seega puudus kohtu arvates püstoli ja spetsiaalselt löömiseks kohandatud kepiga relvastatud E. R.-l

vajadus kaitsta ennast eemalseisva relvastamata M. M.-i eest.

Samuti leidis kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust, et on tõendatud kannatanu võime pärast rasket haavatasaamist võidelda,

kuna M. M.-i haiglasse viinud tunnistajad kinnitasid, et ta mitte ei kõndinud, vaid ka jooksis. Seda seisukohta kinnitas ka

läbiviidud kompleksekspertiisi arvamus. Eeltoodu alusel asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtualune ei viibinud

hädakaitse seisundis. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kvalifitseeris E. R.-i käitumise KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi, sest ta

tegutses vaenusuhete ajel ja tulistas kannatanu suunas kaks lasku.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Viru Ringkonnakohtu 2. novembri 2000. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E. R. ja tema kaitsja

vandeadvokaat E. Kozik.

7.1. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja menetluse lõpetamist E. R. üüdimõistmises KrK § 15

lg 2 ja § 100 järgi, kuna ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata KrK § 13 lg 1 ja 2 sätted ning ei esitanud kohtuotsuses

tapmise katse toimepanemise motiive. Kaitsja leiab, et süüdimõistetul puudus igasugune motiiv tapmise katse toimepanemiseks

ning seetõttu on alusetu tema tegevuse kvalifitseerimine tahtliku tapmise katsena.

Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega tulistamise ja kakluse toimumise järjekorra osas. Kaitsja leiab, et tunnistajate,

vendade Malinovskite, ütlustele toetudes ei saa anda hinnangut kakluse ja tulistamise toimumise järjekorrale, kuna tunnistajad ei

näinud toimunut. Ka ekspertide arvamus ei ole usaldusväärne, kuna ekspertide käsutuses olid vaid kannatanu riided, kuid relva ja

analoogset lahingumoona ekspertidele ei esitatud. Kaitsja leiab, et arvestades püstoli kanali kulumist ja kindlakstegemata

püssirohu keemilist koostist võis lask toimuda ka oluliselt väiksema vahemaa pealt kui 150 cm. Vähetõenäoline on haavatud

M. M.-i aktiivne vastupanu poole tunni vältel. Kokkuvõttes on kaitsja seisukohal, et M. M. sai haavata võitluse käigus, mitte aga

enne seda ning seega oli E. R. poolt tegemist hädakaitsega ning ta ei ületanud hädakaitse piire.

7.2. E. R. taotleb samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi ning selles

süüdistuses enda õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

E. R. leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, kuna kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.

E. R. väidab endiselt, et M. M. ründas teda esimesena ja püüdis teda kägistada, seega oli tema tegevus M. M.-i suhtes hädakaitse

enda elu päästmiseks. M. M.-i tapmise tahtlust ei ole tal kunagi olnud.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi vaidlustatud otsus E. R. suhtes on

seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

Seetõttu tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

8.1. Kaitsja väide, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis kohtuotsuses näitamata süüdimõistetu poolt tapmise katse

toimepanemise motiivi, ei vasta tegelikkusele. Kohtuotsuses on tuvastatud, et E. R. pani tahtliku tapmise katse toime vaenusuhete

tõttu, mis tekkisid tema ja kannatanu vahel eelmisel õhtul baaris toimunud sündmustest.

8.2. Kaebuste esitajad ei nõustu uuritud tõenditest tehtud ringkonnakohtu järeldustega, kuid samas ei nähtu kassatsioonkaebustest,

milles seisneb ringkonnakohtu poolne seaduse rikkumine. Nõustuda tuleb kaitsja väitega, et üksikute tõendite - tunnistajate

Malinovskite ütluste - pinnal ei saa teha järeldust asetleidnud sündmuste järjekorra suhtes. Samas on kaitsja jätnud tähelepanuta,

et ringkonnakohus on KrMK § 50 lg 1 ja lg 2 nõuete kohaselt hinnanud kõiki uuritud tõendeid nende kogumis omistamata

ühelegi tõendile ette kindlaksmääratud jõudu. Seejuures on kohtuotsuses näidatud ära põhjendused, miks ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtu seisukohtadega. Oluline on märkida, et alles ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

täitis ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 1998. a otsuses antud selge ettekirjutuse kohtuballistika ja "meditsiini

kompleksekspertiisi teostamiseks. Kohtuotsusest nähtub, et koos teiste tõenditega osutus nimetatud kompleksekspertiisi tulemus

oluliseks tõendiks. Kaitsja mittenõustumine kompleksekspertiisi tulemustega ja nende kahtluse alla seadmine ei põhine kohtus

uuritud tõenditele ja on oletuslik. Ringkonnakohtu kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja või kohtualune oleksid kõnealust

ekspertide arvamust vaidlustanud ringkonnakohtu istungil ja taotlenud täiend- või kordusekspertiisi teostamist. Kokkuvõttes ei

tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalseaduse ega

kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamist või muutmist.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2 novembri 2000. a otsus E. R.-i suhtes muutmata ja kassatsioonkaebused

rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 14. veebruaril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep